Ine († 728) oli läänesaksi aadlik, kes oli Wessexi kuningas aastatel 688-726. Ta rajas Wessexi kui tõelise kuningriigi, kehtestades seadustiku. Ta tugevdas kiriku positsiooni Wessexis. Tema pikk valitsemisaeg oli kõige edukam kõigist läänesaksi kuningatest kuni Alfred Suureni.
Taust ja pärand
Tema täpne päritolu on osaliselt ebaselge; allikad ei anna ühemõttelist teavet tema suguvõsa kohta. Ine tuli võimule pärast eelkäija Caedwalla lahkumist ja tuli ruttu tuntuks nii sõjalise tugevuse kui ka administratiivsete uuenduste poolest. Tema valitsemisaeg kestis ligi nelikümmend aastat ning andis Wessexile suurema sisemise stabiilsuse ja haldusliku korralduse.
Valitsemine ja sõjalised tegevused
Ine pidi oma võimu alguses tegelema nii sisevastaste kui piiriäärsete ohtudega. Ta juhtis sõjalisi kampaaniaid rohketes suhetes keldi kõndidega lääne pool (tänapäeva Cornwalli ja Devoni aladel) ning püüdis tagada piiri- ja rannikukindlustuse. Samuti tuli tal taltsutada sisevõitlusi ja vaidlusi pärimisõiguste pärast, mis oli tollal tavaline võimuõpetus.
Seadustiku koostamine
Ine on kuulus oma seadustiku (tuntud kui Ine seadused) poolest, mis koostati tõenäoliselt 7. või 8. sajandi alguses. See seadustik on üks varasemaid säilinud anglosaksi seaduskoodekse ja annab väärtuslikku teavet tolle aja ühiskonna, õiguse ja kiriku positsiooni kohta. Seadustiku peamised teemad olid:
- karistused ja kompensatsioonid (wergild) eri sotsiaalsete seisuste järgi;
- erinevate õigusrikkujate ja varaste karistused;
- pühakoja ja kiriku vara ning vaimulike kaitse ja privileegid;
- perekonnaõiguslikud küsimused ja pärimusnormid;
- piirangud ja sätted orjuse ning tööalaste suhete kohta.
Seadustik tugevdas kuninga autoriteeti ning aitas ühtlustada ja selgitada õigusrutiine eri piirkondades.
Kirik, haldus ja rajatised
Ine toetas kirikut nii seaduste kui ka materiaalsete annetustega. Tema valitsusajal sai oluline areng näiteks vaimulike ja kloostrite organiseerimises: tuntud abt ja kirikujuht Aldhelm sai 705. aastal Sherborne'i piiskopiks — sündmus, mis aitas paremini korraldada kiriklikku haldust Wessexi lääneosas. Ine andis maad ja õigusi kirikule ning kehtestas seaduses kiriku ja vaimulike kaitsemeetmeid.
Samuti on talle omistatud mitmete kuninglike keskuste ja kaitserajatiste rajamine või tugevdamine; üks tuntumaid päringuid on Tauntoni (Taunton) kui kuningalinna ja kindlustatud keskuste loomine, mis aitas piirkondliku võimu koondamist ja kaitset rannikult tulevate ohtude vastu.
Lõpp ja pärand
Ine lahkus troonilt 726. aastal ja läks palverännakule Rooma, kus ta väidetavalt suri umbes 728. aastal. Pärast tema lahkumist järgnes troonile Æthelheard (Æthelheard), kelle päritolu ja võimuvõitlus tähendas, et Wessex pidi mõningase ajutise ebastabiilsuse läbi tegema. Kokkuvõttes kinnistas Ine oma pika valitsemisega Wessexi kui poliitiliselt tugevamat ja paremini korraldatud kuningriiki ning tema seadustik jäi oluliseks allikaks hilisemale õigustraditsioonile ja ajalookirjandusele.