Ine of Wessex

Atheling

Ine oli Wessexi alamkrahvi Cenredi poeg. Bede ütleb Ine kohta, et ta oli "kuninglikku verd", mis tähendab, et ta oli aterling. Tema vend oli Ingild, Alfred Suure esivanem. Tema õde Cuthburh oli abielus Northumbria kuninga Aldfrithiga. Ta oli Wimborne'i kloostri asutaja. Ine abiellus Ethelburgiga, kes oli Ine järeltulija Athelheardi õde.

Wessexi kuningas

Endine kuningas Caedwalla oli üks Wessexi tähtsamaid väejuhte. Kui ta 688. aastal loobus ametist, tekkis võimuvaakum. Wessex lagunes mitmeks alamkuningriigiks. Kõiki valitses alampolkovnik. Ine alustasid paljud alamkingina, kuid peagi suutis end kehtestada Wessexi ainuvalitsejana. Ine korraldas Wessexi ümber ja kehtestas maakondade süsteemi. Ta kõrvaldas alamkuningate ehk alakuningate ametikohad ja asendas need ealdormenitega. Ine oli mitmes mõttes Wessexi esimene tõeline kuningas.

Ine kirjutas oma seadused aastatel 688-694. Ta mainib preambulis piiskop Erconwaldi, kes teda aitas. See on Erconwald, kes aastatel 675-694 oli Essexi (Londoni) piiskop. Ta asendati 994. aastal Waldhere'iga. Kuid Ine'i isa mainimine, kes oli veel elus, viitab sellele, et seadused on kirjutatud pigem varem kui hiljem. Ine'i seadused on esimene Wessexi sakside seaduste kogum. Wessexis olid seadustikud olemas ka varem. Kuid ükski neist ei hõlmanud nii laiaulatuslikke olukordi, millega kuningas või tema ametnikud võisid kokku puutuda. Järgmise kahe sajandi jooksul ei kirjutatud pärast Ine'i seadustikke ühtegi seadustekogu. Alles Alfred Suure ajal loodi ulatuslikum seadustik.

705. aastal andis Essexi kuningas Wessexi pagendatutele varjupaika. See tekitas kahe kuninga vahel tõsise probleemi. Kuid lõpuks saadeti pagulased välja pärast Ine ähvardust tungida Ida-Saksi territooriumile. Sarnane olukord tekkis 722. aastal, kui Sussexis võeti vastu Ealdbert-nimeline pagendatu. Ine tungis selle tagajärjel Sussexisse. Aastal 725 tungis Ine uuesti sisse ja seekord tapeti Ealdberht. 710. aastal oli Ine sõjas Dumnonia kuninga Geraintiga. See oli osa tema kampaaniast brittide vastu ja Wessexi piiride laiendamisest läände kuni Tamari jõeni. Kuid ta ei suutnud Cornwalli vallutada. Ine sai 722. aastal Tamari jõe ääres korniitlastelt lüüa. Kogu oma valitsemisaja jooksul näib Ine olevat olnud mertsialastega heades suhetes. On teada vaid üks vahejuhtum: lahing Wodnesbeorgis 715. aastal Ine ja Mercia kuninga Ceolredi vahel. Kuid selle teabe ainus allikas, anglosaksi kroonika, ei ütle, kes võitis.

Ine oli kiriku tugev toetaja. Kuigi ta oli vastu teise piiskopkonna loomisele Sherborne'is, toetas ta 705. aastal seal esimest piiskoppi, piiskop Aldhelmit. Ine toetas organiseeritud kiriku loomist Wessexis. Varem olid seal vaid hajutatud kloostrid ja kirikud. Paljud Ine seadused puudutasid tema rahva vaimset heaolu. Tema seadused nõudsid ristimist kolmekümne päeva jooksul pärast lapse sündi, pühapäeviti töötamise keelamist ja kirikumaksu tasumist Martinipäeval. Tema valitsemisajast pärinevad esimesed sünoodid Wessexis. Vanimad säilinud dokumendid näitavad, et Ine juhatas neid kirikukogusid.

Hoolimata oma võimust ja kõigist tema saavutustest olid tal oma pika valitsemisperioodi lõpus sisemised probleemid. Mitmete läänesaksi kuningate seas oli lahkarvamusi. Aastal 721 tappis Ine Cynewulfi. Mis põhjusel, ei ole selge, kuid sel ajal põgenes Ealdbert Wessexist. Aastal 722 piiras teda Ine kuninganna Ethelburg Tauntonis. Kuninganna osalemine näib viitavat sellele, et Ealdbert oli selle perekonna liige, võimalik, et nende poeg. Ta põgenes, kuid tapeti kolm aastat hiljem (vt eespool). Mis iganes nende suhe, Ine näib olevat väga väsinud. Aastal 726 loobus ta troonist ja läks Rooma. Vähem kui kaks aastat hiljem (728) suri ta seal. Ta teatas, et jätab kuningriigi "noorematele meestele" ja ei teinud katsetki nimetada pärijat. Tema järglaseks sai Athelheard.

Perekond

Anglosaksi kroonikas ei mainita Ine naist ega lapsi. Ine vend ja kaks õde on kirjas:

• Ingeld († 718), oli Ine vend.
• Cuenburg, Ine õde.
• Cuthburh, Ine õde.