Bede (ka Püha Bede või auväärne Bede) (673–735) oli munk ja üks tähtsamaid varajase Inglismaa kirikuajaloolasi. Ta kuulus Northumbergi sõsarkloostritele Monkwearmouth-Jarrow, kus veetis suurema osa oma elust, eriti kloostris Jarrow, kus asus rikkalik raamatukogu. Mõlemad kloostrid paiknesid tollases Durhami krahvkonnas (praegu Tyne ja Wear). Bede on enim tuntud kui Historia ecclesiastica gentis Anglorum (The Ecclesiastical History of the English People) autor, mis on põhjus, miks teda tihti nimetatakse "Inglise ajaloo isaks".

Elukäik lühidalt

Bede sündis umbes aastail 672–673 ja anti varases lapsepõlves, oblaadina, kloostrisse õppima ja teenima. Tal oli ligipääs Monkwearmouth-Jarrow suurele raamatukogule, mis oli tol ajal haruldane teadmiste keskus. Bede õppis ladina keelt ja pühakirjandust ning pühitseti diakoniks ja hiljem preestriks. Ta tegeles kirjatöö ja õpetamisega, koostas arvukaid teoseid ning püsis kogu elu kloostrielu ja õpingute keskmes.

Tööd ja teemad

Bede kirjutas väga erinevaid tekste: ajaloolisi töid, piiblikommentaare, hagiograafiat, kronoloogilisi ülevaateid ja teaduslikke kirjutisi ajastustamisest (computus). Tema tuntuim teos Historia ecclesiastica gentis Anglorum valmis 731. aastal ja on jagatud viieks raamatuuks; see kajastab varakristlikku Inglismaad, kristluse levikut ja poliitilisi suhteid kuni Bede oma ajani. Raamat põhineb nii varasematel tekstidel (nt Gildas), ametlikel kirjavahetustel, suulistel tunnistustel kui ka Bede enda uurimistööl.

Tuntud on ka tema teised tööd, näiteks kronoloogia ja kalender teemale pühendatud kirjutised, piiblikommentaarid ning õpetlikud tekstid, mis aitasid õigeaegse pühade ja kiriklike rituaalide määramisel. Bede kasutas ladina keelt ning tema stiil on olnud samas selge ja praktiline, mistõttu tema tööd levisid laialdaselt Kesk- ja Lääne-Euroopas.

Mõju ja pärand

Bede töödest kõige mõjukam oli Historia ecclesiastica, mis muutus keskajaks põhiallikaks Inglismaa ajaloo uurimisel. Ta aitas levitada Anno Domini (aasta pärast Kristuse sündi) süsteemi ajalooliseks dateerimiseks, mistõttu tema kirjutisi kasutati laialdaselt kronoloogias. Bede’ pärand ei piirdu üksnes ajaloo kirjutamisega: tema teadustöö kiriku kalendri, piiblikommentaaride ja hariduslikku materjali osas mõjutasid keskaja õpetust ja kirikuelu.

Bede suri 735. aastal ning teda on austatud pühana nii katoliku kui ka anglikaani traditsioonis. Tema elutööd on säilinud paljudes keskaegsetes käsikirjades ning need on tänapäeval kättesaadavad modernsetes väljaannetes ja tõlgetes. Tema näide kui pühast õpimehest ja teadlasest on jäänud oluliseks osaks Lääne intellektuaalsest pärandist.