Kristuse taevaminemine (taevaminemispüha): tähendus, ajalugu ja traditsioonid

Ida-ortodoksne kirik arvestab lihavõttepäeva erinevalt, nii et ida-ortodoksne ülestõusmispüha tähistamine toimub tavaliselt pärast lääne pühade tähistamist (kas üks nädal, neli nädalat või viis nädalat hiljem, kuid mõnikord samal päeval). Kõige varasem võimalik tähtpäev on 13. mai (lääne kalendri järgi) ja kõige hilisem võimalik kuupäev on 16. juuni. Mõned idapoolsed õigeusu kirikud tähistavad taevaminekut siiski samal kuupäeval kui lääne kirikud.

Pidu tähistatakse kogu öö vältel toimuva valveseisakuga.

Kiri roomlastele on raamat Piiblist, mis on kirjutatud umbes 56. või 57. aastal. Selles kirjeldab Paulus Kristust taevas ja kuristikus. See näib olevat varaseim kristlik viide Jeesusele taevas.

Üks tähtsamaid tekste taevamineku kohta on Apostlite teod 1:1-11. Kahe allika hüpoteesi kohaselt on see ka kõige varasem. Seal võetakse Jeesus nelikümmend päeva pärast tema ülestõusmist kehaliselt taevasse. Tekstis öeldakse, et apostlid nägid seda toimuvat. Enne taevasse minekut pidas Jeesus kõne, mida nimetatakse suureks ülesandeks, milles ta ütles, et ta tuleb tagasi. Luuka evangeeliumis toimub ülestõusmine lihavõttepüha õhtul. Johannese evangeeliumis (umbes 90-100) räägitakse Jeesuse tagasipöördumisest Isa juurde. 1. Peetruse evangeeliumis (u. 90-110) on Jeesus tõusnud taevasse ja on Jumala paremal poolel. Efeslastele (u. 90-100) viidatakse sellele, et Jeesus on tõusnud kõrgemale kui kõik taevad. 1. Timoteosele (u 90-140) kirjeldab Jeesust kui üles võetud kirkuses. Markuse raamatu traditsiooniline lõpp (vt Mk 16) sisaldab lühiversiooni sellest, mida Luukas oli öelnud ülestõusmise kohta. Selles kirjeldatakse, et Jeesus on üles võetud taevasse ja istub Jumala paremal käel. See, kuidas kirjeldatakse Kristuse ülestõusmist, on sarnane tema taevasse vastuvõtmise üldkirjeldusega, mis pärineb heebrea pühakirjast. Pilt Jeesuse kehalisest taevasse tõusmisest sobib kokku vana traditsioonilise arusaamaga, et taevas on maa kohal.

On tekste, mis ei ole Piiblis, mis samuti räägivad ülestõusmisest, näiteks Pistis Sophia. Irenaeus räägib oma tekstis "Ketserite vastu" gnostilise seisukoha kohta, et taevaminek toimus poolteist aastat pärast ülestõusmist. Apokrüüfiline tekst, mida tuntakse Jaakobuse apokrüüfina, kirjeldab Jeesuse õpetusi Jaakobusele ja Peetrusele 550 päeva pärast ülestõusmist, kuid enne taevaminekut. See tekst viitab veelgi pikemale ajavahemikule. Hiljuti avastatud Nag Hammadi Thomase evangeeliumis, nagu ka kanoonilises Matteuse evangeeliumis, ei mainita taevaminekut.

Ülestõusmispüha on tähistatud juba sajandeid. Kuigi meil ei ole selle kohta midagi kirjalikku enne viienda sajandi algust, ütleb püha Augustinus, et see on apostliku päritoluga, ja ta räägib sellest viisil, mis näitab, et kõik kristlased tähistasid seda juba ammu enne tema aega (ta elas aastatel 354-430).

Kristuse taevaminekut mainitakse algses Nikaia usutunnistuses. See tekst on kristlaste jaoks olnud oluline alates selle koostamisest 325. aastal. See on lisatud missasse. Seda mainitakse ka apostlite usutunnistuses. See on kristliku usu jaoks oluline, sest see näitab, et Jeesuse inimlikkus võeti taevasse. Ülestõusmispüha on üks kristliku aasta peamisi pühi. On palju tõendeid, mis näitavad, et see püha pärineb vähemalt hilisemast 300. aastast.

Kanooniline lugu Jeesuse kehaliselt pilvedesse tõusmisest erineb gnostilisest traditsioonist, mille kohaselt Jeesus ületas kehalise maailma ja pöördus tagasi oma koju vaimumaailma. Samuti on see vastuolus dotsetiliste uskumustega, mille kohaselt on mateeria põhimõtteliselt kuri ja Jeesus oli väidetavalt puhas vaim.

Ajaloolise Jeesuse uurijad arvavad, et Uue Testamendi jutustused Jeesuse ülestõusmisest on lood, mille leiutas apostelkonna kristlik kogukond. Mõned kirjeldavad ülestõusmist kui mugavat viisi, kuidas mitte nõustuda kristlikus kogukonnas käimasolevate ilmumisväidetega.