Tooma evangeelium (või evangeelium Tooma järgi, kopti keeles: p.euaggelion p.kata.cwmas) on Uue Testamendi ajastul kirjutatud tekst, mida klassifitseeritakse kui apokrüüfi. See leiti Egiptuse Nag Hammadi lähedalt 1945. aastal, osa suuremast koondkogumist, mida nüüd tuntakse Nag Hammadi raamatukoguna.
Manuskript ja keeleline taust
Tekst, mis leiti, on koodeksi kujul ja on koptikeelne koopia, mis on üldjoontes säilinud peaaegu täielikult. Teksti proloogis on väide, et tegemist on Jeesusele omistatud saladussõnade kogumiga, mille on kirja pannud Didümos Juudas Toomas. Samas leidub teadlaste hulgas laialdaselt arvamusi, et koptiversioon on tõlge varasemast allikast (võimalikult kreeka- või tõenäoliselt ka arameaikeelsest vormist). Varasemaid kreeka fragmente on leitud ka teistest Egiptuse paikadest, mis kinnitab teksti laiemat levikut antiikajal.
Sisu ja vorm
Tooma evangeelium erineb kanoniseeritud evangeeliumidest selle poolest, et see ei loo jutustavat elulugu Jeesusest ega kirjuta tema surmast ja ülestõusmisest. Tekst on ütluste ja lühidialoogide kogumik — kokku 114 nummerdatud ütlust. Paljud neist kõlavad sarnaselt kanoniliste evangeeliumide õpetustega (näiteks paralleelid mõne siidri või sarnasemat tüüpi ütlusega), samas on olemas ka täiesti ainulaadseid, sageli mõistatuslikke või paradoksaalseid avaldusi.
Peamised teemad ja iseloom
Tooma evangeeliumi keskne huvi on otsing eneseteadlikkuse ja kuningriigi mõistmise järele. Teksti toon on tihti aforistlik ja rõhutab otsest tunnetust või sisemist selgust kui tee pääsemiseni: sageli esineb motiive nagu „kuningriik on sinu sees” või nõuanded isikliku ärkamise kohta. Mõned ütlused kannavad gnostilise mõtteviisi tunnuseid (nt rõhuasetus salateadmisele või vaimsele ärkamisele), kuid kogu tekstist gnostilist doktriiini ühtmoodi looma oleks liiast — osad teadlased rõhutavad pigem mitmekesist ja kihilist päritolu.
Autorsus ja dateerimine
Traditsiooniliselt on tekstile omistatud apostel Toomas (Didümos; juutidest ja varajastest traditsioonidest tuntud isik), kuid enamik kaasaegseid uurijaid peab autorsust pseudepigraafiliseks — teksti on koostatud kellegi teise poolt, kes on kasutanud Toomase nime autoriteedi andmiseks. Dateerimisel jäävad arvamused erinevaks: mõned teadlased leiavad, et tekst säilitab väga varajaseid ütlusi (võimalik seos nn Q‑allikaga), teised paikestavad selle koostamise 2. sajandisse, kui tekkis palju erinevaid evangeeliumitekstide vorme.
Suhe varakristluse ja gnostitsismi traditsioonidega
Tooma evangeelium pandi sageli 20. sajandi keskpaigas ja hiljem diskussioonide keskmesse seoses varakristluse mitmekesisuse uurimisega. Mõned uurijad käsitlevad seda kui näidet kristliku mõtlemise alternatiivsest väljendusest, kus keskne on sisemine teadvus ja otsene jumalikkuse kogemus. Teised rõhutavad, et teatud paiksed lisandid ja rõhuasetused viitavad gnostilisele taustale, eriti Nag Hammadi kogu kontekstis, kus leiti ka selgelt gnostilisi käsikirju.
Tähtsus ja vastuvõtt
Kuigi ükski suur kristlik konfessioon ei tunnusta Tooma evangeeliumi kaanonina, on tekstil suur tähtsus ajalooliste uurimuste jaoks. See pakub väärtuslikku teavet evangelistliku liikumise varieeruvusest, võimalike varasemate ütluste säilimisest ja selle kohta, kuidas erinevad varajased kristlikud rühmitused mõtlesid Jeesuse õpetuse üle. Tekst on olnud oluline ka diskussioonides nn „ajaloolise Jeesuse” rekonstruktsiooni ja varakristluse allikate kõrvalise rolli kohta.
Teksti uurimine ja tõlked
Pärast Nag Hammadi leidu tõlgiti ja avaldati Tooma evangeelium teaduslikult ning see on nüüd kättesaadav mitmetes kaasaegsetes tõlgetes ja kommentaarides. Uurimistöö hõlmab filoloogilisi, tekstikriitilisi ja teoloogilisi lähenemisi, võrdlusi sinkroonsete evangeeliumitekstidega ning analüüse selle kohta, millised ütlused võivad olla varasemad ja millised hilisemad lisandid.
Tooma evangeelium jääb oluliseks allikaks neile, kes uurivad varakristluse mitmekesisust, evangeeliumi vormide arengut ja religioossete tekstide rolli usulise identiteedi kujunemisel.