Apokrüüfid on religioossed tekstid, mis on mõnes katoliku piibli versioonis. Teistes versioonides on need välja jäetud. Sõna tuleneb vanakreeka keelest ἀπόκρυφα (apokrüüf). Apokrüüf tähendab neid, mis olid varjatud. Üldiselt kasutatakse seda terminit kirjutiste kohta, mis ei kuulunud kaanonisse. On mitmeid põhjusi, miks need tekstid ei kuulunud kaanonisse. Neid tekste võisid teada vaid vähesed inimesed või jäeti need välja, sest nende sisu ei sobinud hästi teiste Piibli raamatute sisuga. Mõned apokrüüfidest on kirjutatud hilisemal ajal ja seetõttu jäeti need lisamata.

Päritolu ja keeleline taust

Enamik apokrüüfe pärineb ajalises vahemikus umbes 3. sajandist eKr kuni 1. sajandini pKr — perioodist, mida sageli kutsutakse intertestamentaalseks ajaks (aeg Uue Testamendi jaotuse eel). Paljud neist kirjutati või säilisid kreeka keeles, kuna Juudi kogukondade mõjutus Hellenistliku kultuuri all oli suur; mõned tekstid on säilinud ka heebrea või aramaia fragmentidena. Suure osa tuntusest andis nende raamatute sissetoomine Septuagintaʼsse (heebrea Piibli kreekakeelne tõlge), mida kasutasid suures osas kreekakeelsed juudid ja hiljem ka varakristlased.

Miks mõned traditsioonid neid aktsepteerisid, teised mitte

  • Kanoniliste kriteeriumide (nt apostoli päritolu või assotsiatsioon, kokkukuuluvus varasema pühakirjaga, laialdane kasutamine kirikutes) alusel ei pidanud kõik kristlikud või juudilised kogukonnad kõiki tekstilisi rühmi sama usutavamaks või autoriteetseks.
  • Paljud apokrüüfid olid osa Septuaginta kogust, kuid ei olnud osa hilisemast heebrea Masoreetlikust tekstikorpusest — sellepärast hindasid erinevad kirikud neid erinevalt.
  • Mõned raamatud on hilisema päritoluga või sisaldavad õpetusi, mis ei sobinud kokku teiste heebrea tekstide või varakristluse õpetustega, mistõttu jäeti need välja teistest kaanonitest.

Nimetused ja traditsiooniline kasutus

Autoriseeritud King James'i versioon nimetas neid raamatuid "apokrüüfideks". See eraldas need, sest Piibel ütles nii 2. Esdra 14:46: "Aga hoia need seitsekümmend viimast, et sa annaksid need ainult neile, kes on targad rahva seas": Sest neis on mõistuse allikas, tarkuse allikas ja teadmiste vool.

Rooma-katoliku piiblis on need raamatud Vanas Testamendis. Nad ei nimeta neid apokrüüfideks. Nad nimetavad neid deuterokanonilisteks, mis tähendab, et nad kuuluvad teise kaanonisse. Kaanon tähendab lihtsalt ametlikku nimekirja kirjandusteostest, mis on aktsepteeritud kui valdkonda esindavad. Esimeses nimekirjas on raamatud, mis on esmalt kirjutatud heebrea keeles. See teine nimekiri on raamatutest, mis on esmalt kirjutatud kreeka keeles.

Märkimisväärsed apokrüüfilised/deuterokanonilised raamatud (näited ja lühikirjeldused)

  • Tobiit (Tobit) – rahvalik jutustus õigemeelsest Tobiitist, kogukonna abist ja jumalikust sekkumisest; levinud diakonaalse ja moraalse õpetuse kontekstis.
  • Judit (Judith) – kangelaslik lugulaul naisest, kes päästab rahva, tappes vaenlasejuhi; liturgiline ja moraalne tähendus.
  • Salomoni tarkuse raamat (Wisdom of Solomon) – sapientia-žanri tekst, mis käsitleb tarkuse olemust ja jumalikku õiglust.
  • Siirak / Ecclesiasticus (Sirach) – praktiline tarkusekogumik, sarnane Õpetussõnadele, tuntud ka kui Jeesuse poeg Siirak.
  • Baruk ja Jeremia kiri – prohvetlikke ja liturgilisi elemente sisaldavad kirjutised, mõnikord lisatud Esdrale/Barukile.
  • Lisad Danielile (nt Azaria laulus, Susanna lugu, Bel ja Aadriaan) – lugusid ja palveid, mis ei kuulu kõigisse varasematesse heebrea käsikiri traditsioonidesse.
  • Lisad Estera raamatusse – lahtised ning pikendatud osad, mis lisavad kirglikkust ja teoloogilist kommentaari Estera loole.
  • 1. ja 2. Makkabeede raamatud – ajaloolised arhiivid juudi vastupanust Seleukiidide võimule; eriti oluline judaismi ja varakristluse ajaloo mõistmiseks.

Erinevate traditsioonide seisukohad

  • Rooma-katoliku kirik tunnistas deuterokanonilisi raamatuid ametlikult 16. sajandi Trentosse konsiili (Council of Trent, 1546) otsusega kui osa Piibli kanonist — need on osa katoliku Vanast Testamendist ja neid kasutatakse liturgias, õpetuses ja pühakirjauurimuses.
  • Protestantlikud traditsioonid pidid sageli apokrüüfid eraldi kategooriasse; 16. sajandi usupuhastuse ajal kalduti neid välja jätma või eraldi sektsiooni panna (nt paljud varasemad ingliskeelsed väljaanded nagu KJV lisasid apokrüüfid eraldi osana). Protestantlik teoloogia ei alusta nende raamatu autoriteediga samal määral kui katoliiklased.
  • Ida-õigeusu kirikud tunnustavad mitmeid samu deuterokanonilisi ja täiendavaid tekste; nende kanon võib aga sisaldada ka teisi kirjutisi, mida Lääne-kirikud ei ole traditsiooniliselt omaks võtnud (nt 3. Makkabeede, Psalm 151, Palve Manasseh'ilt).

Koodid ja eristused: apokrüfüa vs. pseudepigrafid

Tähtis on eristada terminaale: apokrüüf viitab tavaliselt Piibli väljajäetud, kuid traditsiooniliselt pühakirja kontekstis leitud kirjutistele (eriti neil, mis on Septuagintaʼs). Pseudepigraafid on omakorda hulga teiste varajaste juudi ja kristlike tekstide nimetus, mille autoriks on pandud tuntud minevikuisik, kuid mis tegelikult pärinevad hilisemast ajast ja ei kuulu enamasti ühegi peamise kristliku või juudi kaanoni hulka.

Miks apokrüüfid on olulised tänapäeval

Oluline on mõista, et apokrüüfid annavad väärtuslikku ajaloolist, kultuurilist ja teoloogilist konteksti intertestamentaalse aja ja varakristluse maailma kohta. Neist leiab teavet juudi usust, rahvuslikest liikumistest, tarkusest ja pühendumusest, mis aitasid kujundada nii Uue Testamendi kui ka hilisema kristliku mõtlemise tausta. Akadeemilises ja liturgilises kontekstis kasutatakse neid tekste palju kommentaaride, ajaloo ja tekstikriitika jaoks, isegi kui erinevad kirikud ei pea kõiki neid tekste võrdväärselt pühakirjalikeks.

Kokkuvõte

Apokrüüfid on mitmekesine ja mitmetähenduslik tekstikogumik: osa kristlikest traditsioonidest peab neid deuterokanoniliseks ja pühakirjaliseks, teised aga eraldavad või ei aktsepteeri neid. Nende päritolu, keeleline taust (kreeka, heebrea, aramea) ja sisu annavad olulisi vihjeid antiikse religioosse mõtlemise, kirikliku praktika ja Piibli kanoni kujunemise kohta. Tänapäeval on apokrüüfid nii usulise traditsiooni kui ka teadusliku uurimise allikaks.