Tarkuse raamat (tuntud ka kui Saalomoni tarkus või lihtsalt Tarkus) on üks Vana Testamendi juurde kuuluvatest raamatutest, nagu need esinevad kreeka Septuagintas. See raamat on loetud üheks seitsme tarkuseraamatu hulka kuuluvaks tekstiks ja kuulub katoliku ja õigeusu traditsioonis Piibli kanonisse.

Autorsus ja dateerimine

Raamatut esitatakse pseudepigraafiliselt Saalomoni nime all, kuid enamik kaasaegseid uurijaid peab selle tegelikuks autoriks teadmata kirjanikku või rühma autoreid, kes kirjutasid teksti algselt kreeka keeles. Teksti dateeritakse tavaliselt Alexandrias (Egiptuses) ja selle tekkimine asetatakse enamasti Hellenistlikku aega — 1. sajand eKr kuni 1. sajand pKr. Teksti algkeele ja varasemaid ettekujusid arutatakse teaduskirjanduses, kuid säilinud peamine tekst on kreekakeelne.

Sisu ja peamised teemad

Tarkuse raamatus käsitletakse mitmeid teoloogilisi ja moraalseid teemasid, mille keskmes on tarkuse isikustamine ja tarkuse otsimise tähtsus. Peamised teemad on:

  • tarkuse kui jumalikku printsiipi ja selle roll inimeste juhendamisel;
  • õigluse ja paheduse vastasseis ning jumalik preemia vooruste eest;
  • hinge igaviku- või surematuse idee (mõnes osas mõjutatud kreeka filosoofiast);
  • idolatrei hukatus ja erialane kriitika paganliku religiooni suunas;
  • Iisraeli ajaloole tehtavad viited ja jumaliku õiguse ilmutamine ajaloos.

Raamat on jaotatav ülevaatlikult lühemateks osadeks: alguses kutsutakse lugejat üles valima tarkus ja elama vooruslikult, keskel kiidetakse tarkust ning kirjeldatakse tarkuse rolli maailma ja inimeste juhtimisel, lõpuosas aga tõstetakse esile ajaloolisi näiteid Iisraeli päästmisest ning õigluse lõplikku võitu üle pattude.

Keeleline ja tekstiline staatus

Peamine tekst, mida kasutavad kanonilised kogu ja liturgia, on kreeka keeles (Septuaginta lõikes). Teadlased on arutanud võimalust, et osa tekstist võiks pärineda semiitlaslikest allikatest (heebrea või aramea keelest), kuid sellist varalist heebrea prototüüpi ei ole üldiselt kinnitatud. Tekst on säilinud peamiselt Septuaginta käsikirjades ning hilisemates tõlgetes.

Kanoniline seisund ja vastuvõtt

Tarkuse raamatu kanoniline staatus on eri traditsioonides erinev. Katoliku ja enamik õigeusu kirikuid liigitab selle kanoniliseks. Protestantlikus traditsioonis on raamat tavaliselt vaadeldud apokrifaalsena (Deuteroapokriif) ja seda ei loeta osa heebrea Piibli (Tanakh) kanonist. Varasematest allikatest on teada, et kirikulised autorid ja nõupidamised arutasid erinevalt mõne raamatukogu kuuluva teksti staatust; teksti vastuvõtt on saja- kuni tuhande-aastane protsess mitmes kiriku traditsioonis.

Mõned keskaegsed ja varakristlikud autorid on raamatu sisu kommenteerinud. Seoses sellega on mainitud ka helgemaid nimed—näiteks on ajaloolisi märkusi arvamuste kohta kanoniseerimise kohta teinud varased kirklikud kirjutajad — ent täpseid keskmise-ea tõlke- või kommentaaritegevusi puudutavaid väiteid tuleb hinnata allikapõhiselt. Näiteks on teada, et keskaegsed juudi kommentaatorid nagu Naḥmanides (Ramban) kirjutasid põhjalikke kommentaare Pentateukki, kuid selget tõendit selle kohta, et ta oleks tarkuse raamatu tõlkinud heebrea keelde, ei ole.

Mõju ja kasutus

Tarkuse raamatu ideed on mõjutanud kristlikku teoloogiat, eriti arutelusid õiglusest, hinge kestvusest ja tarkuse tähendusest usuelus. Raamat on tsiteeritud ja kasutatud patristilises kirjanduses ning selle motiive leiab ka liturgias, kunstis ja kirjanduses. Tänapäeval huvitab raamat nii teolooge, tekstikriitikuid kui ka ajaloolasi, kes uurivad selle seoseid hellenistliku kultuuriga ja juudi religioossusega.

Kuigi raamatul on rikkalik teoloogiline ja moraalne sõnum, tuleks selle ajaloolist tausta ja kanonilist staatust käsitleda eraldi vastavalt erinevate usukogukondade traditsioonidele ja akadeemilistele uurimustele.