Bernard Law Montgomery (Monty) — Briti feldmarssal, El Alameini liider

Montgomery sündis 1887. aastal Londonis Kenningtonis. Ta oli neljas laps üheksast. Tema vanemad olid pastor Henry Hutchinson Montgomery, anglo-iiri anglikaani preester, ja Maud Montgomery (sünninimi Farrar). Henry Montgomery oli tuntud Briti India impeeriumi ametniku Sir Robert Montgomery teine poeg, kes suri kuu aega pärast Bernardi sündi. Bernardi ema Maud oli tuntud jutlustaja Frederic William Farrari tütar ja oma abikaasast kaheksateist aastat noorem. Armastuseta keskkond muutis Bernardist mingi kiusaja, nagu ta ise hiljem meenutas: "Ma olin kohutav väike poiss. Ma arvan, et tänapäeval ei taluks keegi minu sellist käitumist." Hilisemas elus keeldus Montgomery oma pojale Davidile lubamast, et ta oma vanaemaga kuidagi kokku puutuks, ja ta keeldus 1949. aastal tema matustel osalemast.

Perekond naasis 1897. aastal Lambethi konverentsile koju ning Bernard ja tema vend Harold õppisid ühe semestri vältel Canterbury Kuninga koolis (The King's School). 1901. aastal sai piiskop Montgomery evangeeliumi levitamise seltsi sekretäriks ja perekond naasis Londonisse. Montgomery läks St Paul's School'i ja seejärel Sandhursti kuninglikku sõjaväeakadeemiasse, kust ta peaaegu heideti välja, kuna pani ühe kadetikaaslase tikkudega kakluse ajal põlema. Pärast kooli lõpetamist astus ta 1908. aasta septembris teise leitnandina kuningliku Warwickshire'i rügemendi 1. pataljoni, mis teenis esmalt Indias kuni 1913. aastani. Ta edutati leitnandiks 1910. aastal.

Esimene maailmasõda algas 1914. aasta augustis ja Montgomery kolis samal kuul oma rügemendiga Prantsusmaale. Pool tema pataljonist hävis Monsist taganemise ajal. Méterenis, 13. oktoobril 1914, sai ta liitlaste vastupealetungi ajal snaipri poolt parema kopsu läbilöögi ja sai nii raskelt haavata, et talle kaevati haud, sest ta pidi eeldatavasti surema.

Platooni seersant tuli talle appi, kuid sai surma. Ta langes Montgomery peale. Saksa snaiper tulistas teda päikeseloojanguni. Seersandi keha kaitses Montgomeryt ja võttis suurema osa vaenlase tulest vastu. Montgomery sai aga veel kord tabamuse, nimelt põlve. Talle anti vapra juhtimise eest teenetemärk "Distinguished Service Order". London Gazette'is 1914. aasta detsembris avaldatud selle teenetemärgi kohta käivitus järgmiselt:

silmapaistvalt vapper juhtimine 13. oktoobril, kui ta pööras vaenlase šveitsiga kaevikutest välja. Ta sai raskelt haavata.

1915. aasta alguses määrati ta brigaadimajoriks, kes koolitas Kitcheneri uut armeed, ja naasis 1916. aasta alguses läänerindele operatsioonide staabiohvitserina Somme'i, Arras'i ja Passchendaele'i lahingute ajal. Selle aja jooksul sattus ta IX korpuse alla, mis kuulus kindral Sir Herbert Plumeri teise armee koosseisu. Kuna jalavägi, suurtükivägi ja pioneerid olid koos välja õpetatud, harjutasid koos ja töötasid koos, suutsid nad teha seda, mida neilt paluti, tõhusalt ja ilma asjatute kaotusteta.

Montgomery teenis Lys'i ja Chemin-des-Dames'i lahingutes, enne kui lõpetas sõja 1. kindralstaabiohvitserina ja 47. (2. Londoni) diviisi staabiülemana, ajutiselt kolonelleitnandi auastmes. Fotol 1918. aasta oktoobrist on tollal tundmatu kolonelleitnant Montgomery kujutatud Winston Churchilli (laskemoonaminister) ees Lille'i võiduparaadil.

Suurbritannia kuulutas Saksamaale sõja 3. septembril 1939. 3. diviis saadeti Belgiasse Briti ekspeditsioonivägede (BEF) osana. Montgomery ennustas 1914. aasta katastroofiga sarnast katastroofi ja veetis seetõttu võltssõja ajal oma väeosa pigem turvaliseks taganemiseks kui ründeoperatsioonideks väljaõpetades. Selle aja jooksul sattus Montgomery oma ülemuste poolt tõsistesse raskustesse oma suhtumise tõttu oma sõdurite seksuaaltervisesse. Siiski kaitses teda vallandamise eest tema ülemus Alan Brooke, II korpuse komandör. Montgomery väljaõpe tasus end ära, kui sakslased alustasid 10. mail 1940. aastal sissetungi Madalamaadele ja 3. diviis tungis Dijle'i jõeni ning taganes seejärel suure professionaalsusega Dunkerque'ile, naastes Suurbritanniasse tervena ja minimaalsete kaotustega. Operatsiooni "Dynamo" ajal - 330 000 BEF-i ja Prantsuse väeosa evakueerimine Suurbritanniasse - oli Montgomery võtnud II korpuse juhtimise üle pärast seda, kui Brooke oli võtnud kogu BEF-i kohusetäitja koha üle.

Tagasi tulles ärritas Montgomery sõjaministeeriumi, kritiseerides BEF-i juhtimise viisi, ning talle anti ülesandeks juhtida väiksemat sõdurirühma. Ta sai siiski Bathi ordeni kaaslaseks. Juulis 1940 nimetati ta kindralleitnandi kohusetäitjaks, määrati V korpuse ülemaks, kes vastutas Hampshire'i ja Dorseti kaitsmise eest, ning alustas pikaajalist vaenu uue ülemjuhataja, lõunakomando ülemjuhataja Claude Auchinleckiga. Aprillis 1941 sai temast Kenti kaitsmise eest vastutava XII korpuse ülem. Selle aja jooksul kehtestas ta pideva väljaõppe režiimi ja nõudis nii ohvitseride kui ka teiste auastmete kõrget füüsilist vormi. Ta oli halastamatu, kui ta vallandas ohvitsere, keda ta pidas lahingukõlbmatuks. Detsembris 1941 anti Montgomeryle üle Kenti, Sussexi ja Surrey kaitsmise üle järelevalvet teostav Kagu-Komando. Ta nimetas oma väejuhatuse ümber Kaguarmeeks, et edendada ründavat vaimu. Selle aja jooksul arendas ja harjutas ta edasi oma ideid ning treenis oma sõdureid, mis kulmineerus 1942. aasta mais toimunud õppusega "Tiger", mis oli 100 000 sõdurit hõlmav ühisõppus.

Põhja-Aafrika ja Itaalia

Montgomery varajane juhtimine

1942. aastal vajati Lähis-Idas uut välijuhtimist. Auchinleck tegutses nii Lähis-Ida ülemjuhataja kui ka kaheksanda armee ülemjuhatajana. Ta oli fikseerinud liitlaste positsiooni esimeses El Alameini lahingus, kuid pärast augustis 1942 toimunud visiiti asendas peaminister Winston Churchill ta ülemjuhatajana Alexander ja William Gottiga kaheksanda armee ülemaks Lääne-Ameerika kõrbes. Pärast Gott'i hukkumist Kairosse tagasi lennates veenis Churchilli Brooke, kes oli sel ajal keiserliku kindralstaabi ülem, nimetama Montgomery, kes oli alles äsja nimetatud Alexander'i asemele Briti maavägede ülemaks operatsiooni Torch jaoks.

Montgomery oli kaheksanda armee meeste seas väga populaarne ning kui ta võttis üle juhtimise, paranesid armee võitlusvaim ja võimed. Kui ta võttis juhtimise üle 13. augustil 1942. aastal, muutus ta kohe aktiivsuse keeriseks. Ta andis käsu luua X korpus, mis sisaldas kõiki soomusdiviise, et võidelda koos tema XXX korpusega, mis koosnes kõigist jalaväediviisidest. See ei sarnanenud kuidagi Saksa panzerkorpusega. Üks Rommeli panzerkorpus ühendas jalaväe-, soomus- ja suurtükiväeüksused ühe diviisiülema alluvuses. Montgomery kogu jalaväe- ja kogu soomusekorpuse ainus ühine ülem oli kaheksanda armee ülem ise. Correlli Barnett ütles, et Montgomery lahendus "...oli igati vastupidine Auchinlecki omale ja igati vale, sest see viis olemasoleva ohtliku separatismi veelgi kaugemale". Montgomery veetis kaks kuud, et tugevdada El Alameini 30 miili (48 km) pikkust rindejoont. Ta palus Alexanderil saata talle kaks uut Briti diviisi (51. Highland ja 44.), mis olid sel ajal Egiptusesse saabumas ja mida kavatseti kasutada Niiluse delta kaitseks. Ta kolis oma väejuhatuse Burg al Arabisse, õhujõudude komandopunkti lähedale, et paremini koordineerida kombineeritud operatsioone. Montgomery soovis, et armee, merevägi ja õhujõud koos sõdiksid sama üksikasjaliku plaani alusel. Ta käskis viivitamatult tugevdada elutähtsaid Alam Halfa kõrgendikke, mis asusid kohe tema enda liinide taga, oodates, et Saksa ülem Erwin Rommel ründab sealt, mida Rommel peagi ka tegi. Montgomery käskis hävitada kõik taganemisplaanid. "Ma olen tühistanud taganemisplaani," ütles ta oma ohvitseridele esimesel kohtumisel, mille ta nendega kõrbes pidas. "Kui meid rünnatakse, siis taganemist ei toimu. Kui me ei saa siia elusalt jääda, siis jääme siia surnuks."

Montgomery nägi suurt vaeva, et ilmuda võimalikult sageli vägede ette, külastades sageli erinevaid üksusi ja tehes end meestele teatavaks, korraldades sageli sigarettide jagamist. Kuigi ta kandis kõrbesse saabudes ikka veel tavalist Briti ohvitseri mütsi, kandis ta lühikest aega Austraalia laia äärega mütsi, enne kui läks üle musta baretti kandmisele (millel oli Briti kindralohvitseri märgi kõrval kuningliku tankirügemendi märk), mille poolest ta tuntuks sai. Musta bareti oli talle andnud üks sõdur, kui ta tanki sisse ronis, et rindejoont lähemalt näha. Nii Brooke kui ka Alexander olid hämmastunud atmosfääri muutusest, kui nad 19. augustil, vähem kui nädal pärast Montgomery ülemuse ülevõtmist, seal käisid.

Esimesed lahingud Rommeliga

Rommel üritas Alam Halfa lahingus alates 31. augustist 1942 pöörata Kaheksanda armee vasakpoolset külge. Saksa/Itaalia soomusüksuse jalaväerünnak peatati väga rasketes lahingutes. Rommeli väed pidid kiiresti tagasi tõmbuma, et nad saaksid põgeneda, kuigi Briti miiniväljad lõigatakse ära. Montgomeryt kritiseeriti selle eest, et ta taganevate vägede vastu ei teinud kohe vasturünnakut, kuid ta tundis kindlalt, et tema Briti vägede koondamine ei olnud veel valmis. Kiire vasturünnak võis rikkuda tema strateegia, mis oli ette nähtud tema enda poolt oktoobri lõpus toimuvaks pealetungiks, mille planeerimine oli alanud varsti pärast seda, kui ta võttis juhtimise üle. Oktoobri keskel kinnitati ta alalise kindralleitnandi auastmes.

Liibüa vallutamine oli hädavajalik lennuväljade jaoks, et toetada Maltat ja ohustada operatsioonile Torch vastu seisvate teljeriikide tagalasid. Montgomery valmistas uut pealetungi hoolikalt ette, olles veennud Churchilli, et aega ei raisata. (Churchill saatis 23. septembril 1942 Aleksandrile telegrammi, mis algas: "Me oleme teie käes ja loomulikult korvab võitnud lahing palju viivitusi). Ta oli otsustanud mitte võidelda enne, kui ta arvas, et on tehtud piisavalt ettevalmistusi võidu saavutamiseks, ja pani oma veendumused maksma ressursside kogumise, üksikasjaliku planeerimise, vägede väljaõppe - eriti miiniväljade puhastamiseks ja öösel võitlemiseks - ning 252 Ameerika Ühendriikide ehitatud uusima Sherman-tanki, 90 M7 Priest iseliikuvate haubitsate kasutamise ning iga pealetungis osaleva üksuse isikliku külastamise kaudu. Oktoobri lõpus toimunud pealetungi valmimise ajaks oli kaheksandal armeel 231 000 meest, sealhulgas Briti, Austraalia, Lõuna-Aafrika, India, Uus-Meremaa, Kreeka ja vabade prantslaste üksused.

El Alamein

Teine El Alameini lahing algas 23. oktoobril 1942 ja lõppes kaksteist päeva hiljem liitlaste esimese ulatusliku ja otsustava maismaavõiduga sõjas. Montgomery ennustas õigesti nii lahingu pikkust kui ka kaotuste arvu (13 500). Kuid varsti pärast seda, kui Briti soomusüksused ja jalavägi olid Saksa ja Itaalia liinidest läbi murdnud ning piki rannikuteed kiirelt vaenlase vägesid jälitamas, puhkes piirkonna kohal äge vihmahoog, mis pani tankid ja toetusveokid kõrbemuda kinni. Montgomery, kes seisis oma ohvitseride ees peakorteris ja oli pisarate äärel, teatas, et ta on sunnitud tagakiusamise katkestama. Corelli Barnett on rõhutanud, et vihm sadas ka sakslaste peale ja et ilm on seega ebapiisav seletus läbimurde ebaõnnestumisele, kuid sellest hoolimata oli El Alameini lahing olnud suur edu. Võeti üle 30 000 vangi, sealhulgas sakslaste teine ülemjuhataja, kindral von Thoma, ja veel kaheksa kindralohvitseri. Rommel, kes oli lahingu alguses Saksamaal haiglas, oli sunnitud 25. oktoobril 1942 tagasi pöörduma, kui kindral Stumme - tema asendaja Saksa ülemjuhataja - suri lahingu esimestel tundidel südameinfarkti.

Tuneesia

Montgomery löödi rüütliks ja ülendati kindraliks. Kaheksanda armee hilisem edasitung, kui sakslased taganesid sadu miili oma Tuneesia baaside suunas, kasutas nii Briti armee logistilisi kui ka tulejõu eeliseid, vältides samas tarbetuid riske. Samuti andis see liitlastele märku sellest, et sõjategevus oli Põhja-Aafrikas tõepoolest pöördunud^[]. Montgomery säilitas initsiatiivi, rakendades ülekaalukat jõudu, kui see talle sobis, sundides Rommeli igast järgnevast kaitsepositsioonist välja. 6. märtsil 1943 löödi edukalt tagasi Rommeli rünnak Medenine'i juures (operatsioon Capri), kus oli suurim Saksa soomukite kontsentratsioon Põhja-Aafrikas, ülekaalukale Kaheksandale armeele. Marethi liinil, 20. märtsist 27. märtsini, kui Montgomery kohtas oodatust tugevamat vastupanu, läks ta üle katsele liikuda sakslaste külje pealt, mida toetas madalalt lendav RAF-i hävituspommituslennukite toetus.

See kampaania näitas, et lahinguvõitluseks olid moraal (haigestumine ja puudumised olid kaheksandas armees praktiliselt välistatud^[]), kõigi relvade, sealhulgas õhujõudude koostöö, esmaklassiline logistiline toetus ja selged käsud. Oma rolli eest Põhja-Aafrikas pälvis ta Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt teeneteristi leegioni teenetemärgi ülemjuhataja auastmes.

Sitsiilia

Järgmine suurem liitlaste rünnak oli liitlaste sissetung Sitsiiliasse (operatsioon Husky). Montgomery pidas liitlaste sissetungi esialgseid plaane, milles Eisenhower ja Alexander olid põhimõtteliselt kokku leppinud, teostamatuks, kuna väed ja jõupingutused olid eraldatud. Tal õnnestus saavutada plaanide muutmine, et koondada liitlasvägede jõud, lastes Pattoni seitsmenda USA armee maabuda Gela lahes (vasakul pool kaheksandast armeest, mis maabus Sitsiilia kaguosas asuvas Syrakuusa ümbruses), mitte aga Palermo lähedal Sitsiilia lääne- ja põhjaosas. Liitlastevahelised pinged kasvasid, sest Ameerika komandörid Patton ja Bradley (kes siis juhtis II USA korpust Pattoni alluvuses), ärritusid, sest pidasid Montgomeryt hooplevaks. Nad pahandasid tema peale, kuigi aktsepteerisid tema oskusi kindralina. ^[]

Itaalia kampaania

1943. aasta sügisel jätkas Montgomery Kaheksanda Armee juhtimist ka Itaalia mandril toimuvate maabumiste ajal. Koos Mark Clarki viienda armee poolt Salernos (Napoli lähedal) teostatud anglo-ameerika maabumistega ja Briti langevarjurite merel maabumistega Itaalia kandis (sealhulgas Taranto võtmesadamas, kus nad maabusid ilma vastupanuta otse sadamasse), juhtis Montgomery kaheksandat armeed Itaalia varvast ülespoole. Montgomery edasiliikumise aegluse kohta esitati mõningast kriitikat. ^[] Kaheksas armee, mis vastutas liitlaste rinde idakülje eest Apenniinide keskosas asuvast mäeahelikust kuni Aadria mere rannikuni, pidas järjestikuseid lahinguid, kus vaheldumisi ületati nende edasiliikumisliini läbivaid jõgesid ja rünnati sakslaste poolt nende vahele jäävatele harjadele rajatud ja osavalt ehitatud kaitsepositsioonide vastu. Novembri keskel ületas kaheksas armee Sangro jõe ja tungis sakslaste tugevaimale positsioonile Gustavi liinil, kuid talvise ilma halvenedes jäi edasiliikumine seisma, kuna transport takerdus ja õhutoetusoperatsioonid muutusid võimatuks. Montgomery vihkas koordineerimise puudumist, jõupingutuste hajutatust ning strateegilist segadust ja oportunismi, mida ta tajus liitlaste jõupingutustes Itaalias, ning oli rõõmus, kui ta 23. detsembril "koera hommikusöögist" lahkus^[].

Normandia

Montgomery naasis Suurbritanniasse, et võtta üle 21. armeegrupi juhtimine, mis koosnes kõigist liitlaste maavägedest, mis osalesid operatsioonis Overlord, Normandia sissetungis. Invasiooni esialgne planeerimine oli toimunud juba kaks aastat, viimati COSSACi staabi (liitlasvägede ülemjuhataja staabiülem) poolt.

Montgomery esialgne plaan oli tõenäoliselt kohene läbimurre Caeni suunas. Tal ei olnud esialgu piisavalt mehi, nii et ta alustas lahingutegevust, mille käigus Briti, Kanada ja Ameerika armee lõi Saksa väed Normandias Falaise'i taskus lõksu ja võitis neid. Juuli keskpaigaks oli Cotentini poolsaar hõivatud ja Caen vallutatud.

Edenemine Reini jõe äärde

Ameerika vägede arvu suurenemine Euroopa teatris (viielt kümnest diviisist D-Day's 72-le 85-st 1945. aastal) muutis poliitiliselt võimatuks, et maavägede ülem oleks britt. Pärast Normandia kampaania lõppu võttis kindral Eisenhower ise üle maavägede väejuhatuse, jätkates samas ülemjuhatajana, kusjuures Montgomery jätkas 21. armeegrupi juhtimist, mis nüüdseks koosnes peamiselt Briti ja Kanada üksustest. Montgomery oli selle muudatuse peale kibestunult pahane, kuigi see oli kokku lepitud enne D-Day invasiooni. Winston Churchill lasi Montgomeryl kompensatsiooniks feldmarssaliks edutada.

Montgomery suutis Eisenhowerit veenda, et ta võtaks 1944. aasta septembris operatsiooniga Market Garden vastu oma strateegia, milleks oli üks rünnak Ruhrile. See oli Montgomery lahingutele ebatüüpiline: pealetung oli strateegiliselt julge, kuid halvasti planeeritud. Montgomery kas ei saanud või ignoreeris ULTRA luureandmeid, mis hoiatasid Saksa soomusüksuste olemasolu eest rünnaku koha lähedal. Selle tulemusel ebaõnnestus operatsioon, mille tagajärjel hävitati Briti 1. õhudessantdiviis Arnhemi lahingus ja kaotati kõik lootused vallutada Saksamaa 1944. aasta lõpuks.

Montgomery keskendumine Ruhrile tungimisele oli teda kõrvale juhtinud ka olulisest ülesandest, milleks oli Schelde vabastamine Antwerpeni vallutamisel; nii et pärast Arnhemit anti Montgomeryle korraldus keskenduda sellele, et Antwerpeni sadam saaks avada.

Kui 16. detsembril 1944 toimus Ardennide üllatusrünnak, millega algas Ardennide lahing, oli USA 12. armeegrupi rinne jagatud, kusjuures suurem osa USA esimesest armeest asus Saksa "bulgaari" põhjapoolsel õlal. Armeegrupi ülem, kindral Omar Bradley, asus tungimisest lõuna pool Luksemburgi juures ja USA Esimese Armee juhtimine muutus problemaatiliseks. Montgomery oli lähim ülem kohapeal ja 20. detsembril viis Eisenhower (kes viibis Versailles'is) Courtney Hodgesi USA Esimese armee ja William Simpsoni USA Üheksanda armee oma 21. armeegruppi üle, vaatamata Bradley ägedatele vastuväidetele riiklikel põhjustel. Montgomery mõistis olukorda kiiresti, külastades ise kõiki diviiside, korpuste ja armeede välijuhtkondi ning luues oma sideohvitseride võrgustiku "Phantom". Ta koondas Briti XXX korpuse strateegiliseks reserviks Maasi taga ja korraldas ümber USA kaitse põhjapoolsel õlal, lühendades ja tugevdades liini ning andes korralduse St Vithi evakueerimiseks. Saksa 5. panzerarmee ülem Hasso von Manteuffel ütles:

Ameerika 1. armee operatsioonid olid kujunenud üksikute ooteoperatsioonide seeriaks. Montgomery panus olukorra taastamisse seisnes selles, et ta muutis üksikute tegevuste seeria ühtseks lahinguks, mida peeti selge ja kindla plaani järgi. Just tema keeldumine enneaegsetest ja tükeldatud vasturünnakutest võimaldas ameeriklastel koguda oma reservid ja nurjata sakslaste katsed oma läbimurret laiendada.

Eisenhower tahtis, et Montgomery läheks 1. jaanuaril pealetungile, et kohtuda Pattoni armeega, mis oli 19. detsembril alustanud edasitungi lõunast, ja seeläbi sakslasi lõksu ajada. Montgomery keeldus aga panemast jalaväge, mida ta pidas alavalmistatuks, lumetormi ja strateegiliselt tähtsusetu maatüki peale. Ta alustas rünnakut alles 3. jaanuaril, mil Saksa väed olid suutnud põgeneda. Suur osa Ameerika sõjaväelastest arvas, et ta ei oleks pidanud tagasi hoidma, kuigi talle oli iseloomulik, et ta kasutas oma rünnaku ettevalmistamiseks aeganõudvaid ettevalmistusi. Pärast lahingut viidi USA Esimene armee tagasi 12. armeegrupi alla; USA üheksas armee jäi 21. armeegrupi alla kuni Reini ületamiseni.

Montgomery 21. armeegrupp tungis 1945. aasta veebruaris operatsioonidega Veritable ja Grenade Reinini. Hoolikalt kavandatud Reini ületamine toimus 24. märtsil. Kuigi see oli edukas, toimus see nädalaid pärast seda, kui ameeriklased olid ootamatult vallutanud Ludendorffi silla Remagenis ja ületasid jõe. Montgomery jõe ületamisele järgnes Saksa armeegrupi B piiramine Ruhri piirkonnas. Esialgu oli Montgomery ülesanne kaitsta ameeriklaste edasitungi külge. Seda muudeti siiski, et ennetada Punaarmee edasitungi võimalust Taani, ning 21. armeegrupp hõivas Hamburgi ja Rostocki ning sulges Taani poolsaare.

4. mail 1945 nõustus Montgomery Lüneburgi nõos Saksa vägede kapitulatsiooniga Põhja-Saksamaal, Taanis ja Madalmaades. See toimus ilma igasuguse tseremooniata, lihtsalt telgis. Samal aastal omistati talle Taani kõrgeim orden, Elevandi orden.

Pärast sõda sai Montgomeryst Briti okupatsioonijõudude ülemjuhataja ja Briti liige liitlaste kontrollnõukogus. Ta sai 1946. aastal Alameini 1. vikont Montgomeryks. Aastatel 1946-1948 oli ta Alanbrooke'i järglasena keiserliku kindralstaabi ülem, kuid see oli suures osas ebaõnnestumine, sest see nõudis strateegilisi ja poliitilisi oskusi, mida tal ei olnud. Ta rääkis harva oma ülemjuhatajatega ja saatis nende koosolekutele oma asetäitja. Ta sattus eriliselt vastuollu Arthur Tedderiga, kes oli ülemjuhataja asetäitjana soovinud Montgomery vallandamist Normandia lahingu ajal ja kes oli nüüdseks õhujõudude staabiülem. Kui Montgomery ametiaeg lõppes, nimetas peaminister Clement Attlee tema järeltulijaks kindral (hilisem kindralväejuhataja) William Slim'i; kui Montgomery protesteeris, et ta oli juba lubanud selle ametikoha oma protegendile kindral Crockerile, kes oli 1944-5. aasta kampaania endine korpusekomandör, olevat Attlee andnud meeldejääva vastuse: "Ütle talle ära".

Montgomery sai seejärel Lääne-Euroopa Liidu ülemjuhatajate komitee esimeheks. Nigel Hamiltoni teose Life of Montgomery of Alamein 3. köites antakse hea ülevaade Montgomery ja tema maavägede ülemuse, prantsuse kindrali vahelistest tülidest, mis lõhestasid liidu peakorterit. Seetõttu oli tal hea meel, et temast sai Eisenhoweri asetäitja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni Euroopa vägede loomisel 1951. aastal. Ta oli tõhus peainspektor ja korraldas häid õppusi, kuid poliitiliselt oli ta üle jõu käinud ning tema nõudlik käitumine ja tõhususe rõhutamine tekitas pahameelt. Ta jätkas teenistust Eisenhoweri järeltulijate Matthew Ridgway ja Al Gruentheri all, kuni ta 1958. aastal peaaegu 71-aastasena pensionile jäi. Tema ema suri 1949. aastal; Montgomery ei osalenud matustel, väites, et ta on "liiga hõivatud". ^[] Ta oli aastatel 1951-1966 Surrey's Leatherheadis asuva St John's School'i juhatuse esimees ja suuremeelne toetaja. Montgomery oli Hastingsis, Ida-Sussexis asuva tuntud heategevusühingu Winkle Club auliige ja tutvustas 1955. aastal klubile Winston Churchilli.

1953. aastal kirjutas Kanada Ontarios asuva Hamiltoni haridusamet Montgomeryle ja palus luba nimetada uus kool linna idaosas tema järgi. Viscount Montgomery algkool oli "Põhja-Ameerika kõige moodsam kool" ja suurim ühekorruseline kool Hamiltoni linnas, kui 14. märtsil 1951. aastal pandi muru maha. Kool avati ametlikult 18. aprillil 1953, kui Montgomery osales ligi 10 000 soovija seas. Ta andis avamisel moto "Gardez Bien" oma perekonna vapilt.

Montgomery nimetas kooli oma "armastatud kooliks" ja külastas seda viiel korral, viimati 1960. aastal. Oma viimasel visiidil ütles ta "oma" õpilastele:

Teeme Viscount Montgomery koolist Hamiltoni, Ontario ja Kanada parima kooli. Ma ei seo ennast millegi sellisega, mis ei ole hea. Teie ülesanne on hoolitseda selle eest, et kõik selles koolis oleks hea. Õpilaste ülesanne on olla parim mitte ainult koolis, vaid ka väljaspool Viscount'i kooli. Haridus ei ole ainult midagi, mis aitab teil eksameid sooritada ja tööd saada, vaid see on teie aju arendamine, et õpetada teid fakte marssima ja asju tegema.

Enne pensionile jäämist olid Montgomery otsekohesed seisukohad mõnel teemal, näiteks rassi teemal, sageli ametlikult maha vaikitud. ^[] Pärast pensionile jäämist muutusid need otsekohesed seisukohad avalikuks ja tema maine kannatas. Ta toetas apartheidit ja Hiina kommunismi Mao Zedongi ajal ning rääkis homoseksuaalsuse legaliseerimise vastu Ühendkuningriigis, väites, et 1967. aasta seksuaalkuritegude seadus oli "vikeldamise harta" ja et "prantslased võivad sellist asja taluda, aga meie oleme britid - jumal tänatud". Mitmed Montgomery biograafid, sealhulgas Chalfont (kes leidis "tema suhetes poiste ja noormeestega"^[] midagi "häirivalt ebamäärast") ja Nigel Hamilton (2002) on siiski oletanud, et ta võis ise olla represseeritud homoseksuaal; 1940. aastate lõpus pidas ta kiindunud sõprust 12-aastase Šveitsi poisiga.

Montgomery mälestustes (1958) kritiseeris paljusid oma sõjaaegseid kaaslasi karmilt, sealhulgas Eisenhowerit, keda ta muu hulgas süüdistas sõja pikendamises ühe aasta võrra halva juhtimise tõttu - süüdistused, mis lõpetasid nende sõpruse, seda ka seetõttu, et Eisenhower oli sel ajal veel USA president. Temalt võeti ära Montgomery, Alabama osariigi aukodanikuks saamine ja üks Itaalia ohvitser kutsus teda duellile. Feldmarssal Auchinleck ähvardas teda kohtumenetlusega selle eest, et Auchinleck kavatses Alameini positsioonilt tagasi tõmbuda, kui teda uuesti rünnatakse, ning ta pidi andma raadiosaate (20. novembril 1958), milles ta väljendas Auchinleckile tänu selle eest, et ta stabiliseeris rinde Alameini esimeses lahingus. Tema mälestuste 1960. aasta väljaandes on kirjastaja märkus (lehekülje 15 vastas), milles juhitakse tähelepanu sellele saatele ja märgitakse, et kirjastaja arvates võis lugeja Montgomery teksti põhjal oletada, et Auchinleck kavatses taganeda, ning juhitakse tähelepanu sellele, et tegelikult see ei olnud nii. ^[]

Montgomery ei saanud kunagi krahviks nagu teised sõjaaegsed väejuhid Harold Alexander, Louis Mountbatten ja isegi Archibald Wavell, kuid erinevalt neist ei olnud ta kunagi olnud teatri ülemjuhataja ega kandnud kõrget poliitilist ametit. Üks ametlik ülesanne, mida ta oma hilisematel aastatel nõudis, oli riigimõõga kandmine parlamendi avamisel. Tema kasvav nõrkus tekitas aga muret, kas ta suudab rasket relva kandes pikalt seista. Lõpuks said need kartused kinnitust, kui ta 1968. aastal keset tseremooniat kokku kukkus ja seda ülesannet enam ei täitnud.