Liitlaste sissetung Itaaliasse oli liitlaste sissetung Mandri-Itaaliasse Teise maailmasõja ajal. Invasioon järgnes edukale sissetungile Sitsiiliasse ja algas algselt 3. septembril 1943. aastal, kui Briti kaheksas armee ületas Messina väina Calabriasse. Suurem ulatuslik maabumine toimus paar päeva hiljem.

Taust ja eesmärgid

Peamised eesmärgid olid sundida Itaaliat sõjast väljuma, võtta kontrolli alla Vahemeri, avada uus rindejoon Euroopas ja sundida Wehrmachtit loovutama vägesid Läänerindelt. Itaaliasse sissetung oli osa laiemast strateegiast, mis algas Sitsiilia kampaaniaga 1943. aasta suvel.

Juhtimine ja osalejad

Invasiooni juhtis kindral Sir Harold Alexanderi 15. armeegrupp. Sellesse kuulusid kindralleitnant Mark Clarki USA V (V) armee ja kindral Bernard Montgomery briti kaheksas armee. Operatsioone toetasid tugevad laevastiku- ja õhud jõud ning liitlaste logistika ja dessantvõimekus.

Peamised operatsioonid ja ajakava

  • Operatsioon Baytown (3. september 1943) — Montgomery juhtimisel ületasid Briti kaheksas armee Messina väina ja maabusid Calabrias. Vastupanu oli alguses piiratud, kuna sakslased taganesid ja organiseerisid kaitsejooni põhjapoole.
  • Operatsioon Avalanche (peamine maabumine Salerno lähistel) — suurt maabumist Salerno rannikul kavandati 9. septembriks 1943. Selle eesmärk oli kiiresti vallutada Napoli piirkond ja murda sisemaale, kuid vastupanu osutus raskemaks kui oodatud ning liitlased pidid taluma teravaid vasturünnakuid terve nädala jooksul.
  • Operatsioon Slapstick (Taranto) — samaaegselt maabumistega toimus sissetung Tarantosse, mille eesmärk oli tagada lõunaranniku sadamad ja lihtsustada edasiliikumist põhja suunas. See rünnak kohtas üldjuhul vähest otsest takistust.

Italia rindeolukord ja Saksa vastureaktsioon

Rooma valitsus oli saladuslikult sõlminud 3. septembril 1943 vaenupoolte vaherahu (Armistice of Cassibile), mis kuulutati avalikult 8. septembril. Avalikustamine tekitas Itaalia relvajõududes segaduse ja paljud üksused lagunesid või andsid end sakslastele. Sakslased reageerisid kiirelt operatsiooniga Achse, et desarmeerida itaalia väed ja võtta kontroll võtmetähtsusega piirkondade üle. See tähendas, et liitlased pidid olema valmis võitlema mitte ainult itaallastega, vaid eelkõige hästi organiseeritud ja vastupanuvõimelise Saksa väeosaga.

Salerno lahing ja edasine areng

Salerno rindel intensiivsed lahingud ja sakslaste ründed kujunesid murranguliseks. Liitlastel õnnestus hoida maabunud pealetung tänu tihedale laevastiku tuletoele, õhuvõimule ja kiirele maaväe tugevdamisele. Selleks ajaks kui liitlased suutsid tungida edaspoole ja vallutada Napoli, oli algne plaan saavutada kiire edasiminek osaliselt nurjunud — Itaalia kampaania muutus pikaajaliseks, veriseks ja kitsendatud mägirindeks, mis kestis kuni 1945. aastani.

Tagajärjed ja tähtsus

Liitlaste sissetung Itaaliasse tõi kaasa Itaalia formaalse lahkumise teljeriigist, kuid sakslaste kiire okupatsioon muutis Itaalia rinde lahinguteks, mis kestsid mitu aastat (sh lahingud Monte Cassino, Anzio ja Gothic Line). See sidus märkimisväärse arvu Saksa väeosi Vahemeres ning aitas leevendada survet teistel rintdel, kuid samas kulukas ja aeglane rindejoon venitas liitlaste ressursse. Poliitiliselt oli tulemuseks ka Mussolini kukutamine, tema korraline vangistamine jajärel sakslaste poolt korraldatud päästmine, mis viis Sitsiilia ja Itaalia lõunaosa keerukate poliitiliste ja sõjaliste sündmuste jadani.

Kokkuvõtlikult oli 1943. aasta mandriinvasioon Itaalias oluline samm liitlaste strateegias Vahemere piirkonnas, kuid selle arengud näitasid, et Itaaliasse tungimine tähendas algusest lõpuni pikka ja kulukat kampaaniat.