Apartheid oli poliitiline ja sotsiaalne süsteem Lõuna-Aafrikas, mis tagas valge vähemuse poliitilise ja majandusliku võimu ning kehtestas süsteemse rassilise diskrimineerimise mittevalgete suhtes. Sõna apartheid pärineb aafrika keeles ning tähendab otsetõlkes “eraldamist” või “kaugelhoidmist”. Kuigi rassiline eraldamine ja diskrimineerimine olid piirkonnas juba varem levinud, muutus see 1948. aastal Rahvuspartei võimuletulekuga süsteemiks, mida rakendati seaduste ja ametliku poliitikaga ning mis kestis kuni 1990. aastate alguseni.

Peamised põhimõtted ja seadused

Apartheid jagas rahvuse ja ühiskonna rassiselt ning määratles inimeste õigused ja liikumise vastavalt staatusele. Erinevad etnilised ja rassilised rühmad — peamiselt valged, mustad (black Africans), Coloured (segataustalised) ja India päritolu inimesed — klassifitseeriti eraldi ja neile kehtestati erinevad õigused. Selle süsteemi toetuseks võeti vastu mitu olulist seadust, mille eesmärk oli segregatsioon ja valge kontroll, näiteks:

  • elukoha- ja ruumieraldus — sundkorrastused, mis määrasid, kus erinevad rassirühmad pidid elama (nt Group Areas Act tüüpi meetmed);
  • kodakondsuse ja registri reeglid — inimestele määrati ametlik “rassiline” kategooria ja nende õigusi piirati vastavalt sellele;
  • liikumise piiramine — "passi" ja töölubade süsteem, millega kontrolliti mustanahaliste liikumist linnadesse ja töökohtadele;
  • Bantustanid ehk “kodumaad” — poliitika, mille alusel loodi etnilised eriterritooriumid, kuhu kõrvaldati poliitiline ja õigusalane osalus, jättes mustanahalised ilma täisõiguslikuks kodanikuks Lõuna-Aafrika ametlikus riigis;
  • õiguslik repressioon — arreteerimine, kinnipidamine ilma kohtuprotsessita, tsensuur ja poliitiliste organisatsioonide keelustamine.

Meede ja vastupanu

Apartheidi vastu oli tugev ja püsiv sisemine vastupanu ning kasvav rahvusvaheline surve. Olulisemad sisemised jõud ja sündmused olid:

  • umendatud poliitiline tegevus ja massiliikumised, sh Aafrika Rahvuskongress (ANC) ja teised rühmitused;
  • mässumeelsed ja rahumeelsed protestid, millele valitsus sageli vastas jõuga — tuntud näited on Sharpeville'i veresaun 1960. aastal ja Soweto õpilasdemonstratsioonid 1976. aastal;
  • poliitiline vangistus ja repressioonid: mitmeid juhtfiguure, näiteks Nelson Mandela, arreteeriti ja süüdi mõisteti, mille tõttu osa opositsioonist läks osaajaks relvastatud vastupanuks;
  • rahvusvaheline boikott: majandussanktsioonid, kultuuri- ja spordieraldumised, mis isolerivad riiki globaalses kogukonnas ja suurendavad survet muutusteks.

Lõpp ja üleminek demokraatiale

1990. aastatel algasid järjestikused reformid ja läbirääkimised, mille käigus vabastati poliitvangid, seadused apartheidi eraldamise kohta hakati kaotama ning keelustati politsei- ja ajutised repressiivsed meetmed. Viimane ametis olev president apartheidi lõpul, Frederik Willem de Klerk, alustas ametist lahkumise eelsetes administratsioonides dialoogi ja läbirääkimisi poliitvangi Nelson Mandelaga ning teiste opositsioonijuhtidega. Nende teadlikud sammud aitasid jõuda kokkulepeteni ülemineku kohta mitmerahvuselisele demokraatiale.

1994. aasta aprillis toimusid Lõuna-Aafrikas esimesed üldised mitmerahvuselised valimised, mille järel valiti presidendiks Nelson Mandela. See tähistas ametlikku lõppu ametlikule apartheidi süsteemile. 1993. aastal pälvisid Mandela ja de Klerk koos Nobeli rahupreemia nende panuse eest rahumeelses üleminekus.

Järelmõjud ja tõe- ning leppemenetlus

Pärast apartheidi lõppu seati üles institutsioonid ja protsessid, mis püüdsid uurida mineviku inimõigusrikkumisi ning toetada ühiskondlikku leppimist. Üks tuntumaid samme oli Tõe- ja Leppemenetlus (Truth and Reconciliation Commission), mille eesmärgiks oli paljastada süütegusid, anda kannatanutele platvorm ning soodustada rahumeelset ühinemist. Apartheidi pärand ilmneb jätkuvalt majanduslikes ebavõrdsustes, maaomandi ning sotsiaalse segregaatsiooni tagajärgedes ja nõuab pikaajalist poliitilist ning ühiskondlikku tööd.

Rahvusvaheline tähendus

Apartheidi praktikad ja ideoloogia kutsusid esile laialdast rahvusvahelist hukkamõistu. Rahvusvaheline õigus tunnistab süsteemse rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise toime pandud teod rängateks inimõigusrikkumisteks; termin "apartheid" kasutatakse tänapäeval ka laiemalt olukordade kirjeldamiseks, kus valitseb süsteemne rassi- või gruppidepõhine tõrjumine või eraldatus.

Apartheidi ajalugu on keerukas ja valulik osa Lõuna-Aafrika pärandist. Selle mõju ulatub isiklike lugude ja kaotusteni kuni struktuursete probleemideni, mida riik ja ühiskond on pidanud järk-järgult lahendama läbi poliitiliste reformide, õigusloome ja ühiskondliku dialoogi.