Frederik Willem de Klerk (sündinud 18. märtsil 1936 Johannesburgis) oli Lõuna-Aafrika tuntud poliitik ja riigimees, kes juhtis riiki ajavahemikul 1989–1994. Ta kuulus Rahvusparteisse (National Party) ning tema valitsusaeg jääb ajalukku peamiselt selle poolest, et ta algatas apartheidi järk-järgulise lõhkumise ja viis läbi läbirääkimised ülemineku poole mitmerassilisele demokraatiale. 1993. aastal pälvis ta koos Nelson Mandelaga Nobeli rahupreemia — auhind anti nende töö eest apartheidi rahumeelse lõpetamise ja uue Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsuse loomise heaks. Aastatel 1994–1996 tegutses ta Lõuna-Aafrika Vabariigi asepresidendina koalitsioonivalitsuses ning 1997. aastal lahkus järjest poliitilisest aktiivsest esiplaanilt. 2004. aastal lahkus ta Uue Rahvusliku Partei (New National Party) koosseisust, kui partei poliitiline orientatsioon ja tulevikujuhised muutusid ning tekkis avalik arutelu võimaliku ühinemise üle Aafrika Rahvuskongressiga.
Varajane elu ja haridus
De Klerk õppis õigusteadust ja sai advokaadiks, lõpetades õpingud 1958. aastal. Üliõpilasena liitus ta Rahvusparteiga ning pärast diplomi omandamist töötas ta kuni 1972. aastani partei õigusnõunikuna. Oma varases karjääris jõudis ta lõpuks parlamendisse ja võttis osa riigi poliitilisest elust erinevatel ametikohtadel enne kui 1989. aastal sai partei juhiks ning sellest tulenevalt ka presidendiks.
President ja reformid
De Klerki ametiaeg algas ajal, mil Lõuna-Aafrika oli rahvusvahelise ja sisemise surve all apartheidi lõpetamiseks. Tema valitsus tegi otsustavaid samme rassilise segregatsiooni õigusliku raamistikuga tegelemisel: keelustati või muudeti mitmeid apartheidi põhiseaduslikke aluseid ning alustati ametlikke läbirääkimisi valgete ja mustanahaliste poliitiliste jõudude vahel. De Klerk kuulutas 1990. aastal välja mitmete keelatud poliitiliste organisatsioonide (sh Aafrika Rahvuskongress) ametliku legaliseerimise ning lubas vanglast vabastada poliitilisi vange — kõige tuntumaks näiteks oli Nelson Mandelaga seotud otsus.
Tema administratsiooni aega iseloomustas keeruline ja sageli ärev läbirääkimisprotsess eri rühmade vahel, mille tulemuseks oli üleminek demokraatlikule ja mitmerassilisele valimissüsteemile ning 1994. aasta üldvalimised, mis tõid võimule esimese mustanahaliste juhitud demokraatliku valitsuse.
Nobeli rahupreemia ja rahvusvaheline tunnustus
1993. aastal jagasid de Klerk ja Nelson Mandelaga Nobeli rahupreemia nende panuse eest apartheidi rahumeelses lõpetamises ja demokraatliku Lõuna-Aafrika Vabariigi aluse loomises. Auhind tõstis esile nende koostöö ja rolli riikliku muutuse juhtimisel, kuigi see ei kõrvaldunud ega vähendanud allasurutud rühmade ja kriitikute nõudmisi täieliku vastutuse ja arvestamise järele mineviku kuritegude osas.
Pärast ametiaega ja poliitiline lõppfaas
Pärast asepresidendi ametit ja osalist taganemist aktiivsest poliitikast 1997. aastal püsis de Klerk avalikkuse tähelepanu all nii legendaarse reformija kui ka vastuolulise figuurina. Tema parteiline kodu — Rahvuspartei, hiljem ümbernimetatud Uueks Rahvuslikuks Parteiks — koges tasapisi langust ja vahelisi ühinemiskõnelusi teiste jõududega. 2004. aastal lahkus de Klerk partei ametlikust koosseisust ajal, mil arutati laiemalt parteide ühinemist ja poliitilisi ümberkorraldusi.
Pärand, kriitika ja tõe- ja leppimise komisjon
De Klerki pärand on keeruline ja mitmekihiline. Paljud tunnustavad teda selle eest, et ta oli võimeline astuma samme apartheidi lõppemise suunas ja alustama rahumeelset üleminekut demokraatiale. Samas on teda kritiseeritud selle eest, et paljud autoritaarse süsteemi repressiivsed meetmed ja inimõiguste rikkumised said asetuda tema valitsemise või sellele eelnenud poliitika ajal. Tõe ja leppimise komisjon (TRC) ning paljud ajaloouuringud tõid esile, et de Klerk kandis poliitilist vastutust teatud õigusrikkumiste ja julgeolekuoperatsioonide eest, mis toimusid konfliktiperioodil; selle tõttu on tema roll ajaloos nii tunnustatud kui ka vaidlustatud.
Isiklik elu ja surm
Oma isiklikus elus oli de Klerkil kolm last esimesest abielust Marike Willemse'iga. Alates 1998. aastast oli ta abielus Elita Georgiadesega. Frederik Willem de Klerk suri 11. novembril 2021; tema surm tekitas ulatuslikku avalikku mälestust ning arutelusid tema panuse ja pärandi üle Lõuna-Aafrika ajaloos.