Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on rahvusvaheline leping, mille eesmärk on võidelda rassismi ning rassilise segregatsiooni vastu ja tagada võrdne kohtlemine kõigile inimestele. Konventsioon on osa rahvusvahelise inimõiguste õiguse raamistikust. ÜRO Assamblee võttis teksti vastu 21. detsembril 1965. aastal vastusena tollase Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidipoliitikale; konventsioon jõustus 4. jaanuaril 1969.

Konventsioon sätestab riikide kohustused rassilise diskrimineerimise ennetamiseks ja lõpetamiseks nii seaduste kui ka praktikate tasandil. Selle sätted on mõeldud nii otsese kui ka kaudse diskrimineerimise vältimiseks ning riikide kaasamiseks aktiivselt võrdsete võimaluste tagamisse.

Peamised sätted ja definitsioon

Artiklis 1 on antud konventsiooni keskne definitsioon: rassiline diskrimineerimine on „igasugune rassil, nahavärvusel, põlvnemisel või rahvuslikul või etnilisel päritolul põhinev eristamine, välistamine, piiramine või eelistamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on inimõiguste ja põhivabaduste tunnustamise, kasutamise või võrdsetel alustel teostamise tühistamine [kaotamine] või kahjustamine poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses, kultuurilises või mis tahes muus avaliku elu valdkonnas.”

Konventsioon tunnistab ka, et riigid võivad võtta erimeetmeid (nn positiivne diskrimineerimine või erimeetmed) ajaloolise ebavõrdsuse tasandamiseks, kui need meetmed ei anna alalist eelist ega loe diskrimineerimiseks pärast eesmärgi saavutamist.

Kriminaliseerimine ja organisatsioonide keelamine

Artikkel 4 keelab igasuguse rassilise vaenu õhutamise ja käsib riikidel võtta asjakohaseid seadusandlikke, halduslikke ja muid meetmeid, et kriminaliseerida rassiõhutamine, avalik rassilise vihkamise õhutamine ning rassiüleste st ideoloogiate alusel tegutsevate organisatsioonide loomine, juhtimine ja toetus. Selle kohustuse täitmine tähendab paljudes riikides uute või muudetud õigusaktide vastuvõtmist, mis keelavad vihakõne ja üksikute rühmade sihilikku diskrimineerimist.

Järelevalve ja kaebuste menetlus

Konventsiooni täitmist jälgib ÜRO rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise komitee (Committee on the Elimination of Racial Discrimination, CERD). Riigid, kes on konventsiooni ratifitseerinud, peavad esitama komiteele perioodilisi aruandeid oma edusammude ja rakendatud meetmete kohta; komitee vaatab aruanded läbi ja annab vastavad soovitused ning järeldused.

Artikkel 14 annab teatud tingimustel isikutele ja inimrühmadele õiguse esitada komiteele kaebus ehk kommunikatsioon, kui nad on kannatanud diskrimineerimise all oma rassi tõttu. See menetlus on võimalik üksnes siis, kui vaidluse all olev riik on tunnustanud komitee pädevust selliste kaebuste läbivaatamiseks. Kaebuste menetluse tulemusena võib komitee anda vaate ehk soovituse olukorra parandamiseks; need vaated ei ole otseselt täitmise tagamiseks kohtulikult jõustatavad, kuid omavad suurt poliitilist ja juriidilist kaalu rahvusvahelisel areenil.

Praktilised kohustused riikidele

  • tühistada ja keelustada diskrimineerivad seadused, haldusaktid ja poliitikad;
  • kehtestada õiguslikud meetmed rassiüleste vaenuõhutajate ja organisatsioonide vastu;
  • tagada võrdne juurdepääs avalikele teenustele, tööle ja õiguskaitsele kõigile kodanikele;
  • vabatahtlikele erimeetmetele on konventsioonis tunnustatud koht kui vahendile eelmise diskrimineerimise tagajärgede leevendamiseks;
  • esitada perioodiliselt aruandeid konventsiooni rakendamise kohta CERDile ning teha koostööd komitee uurimiste ja soovitustega.

Mõju, tugevused ja piirangud

Konventsioon mängis tähtsat rolli rahvusvahelise surve kujundamisel apartheidi vastases võitluses ja on mõjutanud paljude riikide siseõigust, suunates neid vastu võtma õigusakte, mis käsitlevad vihakõnet ja rassi põhjal toimuvat diskrimineerimist. Komitee üldsoovitused (General Recommendations) on kujunenud oluliseks vahendiks konventsiooni tõlgendamisel ja riikide abistamisel parimate praktikate juurutamisel.

Samuti esineb piiranguid: konventsiooni mõju sõltub suures osas riikide poliitilisest tahtest ja koostöövalmidusest; komitee otsused ei ole täidesaatvad kohtuotsused ning riikide aruandlus võib olla aeglane või ebapiisav. Mõnes riigis on esinenud ka laiaulatuslikke erandeid ja reservatsioone konventsiooni suhtes, mis võivad vähendada selle tõhusust teatud valdkondades.

Kokkuvõte

Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on ÜRO oluline tööriist rassilise ebavõrdsuse ja segregatsiooni vastu võitlemisel. See annab riikidele õiguslikud ja järelevalvemehhanismid, mida tuleb kasutada diskrimineerimise ennetamiseks, ohvrite kaitseks ning õiguste võrdse kasutamise tagamiseks. Konventsiooni tõhus rakendamine nõuab seadusandlikke samme, administratiivset tegevust ning aktiivset rahvusvahelist ja kodumaist järelevalvet.