Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon (ÜRO 1965)
ÜRO 1965 konventsioon lõpetab rassilise diskrimineerimise — ajalugu, põhimõtted, artiklid ja kaebuste kord; oluline allikas inimõiguste kaitseks ja võrdseks kohtlemiseks.
Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on rahvusvaheline leping, mille eesmärk on võidelda rassismi ning rassilise segregatsiooni vastu ja tagada võrdne kohtlemine kõigile inimestele. Konventsioon on osa rahvusvahelise inimõiguste õiguse raamistikust. ÜRO Assamblee võttis teksti vastu 21. detsembril 1965. aastal vastusena tollase Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidipoliitikale; konventsioon jõustus 4. jaanuaril 1969.
Konventsioon sätestab riikide kohustused rassilise diskrimineerimise ennetamiseks ja lõpetamiseks nii seaduste kui ka praktikate tasandil. Selle sätted on mõeldud nii otsese kui ka kaudse diskrimineerimise vältimiseks ning riikide kaasamiseks aktiivselt võrdsete võimaluste tagamisse.
Peamised sätted ja definitsioon
Artiklis 1 on antud konventsiooni keskne definitsioon: rassiline diskrimineerimine on „igasugune rassil, nahavärvusel, põlvnemisel või rahvuslikul või etnilisel päritolul põhinev eristamine, välistamine, piiramine või eelistamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on inimõiguste ja põhivabaduste tunnustamise, kasutamise või võrdsetel alustel teostamise tühistamine [kaotamine] või kahjustamine poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses, kultuurilises või mis tahes muus avaliku elu valdkonnas.”
Konventsioon tunnistab ka, et riigid võivad võtta erimeetmeid (nn positiivne diskrimineerimine või erimeetmed) ajaloolise ebavõrdsuse tasandamiseks, kui need meetmed ei anna alalist eelist ega loe diskrimineerimiseks pärast eesmärgi saavutamist.
Kriminaliseerimine ja organisatsioonide keelamine
Artikkel 4 keelab igasuguse rassilise vaenu õhutamise ja käsib riikidel võtta asjakohaseid seadusandlikke, halduslikke ja muid meetmeid, et kriminaliseerida rassiõhutamine, avalik rassilise vihkamise õhutamine ning rassiüleste st ideoloogiate alusel tegutsevate organisatsioonide loomine, juhtimine ja toetus. Selle kohustuse täitmine tähendab paljudes riikides uute või muudetud õigusaktide vastuvõtmist, mis keelavad vihakõne ja üksikute rühmade sihilikku diskrimineerimist.
Järelevalve ja kaebuste menetlus
Konventsiooni täitmist jälgib ÜRO rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise komitee (Committee on the Elimination of Racial Discrimination, CERD). Riigid, kes on konventsiooni ratifitseerinud, peavad esitama komiteele perioodilisi aruandeid oma edusammude ja rakendatud meetmete kohta; komitee vaatab aruanded läbi ja annab vastavad soovitused ning järeldused.
Artikkel 14 annab teatud tingimustel isikutele ja inimrühmadele õiguse esitada komiteele kaebus ehk kommunikatsioon, kui nad on kannatanud diskrimineerimise all oma rassi tõttu. See menetlus on võimalik üksnes siis, kui vaidluse all olev riik on tunnustanud komitee pädevust selliste kaebuste läbivaatamiseks. Kaebuste menetluse tulemusena võib komitee anda vaate ehk soovituse olukorra parandamiseks; need vaated ei ole otseselt täitmise tagamiseks kohtulikult jõustatavad, kuid omavad suurt poliitilist ja juriidilist kaalu rahvusvahelisel areenil.
Praktilised kohustused riikidele
- tühistada ja keelustada diskrimineerivad seadused, haldusaktid ja poliitikad;
- kehtestada õiguslikud meetmed rassiüleste vaenuõhutajate ja organisatsioonide vastu;
- tagada võrdne juurdepääs avalikele teenustele, tööle ja õiguskaitsele kõigile kodanikele;
- vabatahtlikele erimeetmetele on konventsioonis tunnustatud koht kui vahendile eelmise diskrimineerimise tagajärgede leevendamiseks;
- esitada perioodiliselt aruandeid konventsiooni rakendamise kohta CERDile ning teha koostööd komitee uurimiste ja soovitustega.
Mõju, tugevused ja piirangud
Konventsioon mängis tähtsat rolli rahvusvahelise surve kujundamisel apartheidi vastases võitluses ja on mõjutanud paljude riikide siseõigust, suunates neid vastu võtma õigusakte, mis käsitlevad vihakõnet ja rassi põhjal toimuvat diskrimineerimist. Komitee üldsoovitused (General Recommendations) on kujunenud oluliseks vahendiks konventsiooni tõlgendamisel ja riikide abistamisel parimate praktikate juurutamisel.
Samuti esineb piiranguid: konventsiooni mõju sõltub suures osas riikide poliitilisest tahtest ja koostöövalmidusest; komitee otsused ei ole täidesaatvad kohtuotsused ning riikide aruandlus võib olla aeglane või ebapiisav. Mõnes riigis on esinenud ka laiaulatuslikke erandeid ja reservatsioone konventsiooni suhtes, mis võivad vähendada selle tõhusust teatud valdkondades.
Kokkuvõte
Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on ÜRO oluline tööriist rassilise ebavõrdsuse ja segregatsiooni vastu võitlemisel. See annab riikidele õiguslikud ja järelevalvemehhanismid, mida tuleb kasutada diskrimineerimise ennetamiseks, ohvrite kaitseks ning õiguste võrdse kasutamise tagamiseks. Konventsiooni tõhus rakendamine nõuab seadusandlikke samme, administratiivset tegevust ning aktiivset rahvusvahelist ja kodumaist järelevalvet.
Rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee
Rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee on inimõiguste ekspertidest koosnev organ, kes jälgib konventsiooni rakendamist. Komiteesse kuulub kaheksateist sõltumatut inimõiguste eksperti. Nad valitakse neljaks aastaks, kusjuures pooled liikmed valitakse iga kahe aasta tagant. Lepinguga ühinenud riigid valivad liikmed salajasel hääletusel. Igal riigil on lubatud esitada oma riigist keegi, kes kandideerib komitee liikmeks.
Lepinguga ühinenud riigid peavad esitama komiteele korrapäraselt aruandeid, milles kirjeldatakse seadusandlikke [õiguslikke], kohtulikke [kohtupõhiseid], poliitilisi ja muid meetmeid, mida nad on võtnud konventsiooni jõustamiseks. Esimene aruanne tuleb esitada aasta jooksul pärast konventsiooni kasutamist riigis; seejärel tuleb aruanded esitada iga kahe aasta tagant või siis, kui komitee seda nõuab. Komitee loeb iga aruande hoolikalt läbi ning arutab oma murekohti ja soovitusi riigile "lõppjärelduste" vormis.
Komitee koguneb tavaliselt iga aasta märtsis ja augustis Genfis.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon?
V: Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on rahvusvaheline leping, mis töötab rassismi ja rassilise segregatsiooni vältimiseks. ÜRO võttis selle vastu 1965. aastal vastuseks Lõuna-Aafrika Vabariigi toonasele apartheidipoliitikale.
Küsimus: Mitu riiki on nõustunud seda konventsiooni järgima?
V: 2019. aasta aprilli seisuga on 88 riiki nõustunud selle konventsiooni eeskirju järgima ja 190 riiki on põhimõtteliselt nõus.
K: Mida ütleb artikkel 1 rassilise diskrimineerimise kohta?
V: Artiklis 1 on rassiline diskrimineerimine määratletud kui igasugune rassil, nahavärvusel, põlvnemisel või rahvuslikul või etnilisel päritolul põhinev eristamine, välistamine, piiramine või eelistamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on inimõiguste ja põhivabaduste tunnustamise, kasutamise või võrdsetel alustel teostamise tühistamine või kahjustamine poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses, kultuurilises või mis tahes muus avaliku elu valdkonnas.
K: Mida keelab artikkel 4?
V: Artikkel 4 keelab igasuguse rassismi, sealhulgas vihakõne ja diskrimineerimise õhutamise. Kui riik nõustub selle konventsiooniga, peab ta muutma vihakõne ja osalemise vihagruppides ebaseaduslikuks.
K: Kuidas saab komisjon kaebusi ära kuulata?
V: Artikkel 14 annab mis tahes riigi inimestele, kes on kannatanud diskrimineerimise all oma rassi tõttu, õiguse esitada kaebus ÜRO komiteele. Need kaebused võivad mõjutada nende riikide seadusi, kes kaebusi esitavad.
K: Millal see konventsioon jõustus?
V: See konventsioon jõustus 4. jaanuaril 1969. aastal.
Otsige