Konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta}}}.
Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on rahvusvaheline leping (riikidevaheline kokkulepe) rassismi ja rassilise segregatsiooni vastu, mis on üks rahvusvahelise inimõiguste õiguse rida. ÜRO võttis konventsiooni vastu 21. detsembril 1965. aastal vastuseks Lõuna-Aafrika Vabariigi tollasele apartheidipoliitikale. See jõustus 4. jaanuaril 1969. 2019. aasta aprilli seisuga on 88 riiki nõustunud konventsiooni reegleid järgima ja 190 riiki on sellega põhimõtteliselt nõus.
Konventsioonis on määratletud, mis on rassiline diskrimineerimine, nii et iga riik saab lepingus kokku leppida, kuidas diskrimineerimist määratleda. Artiklis 1 (lepingu esimene kokkulepe) on sätestatud, et rassiline diskrimineerimine on: "igasugune rassil, nahavärvusel, põlvnemisel või rahvuslikul või etnilisel päritolul põhinev eristamine, välistamine, piiramine või eelistamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on inimõiguste ja põhivabaduste tunnustamise, kasutamise või võrdsetel alustel teostamise tühistamine [kaotamine] või kahjustamine poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses, kultuurilises või mis tahes muus avaliku elu valdkonnas."
Konventsiooni artikkel 4 keelab igasuguse rassismi, sealhulgas vihakõne ja diskrimineerimise õhutamise. Kui riik nõustub konventsiooniga, peab ta muutma vihakõne ja osalemise vihagruppides ebaseaduslikuks. Et tagada, et riigid seda reeglit järgiksid, lisati konventsiooni ka artikkel 14, mis võimaldab diskrimineerimise kohta esitatud kaebusi komitees ära kuulata. Artikkel 14 annab mis tahes riigi inimesele või inimrühmale, kes on kannatanud diskrimineerimise all oma rassi tõttu, õiguse esitada kaebus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni komiteele. Need kaebused võivad mõjutada kaebusi esitavate inimeste riikide seadusi.
Rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee
Rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee on inimõiguste ekspertidest koosnev organ, kes jälgib konventsiooni rakendamist. Komiteesse kuulub kaheksateist sõltumatut inimõiguste eksperti. Nad valitakse neljaks aastaks, kusjuures pooled liikmed valitakse iga kahe aasta tagant. Lepinguga ühinenud riigid valivad liikmed salajasel hääletusel. Igal riigil on lubatud esitada oma riigist keegi, kes kandideerib komitee liikmeks.
Lepinguga ühinenud riigid peavad esitama komiteele korrapäraselt aruandeid, milles kirjeldatakse seadusandlikke [õiguslikke], kohtulikke [kohtupõhiseid], poliitilisi ja muid meetmeid, mida nad on võtnud konventsiooni jõustamiseks. Esimene aruanne tuleb esitada aasta jooksul pärast konventsiooni kasutamist riigis; seejärel tuleb aruanded esitada iga kahe aasta tagant või siis, kui komitee seda nõuab. Komitee loeb iga aruande hoolikalt läbi ning arutab oma murekohti ja soovitusi riigile "lõppjärelduste" vormis.
Komitee koguneb tavaliselt iga aasta märtsis ja augustis Genfis.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon?
V: Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on rahvusvaheline leping, mis töötab rassismi ja rassilise segregatsiooni vältimiseks. ÜRO võttis selle vastu 1965. aastal vastuseks Lõuna-Aafrika Vabariigi toonasele apartheidipoliitikale.
Küsimus: Mitu riiki on nõustunud seda konventsiooni järgima?
V: 2019. aasta aprilli seisuga on 88 riiki nõustunud selle konventsiooni eeskirju järgima ja 190 riiki on põhimõtteliselt nõus.
K: Mida ütleb artikkel 1 rassilise diskrimineerimise kohta?
V: Artiklis 1 on rassiline diskrimineerimine määratletud kui igasugune rassil, nahavärvusel, põlvnemisel või rahvuslikul või etnilisel päritolul põhinev eristamine, välistamine, piiramine või eelistamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on inimõiguste ja põhivabaduste tunnustamise, kasutamise või võrdsetel alustel teostamise tühistamine või kahjustamine poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses, kultuurilises või mis tahes muus avaliku elu valdkonnas.
K: Mida keelab artikkel 4?
V: Artikkel 4 keelab igasuguse rassismi, sealhulgas vihakõne ja diskrimineerimise õhutamise. Kui riik nõustub selle konventsiooniga, peab ta muutma vihakõne ja osalemise vihagruppides ebaseaduslikuks.
K: Kuidas saab komisjon kaebusi ära kuulata?
V: Artikkel 14 annab mis tahes riigi inimestele, kes on kannatanud diskrimineerimise all oma rassi tõttu, õiguse esitada kaebus ÜRO komiteele. Need kaebused võivad mõjutada nende riikide seadusi, kes kaebusi esitavad.
K: Millal see konventsioon jõustus?
V: See konventsioon jõustus 4. jaanuaril 1969. aastal.
