Rassiline segregatsioon

Anglosaksi Inglismaa

Segregatsioon võis eksisteerida varases anglosaksi Inglismaal. Kui anglosaksiidid 4. sajandil Inglismaale saabusid, võisid nad mõnede ajaloolaste arvates luua "apartheidilaadse ühiskonna". Nad võisid kohelda põliselanikke nagu orje ja neil võisid olla abielu sõlmimise eeskirjad. Mõnede ajaloolaste sõnul olid anglosaksid palju rikkamad ja neil oli kõrgem sotsiaalne staatus kui keldi brittidel.

Austraalia

Alates 1800. aastate algusest kuni 1980. aastate lõpuni võttis Austraalia valitsus paljud aborigeenide lapsed oma peredest ära. Nende pered ei olnud nõus oma lapsi minema laskma. Valitsus oli aga otsustanud sundida aborigeenide lapsi "assimileeruma" Austraalia ühiskonda. Lapsed paigutati valgete kodudesse või missioonidele. Seal olid nad sunnitud õppima kristlust, jätma maha oma aborigeenide kultuuri, saama osaks valgest ühiskonnast ja abielluma valgete inimestega. Selle programmi eesmärk oli "välja aretada" aborigeenide tunnused, nii et neid Austraalias enam ei eksisteeriks. Hiljem, 1951. aastal, määratles ÜRO seda tüüpi programmi genotsiidina.

Umbes 1900. aastast kuni 1970. aastateni järgis Austraalia nn "valge Austraalia poliitikat". See poliitika hoidis mittevalgeid inimesi Austraaliasse sisse rändamast, tehes sisserändeteste liiga raskeks.

Sajandi alguses ja keskel olid paljud aborigeenid sunnitud elama missioonidel. Selle poliitika eesmärk oli saada aborigeenid oma maadelt ära, sest valged asunikud tahtsid neid kasutada.

1960. aastatel muutis Austraalia oma ametlikku poliitikat "integratsiooniks". See tähendas, et aborigeenid pidid saama elada Austraalia ühiskonnas või missioonidel. Paljud aborigeenid keeldusid aga neid korraldusi täitmast ja elasid jätkuvalt linnadest kaugel. Nendes piirkondades olid nad ülejäänud Austraalia ühiskonnast eraldatud ja ka vaesemad. Sel ajal nimetasid mõned inimesed olukorda "apartheidiks" ja pakkusid isegi välja, et Austraalia valitsuse poliitika inspireeris Lõuna-Aafrika apartheidiprogrammi.

Inglise asunikud Iirimaal

1366. aastal võttis Inglismaa kuningas vastu kolmkümmend viis seadust, mida nimetati Kilkenny statuutideks. Nende eesmärk oli takistada Iirimaal asuvaid inglise asunikke segunemast iirlastega või muutumast liiga sarnaseks iirlastele. Seadustega keelati inglastel abielluda iirlastega, saada iiri lapsi, adopteerida iiri lapsi, kasutada iiri nimesid või riideid või rääkida midagi muud kui inglise keelt.

Prantsuse Alžeeria

1830. aastal võttis Prantsusmaa Alžeeria Ottomani impeeriumilt kontrolli alla. Üle saja aasta oli Alžeeria Prantsuse koloonia. Prantsuse valitsejad säilitasid Alžeerias apartheidilaadse süsteemi. Näiteks lubati araablastel ja berberi päritolu alžeerlastel taotleda Prantsuse kodakondsust (mis annaks neile hääleõiguse ja muud õigused) ainult siis, kui nad loobusid oma moslemi usust ja kultuurist.

Alžeeria moslemid ei olnud valmis selle "apartheidisüsteemiga" kaasa minema ja see süsteem oli üks peamisi Alžeeria sõja põhjusi 1954. aastal.

Saksamaa

Viieteistkümnenda sajandi Kirde-Saksamaal ei lubatud "wendidel" (slaavlastel) liituda mõne gildiga. Wilhelm Raabe sõnul ei võtnud "kaheksateistkümnendasse sajandisse ükski saksa gildi liige vastu wendit".

1935. aastal, kui natside partei oli võtnud Saksamaa valitsuse üle kontrolli, võtsid nad vastu Nürnbergi seadused. Adolf Hitleri juhitud natsid uskusid, et "aaria" rass on parem kui kõik teised rassid. Nürnbergi seadused muutsid "aarialaste" ja "mitte-aarialaste" inimeste abiellumise ja seksuaalvahekorra ebaseaduslikuks. Esialgu olid seadused mõeldud peamiselt selleks, et hoida "aarialasi" segunemast juudi inimestega (keda natsid pidasid alaväärseks rassiks). Hiljem lisasid natsid aga seadustele "mustlased, neegrid ja nende fastardid [lapsed]". Neid seadusi rikkunud aarialased võidi saata koonduslaagritesse; mitte-aarialased võidi hukata. Et hoida saksa verd "puhtana", muutsid natsid pärast Teise maailmasõja algust iga mittesakslase abielu või seksuaalvahekorra sakslasega ebaseaduslikuks.

1939. aastal tungisid natsid Poolasse ja võtsid selle üle. Nad jagasid Poola rahva erinevateks etnilisteks rühmadeks. Vastavalt sellele, kui "germaani" nad olid, olid igal rühmal erinevad õigused. Näiteks lubati erinevatele rühmadele eri kogustes toitu ning neil oli lubatud elada ainult teatud kohtades ja kasutada teatud ühistransporti.

1930. ja 1940. aastatel sundisid natsid juute kandma kollaseid paelu või Taaveti tähti, millel oli sõna "Jude" ("juut"). Rassiseadused diskrimineerisid juute ja romasid (mustlasi). Näiteks ei tohtinud juudi arstid ravida aaria patsiente; juudi õppejõud ei tohtinud õpetada aaria üliõpilasi. Juudid ei tohtinud kasutada ühtegi ühistransporti, välja arvatud parvlaeva, sõita jalgrattaga või autoga. Neil oli lubatud sisseoste teha ainult kell 15.00-17.00 ja ainult juutidele kuuluvates kauplustes. Nad ei tohtinud minna teatritesse, ujulatesse ega muudesse meelelahutuskohtadesse.

Holokausti ajal püüdsid natsid tappa kõik juudid ja romad Euroopas. Nad tapsid ka miljoneid slaavlasi (sealhulgas ukrainlasi, nõukogude ja poolakaid), sest nad pidasid slaavlasi alaväärseks rassiks. Kõigepealt sundisid natsid juute ja romasid elama gettodes, eraldi kõigist teistest. Seejärel saatsid nad miljonid juudid, romad ja slaavlased koonduslaagritesse ja surmalaagritesse.

Samuti küüditati aastatel 1939-1945 vähemalt 1,5 miljonit poolakat sunnitööle Natsi-Saksamaale. Natsi-Saksamaa kasutas ka Lääne-Euroopa sunnitööjõudu. Kuid poolakaid ja teisi Ida-Euroopa inimesi, keda natsid pidasid rassiliselt alaväärseks, koheldi palju halvemini. Nad olid sunnitud kandma riietel riidest sildi, millel oli kirjaga "P", mis näitas, et nad olid poolakad. Nad pidid järgima keeluaega ja ei tohtinud kasutada ühistransporti. Tavaliselt pidid nad töötama kauem ja madalama palga eest kui lääneeurooplased. Paljudes linnades pidid nad elama eraldatud barakkides, okastraatide taga. Nad ei tohtinud väljaspool tööd sakslastega rääkida. Kui neil oli seksuaalsuhteid sakslastega, hukati nad.

Natsid ehitasid müüri, et juudid ei saaks Varssavi getost põgeneda.


Nur für Deutsche ("Ainult sakslastele") rongis natside poolt okupeeritud Poolas

Keiserlik Hiina

Tangi dünastia

Tangi dünastia ajal võtsid han-hiinlased vastu mitmeid seadusi, mis eraldasid mittekiinlased hiinlastest. Aastal 779 kehtestas Tangi dünastia reegli, mis sundis uigureid kandma oma traditsioonilisi etnilisi riideid, mitte hiina riideid. Samuti keelati neil "teeselda" hiinlast ja abielluda hiina naistega. Han-hiinlased ei meeldinud uiguuridele, sest nad laenasid raha intressi eest.

836. aastal, kui Lu Chun määrati Kantoni kuberneriks, oli ta kohkunud, et hiinlased elavad koos välismaalastega ja abielluvad nendega. Lu tegi eraldamise seaduseks. Ta muutis mittekiinlastele ebaseaduslikuks hiinlastega abiellumise või vara omamise. Seadus keelas konkreetselt hiinlastel luua suhteid "tumedate rahvaste" või "värviliste inimestega". See tähendas selliseid välismaalasi nagu "iraanlased, sogdiidid, araablased, indialased, malaiidlased, sumatralased" ja teised.

Itaalia

1938. aastal valitses Itaaliat fašistlik režiim, mida juhtis Benito Mussolini. See režiim oli liitunud natsi-Saksamaaga. Natside survel võttis režiim vastu mitu seadust, mille kohaselt Itaalia impeeriumis hakati nüüd rakendama segregatsiooni. Neid seadusi nimetati "provvedimenti per la difesa della razza" (rassikaitse normid).

Seadused olid eelkõige suunatud juutidele. Näiteks ei tohtinud juudid:

• Õpetada või õppida koolides või ülikoolides
• Oma tööstusharud, mis olid riigi jaoks olulised
• Töö ajakirjanikuna
• Sisestage sõjavägi
• Abielluda mittejuutidega

Nende seaduste tõttu kaotas Itaalia mõned oma parimad teadlased. Mõned vallandati. Näiteks Rita Levi-Montalcinile, kes hiljem võitis Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia, öeldi, et ta ei saa enam oma ülikoolis töötada. Teised lahkusid seaduste tõttu Itaaliast. Näiteks Enrico Fermi, kes töötas esimese tuumareaktori kallal ja sai Nobeli füüsikapreemia, lahkus riigist. (Tema naine oli juut.) Paljud teised tuntud teadlased, füüsikud, matemaatikud ja teised teadlased kaotasid rassiseaduste tõttu oma töö või lahkusid Itaaliast.

Albert Einstein loobus oma Itaalia teadusakadeemia Accademia dei Lincei auliikmest, et protesteerida rassiseaduste vastu.

Pärast 1943. aastat, kui Põhja-Itaalia okupeeriti natside poolt, viidi Itaalia juudid natside koonduslaagritesse ja surmalaagritesse.

Juudi segregatsioon

Sajandeid olid juudid Euroopas sageli sunnitud elama eraldatud getodes ja štetlites (väikelinnades, kus elasid peamiselt juudid). Aastal 1204 käskis paavst juutidel end kristlastest eraldada ja kanda riietust, mis tähistas neid kui juute. Juutide sunniviisiline eraldamine levis kogu Euroopas 14. ja 15. sajandil.

Vene impeeriumis oli juutidel alates 1790. aastatest lubatud elada ainult asunduste palees. See oli Vene impeeriumi läänepiir, umbes seal, kus praegu asuvad Poola, Leedu, Valgevene, Moldova ja Ukraina. 20. sajandi alguseks elas enamik Euroopa juute asustuspiirkonnas.

Marokos eraldati juudid alates 15. sajandist mellah'idesse. Linnades oli mellah eraldi ala juutide jaoks, mida ümbritses müür ja kindlustatud värav. Maapiirkondade mellahid olid eraldi külad, kus elasid ainult juudid.

19. sajandi keskel kirjutas ajaloolane J. J. Benjamin Pärsia juutide elust:

“

...nad [peavad] elama eraldi linnaosas...; sest neid peetakse ebapuhasteks olenditeks... [Nii] koheldakse neid kõige karmimalt ja kui nad sisenevad tänavale, kus elavad moslemid, siis [löövad] poisid ja rahvamassid neid kivide ja mustusega.... Samal põhjusel ei tohi nad vihma korral välja minna, sest öeldakse, et vihm peseb neilt mustuse maha, mis [määriks] muhulmanide jalad... Kui juut tänaval sellisena ära tuntakse, siis [kannatab] ta kõige suuremaid solvanguid. Möödujad sülitavad talle näkku ja mõnikord peksavad teda... halastamatult... Kui juut siseneb kauplusesse millegi eest, on tal keelatud kaupa kontrollida... Kui tema käsi peaks ettevaatamatult kaupa puudutama, peab ta selle võtma iga hinna eest, mida müüja selle eest küsib... Mõnikord tungivad pärslased juutide [kodudesse] ja võtavad enda valdusesse kõik, mis neile meeldib. Kui omanik peaks oma vara kaitseks vähimatki vastupanu osutama, [riskib ta, et maksab] selle eest oma eluga... Kui... juut näitab end tänaval kolme katel-päeva (Muharram) jooksul..., siis on ta kindlasti mõrvatud.

”

Jäägid juudi mellah Essaouira's

Ladina-Ameerika

Kui hispaanlased tulid Ameerikasse ja tegid Ladina-Ameerika riikidest kolooniad, lõid nad rassil põhineva kastisüsteemi. Nad mõtlesid välja viisteist erinevat kategooriat, mis põhinesid rassisegudel, sealhulgas kategooriad nagu "mulatt" ja "mestizo". Inimesed, kes olid "valgemad" või rohkem "hispaanlased", omasid kõrgemat sotsiaalset staatust kui inimesed, kes olid "tumedamad" või rohkem indiaanlased. "Tumedamaid" inimesi koheldi halvemana ja neid diskrimineeriti - näiteks pidid nad maksma kõrgemaid makse kui "valgemad" inimesed.

Kui nad saavutasid Hispaaniast iseseisvuse, kehtestas enamik Ladina-Ameerika riike tavaliselt kastisüsteemi vastased seadused. Siiski on rassipõhised eelarvamused endiselt olemas.

Lõuna-Aafrika Vabariik

Taustaks

Rassiline segregatsioon Lõuna-Aafrikas algas, kui riik oli Hollandi koloonia. Hollandlased maabusid 1652. aastal Kaplinnas ja võtsid järk-järgult üle üha suurema osa riigist. Segregatsioon jätkus, kui Briti impeerium 1795. aastal Hea Lootuse Kapi üle võttis.

Orjus eksisteeris Lõuna-Aafrikas kuni 1833. aastani. Kuid kaks aastat hiljem võttis valitsus vastu seaduse, mis muutis orjad lepingulisteks teenistujateks. See süsteem ei erinenud väga palju orjusest. Kogu ülejäänud 1800. aasta jooksul võtsid Lõuna-Aafrika kolooniad vastu seadusi, mis piirasid nende tööliste õigusi ja vabadusi.

1894. ja 1905. aastal võttis valitsus vastu seadused, mille kohaselt "indiaanlastel" ja "mustanahalistel" ei olnud hääleõigust. Teised seadused diskrimineerisid mittevalgeid, kuid ei olnud nii halvad kui apartheidiseadused, mis järgnesid järgmise 50 aasta jooksul.

Apartheidi algus

Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheid algas 1948. aastal. Sel ajal sai Rahvuspartei kontrolli Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsuse üle. See poliitiline partei koosnes afrikaneridest. Afrikanerid on 1600. ja 1700. aastatel Lõuna-Aafrikasse saabunud hollandi asunike järeltulijad. Rahvuspartei uskus afrikaner-natsionalismi.

Apartheidi seadused

Rahvuspartei võttis vastu apartheidiseadused, et muuta rassiline eraldamine Lõuna-Aafrikas seaduseks. Mõned kõige olulisemad seadused olid järgmised:

• Rahvastikuregistri seadus (1950), mis jaotas lõuna-aafriklased nelja rassikategooriasse: "mustanahaline", "valge", "värviline" (segarassiline) ja "indiaani" (endisest Briti Indiast pärit Lõuna-Aasia elanikud).
• Inimesed pidid end valitsuses registreerima ja saama isikutunnistuse, millel oli kirjas, millisesse rassirühma nad kuuluvad.
• Rühmapiirkondade seadus (1950), mis määras igale rassirühmale ühe osa Lõuna-Aafrikast, kus nad pidid elama. Inimesed olid sunnitud elama neile määratud riigiosas.
• Riigi teise ossa minek oli ilma loata ebaseaduslik. Mustanahalised ei tohtinud linnadesse siseneda, kui neil ei olnud valge tööandja luba.
• Eraldi rajatiste reserveerimise seadus (1953), millega loodi erinevatele rassidele eraldi avalikud kohad, nagu haiglad, ülikoolid ja pargid.
• Bantu haridusseadus (1953), mis eraldas hariduse

Nende apartheidiseaduste alusel sunniti ajavahemikul 1960-1983 3,5 miljonit mittevalget lõuna-aafriklast lahkuma oma kodudest ja kolima eraldatud linnaosadesse. See on üks suurimaid massilisi kolimisi tänapäeva ajaloos.

Teised seadused muutsid ebaseaduslikuks isiku abiellumise või seksuaalvahekorra teisest rassist pärit isikuga. Seejärel võttis valitsus 1969. aastal "värviliste" inimeste hääleõiguse ära. Kuna "indiaanlastel" ja "mustanahalistel" ei olnud aastakümneid lubatud hääletada, tähendas see, et valged olid ainsad inimesed Lõuna-Aafrikas, kellel oli lubatud hääletada.

1970. aastal keelati mittevalgete esindajate osalemine valitsuses. Samal aastal võeti mustanahalistelt ära Lõuna-Aafrika kodakondsus.

Protestid

Protestid apartheidi vastu algasid kohe pärast apartheidit. Juba 1949. aastal soovitas Aafrika Rahvuskongressi (ANC) noorte tiib võidelda rassilise eraldatuse vastu, kasutades selleks mitmeid erinevaid strateegiaid. Järgmise 45 aasta jooksul toimus sadu apartheidivastaseid aktsioone. Nende hulka kuulusid musta teadvuse liikumise protestid, üliõpilaste protestid, töölisstreigid ja kirikurühmade aktivism. 1991. aastal võeti vastu rassiliste maa-meetmete kaotamise seadus, millega tühistati rassilise segregatsiooni käsitlevad seadused, sealhulgas rühmapiirkondade seadus. 1990. aastal hakkas president Frederik Willem de Klerk püüdma lõpetada apartheidit. Mittevalged said 1993. aastal hääleõiguse. Lõuna-Aafrikas toimusid 1994. aastal esimesed mitut rassi hõlmavad valimised (kus mittevalged said kandideerida). Nelson Mandela ja Aafrika Rahvuskongress võitsid. Mandela ja de Klerk said 1993. aastal Nobeli rahupreemia koostöö eest apartheidi lõpetamiseks.

Rannas olev silt "mustanahalised ja koerad on keelatud".


Näide rahvastikuregistri seaduses nõutud rassilise kuuluvuse tuvastamise kohta

Ameerika Ühendriigid

Ameerika Ühendriikidel on pikk rassilise segregatsiooni ajalugu, mis algas juba siis, kui esimesed Euroopa asukad Põhja-Ameerikasse tulid. Kõigepealt orjuse, seejärel rassistlike seaduste ja seejärel rassistlike hoiakute kaudu on afroameeriklased Ameerika Ühendriikides sajandeid olnud segregatsiooniga silmitsi. Ka teistest rassidest inimesed on olnud segregeeritud. Näiteks teise maailmasõja ajal andis Ameerika Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt korralduse peaaegu kogu jaapani-ameerika elanikkonna eraldamiseks internatsioonilaagrites.

Kõikidest rassidest inimesed on võidelnud segregatsiooni ja diskrimineerimise vastu Ameerika Ühendriikides. Tänu sellistele liikumistele nagu afroameeriklaste kodanikuõiguste liikumine on segregatsioon nüüd Ameerika Ühendriikides seadusega vastuolus. Siiski eksisteerivad endiselt eelarvamused vähemusgruppide suhtes. See on viinud inimeste eelarvamustest ja käitumisest tingitud uut tüüpi segregatsioonini.