Rassiline eraldamine tähendab inimeste eraldamist nende rassi tõttu. Selline eraldamine võis olla seadusega kehtestatud (de jure) või toimuda tava ja sotsiaalsete praktikate kaudu ilma konkreetse seaduseta (de facto). Segregatsioon oli seaduslik ja normaalne paljudes riikides üle maailma paljude aastate jooksul. Näiteks Ameerika Ühendriikides kehtisid kuni 1960. aastani lõunaosariikides nn Jim Crow’ seadused, mis sundisid avalikku elu eraldama (see lõppes oluliselt 1964. aasta Civil Rights Act’iga). Mõnes osariigis oli veel 1964. aastal seaduslikult olemas valgete ja afroameeriklaste eraldamine. Lõuna-Aafrikas kehtis ametlik rassiline eraldamine, mida nimetati apartheidiks, eelkõige aastail 1948–1994.

Põhjused ja motiivid

Rassilise segregatsiooni põhjused on mitmekesised, kuid neid aitab kokku võtta mitu peamist tegurit:

  • Ideoloogiline ja kultuuriline üleolek: uskumus, et üks rass on teistest parem (näiteks valge ülemvõim), mis õigustab eraldamist ja diskrimineerimist.
  • Majanduslikud huvid: eraldamine võimaldas säilitada odavat tööjõudu, piirata töövõimalusi teatud rühmadele ning kontrollida ressursse ja maad.
  • Poliitiline võim: valitsevad grupid kasutasid segregatsiooni, et hoida poliitilist kontrolli (näiteks takistada hääleõiguse kasutamist või vähendada vähemuste poliitilist mõju).
  • Kartus ja stereotüübid: eelarvamused ja hirm erinevuse ees aitasid õigustada eraldamist „korra“ või „ohutuse“ ettekäändel.

Kuidas segregatsioon toimib

Segregatsioon võib väljenduda erinevates valdkondades: haridus, transporditeenus, eluruumid, tervishoid, tööhõive ja õigussüsteem. Sageli kasutati seadusi, poliitikaid ja majanduslikke meetmeid, näiteks passisüsteeme, elamupiirkondade piiranguid (redlining), eraldi koolid ja ühistransport. Segregatsioon ei ole nii lihtne, et eri rassidest inimestele on mõeldud "eraldi, kuid võrdsed" kohad. Segregatsioon toimub siis, kui riik või ühiskond peab üht rassi paremaks kui teist. Selle tulemuseks on süsteemne ebaõiglus: neile, keda peetakse „halvemaks“, ei tagata samu võimalusi ega õigusi. Neid diskrimineeritakse ja sageli piiratakse nende põhivabadusi, näiteks hääleõigust.

Ajaloolised näited

Ameerika Ühendriikides oli 19. ja 20. sajandi alguses kohtulik toetus segregatsioonile Plessy v. Ferguson (1896) otsusega, mis legaliseeris "separate but equal" põhimõtte. Selle vastu tuli muutus põhikoolihariduse valdkonnas: ülemkohus otsustas 1954. aasta Brown v. Board of Education juhtumis, et "Eraldi rajatised on [alati] ebavõrdsed" ning koolide ametlik segregatsioon oli põhiseadusega vastuolus. Sellised otsused ja sotsiaalsed liikumised aitasid õiguslikult segregatsiooni murda; samas jäi de fakto segregatsioon paljudes piirkondades kestma kauem.

Näiteks 1955.–1956. aastal algas Montgomery bussiboikott pärast seda, kui Rosa Parks keeldus vabastamast oma kohta bussis. Tema ja teiste tegijate algatus muutus laiemaks liikumiseks, mida juhtisid noored ja uued juhid nagu Martin Luther King Jr.. Boikoti majanduslik mõju ja kohtuvaidlused (näiteks Browder v. Gayle) viisid selliste avalike transpordisüsteemide eraldamise lõpetamiseni.

Lõuna-Aafrika näide: apartheid oli süstemaatiline ja seadustega kinnistatud rassiline eraldus, mis piiratud õigusi, liikumist ja majanduslikke võimalusi mustanahalistele lõuna-aafriklastele. Rahvusvaheline surve, sisemine vastupanu (nt Nelson Mandela ja Afrikapõlisusliikumised) ning majanduslikud sanktsioonid aitasid lõpuks süsteemi lagundada ja viia demokraatlike reformideni 1990. aastatel.

Segregatsiooni tagajärjed

Rassiline eraldamine põhjustab pikaajalist kahju nii üksikisikutele kui ka ühiskondadele tervikuna:

  • hariduslike ja töövõimaluste piirdumine, mis viib vaesuse ja sotsiaalse liikumatuse süvenemiseni;
  • halvem tervishoid ja elutingimused marginaliseeritud gruppidele;
  • sotsiaalne polariseerumine, usalduse kadu ja konfliktid;
  • psühholoogiline mõju – traumad ja identiteediga seotud tagajärjed põlvkondade kaupa.

Vastupanu ja muutused

Segregatsiooni vastu võitlesid nii kohtud, seadusandlus kui ka kodanikuaktivism. Mõned olulisemad sammud olid:

  • õiguslikud otsused, näiteks Brown v. Board of Education Ameerika Ühendriikides;
  • suured sotsiaalsed liikumised (nt Ameerika kodanikuõiguste liikumine), mille juhid nagu Martin Luther King Jr. mobiliseerisid inimesi rahumeelseks protestiks;
  • läbirääkimised ja rahvusvaheline surve, mis aitasid lõpetada süsteemseid praktikaid nagu apartheid Lõuna-Aafrikas;
  • seadusandlus, näiteks Ameerika Ühendriikide Civil Rights Act (1964) ja Voting Rights Act (1965), mis aitasid piirata avalikku diskrimineerimist.

Mis on edasi?

Kuigi paljudes kohtades on formaalne, seaduslik segregatsioon likvideeritud, eksisteerib eraldatus tihti endiselt majanduslike, hariduslike ja ruumiliste praktikate kaudu. Seetõttu on oluline eristada de jure ning de facto segregatsiooni ja tegeleda mõlema vastu. Võitlus rassilise võrdsuse ja kaasatuse eest jätkub läbi poliitika-, haridus- ja kogukonnatöö ning teadlikkuse tõstmise.

Rassilise eraldamise ajalugu näitab, et muutus on võimalik — seda on saavutatud inimeste õiguste eest kõnelemise, organiseerumise ja õiguslike sammude kaudu. Samas nõuab tõeline võrdsus pidevat pingutust, poliitilist tahet ja ühiskondlikku eneserefleksiooni.