Enrico Fermi
Enrico Fernando Fermi (29. september 1901 - 28. november 1954) oli itaalia-ameerika füüsik, kes töötas esimese tuumareaktori kallal ja aitas luua kvantiteooriat. Ta oli oluline ka osakestefüüsika ja statistilise mehaanika jaoks. Fermi sai 1938. aastal Nobeli füüsikaauhinna oma töö eest indutseeritud radioaktiivsuse alal. Ta ehitas maailma esimese tuumareaktori. Fermi oli üks 20. sajandi suurimaid teadlasi.
Varajane elu
Fermi sündis Roomas ja käis kohalikus gümnaasiumis. Ta oli väga hea matemaatikas ja loodusteadustes ning võitis Pisa Scuola Normale Superiore auhinna. Ta läks Pisa ülikooli, kus ta õppis füüsikat. Aastal 1923 sai ta Itaalia valitsuselt stipendiumi ja läks Göttingenisse täiendavalt õppima. Aastal 1924 sai ta Rockefelleri stipendiumi ja õppis Leydenis. Ta tuli 1924. aasta lõpus tagasi Itaaliasse ja sai Firenze ülikooli matemaatilise füüsika ja mehaanika lektoriks.
Teadlane Itaalias
1926. aastal avastas Fermi statistilised seadused, mida nüüd nimetatakse Fermi statistikaks. Need seadused seletavad Pauli välistamispõhimõtte alla kuuluvate osakeste, mida nüüd nimetatakse fermioonideks, tegevust. Need erinevad bosonideks nimetatavatest osakestest, mida seletab Bose-Einsteini statistika. 1927. aastal sai temast Rooma ülikooli teoreetilise füüsika professor. Ta uuris elektrodünaamikat ja hakkas lähemalt uurima aatomituuma. 1934. aastal suutis ta Wolfgang Pauli, Frédéric Joliot, Irène Joliot-Curie avastusi kasutades näidata muutusi peaaegu igas neutronitega pommitatud elemendis. See viis aeglaste neutronite avastamiseni, tuumalõhustumiseni ja selliste elementide tekkimiseni, mis ei olnud perioodilisussüsteemis.
Fermi väljendas oma muret tuumaenergia ohtude pärast ühel Chicago ülikooli kohtumisel enne Teise maailmasõja lõppu.
