Lõuna-Aafrika Rahvuspartei: apartheidi võimulolek ja ajalugu 1948–1994

Detailne ülevaade Lõuna-Aafrika Rahvuspartei võimulolust ja apartheidi ajaloost 1948–1994 — poliitilised taustad, võtmeisikud ja reformid.

Lõuna-Aafrika Rahvuspartei oli Lõuna-Aafrika valgete rahvuslikku eneseteadvust ja rassilist ülimuslikkust pooldav erakond, mis kontrollis Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsust peaaegu katkematult aastatel 1948–1994. Erakonna algus on seotud 1914. aastaga, mil J. B. M. Hertzog lahkus tollasest Lõuna-Aafrika parteist ja asutas uue poliitilise liikumise, mis keskendus afrikanerite huvide kaitsele ning erines selgelt brittidest ja ingliskeelsetest parteidest tulenenud poliitilistest suundadest. 1930. ja 1940. aastatel toimusid parteis ja poliitilises maastikus mitmed ühinemised ja lõhed: 1934 ühendati osa Rahvuspartei liikmeid teiste parteidega, millele järgnes D. F. Malani juhtimisel eraldumine ning nn „puhastatud” Rahvuspartei taastumine.

1948. aasta võimule tulemine ja apartheidi kehtestamine

1948. aasta valimiste järgne võimulepääs oli ühest küljest seotud konservatiivse rahvusliku ideoloogiaga, ent oluline osa hääletajatest toetas Rahvuspartei pigem Jan Smutsi juhitud eelmise Ühtse Partei (United Party) kui selle konkreetset ideed. Paljusid valijaid mõjutasid Smutsi roll Teises maailmasõjas ja tema poliitilised valikud; lisaks tekitas muret afrikaneride vaesus, tööhõivekonkurents põlisrahvastega linnades, kiire linnastumine ning kommunismiohu kartus. 1948. aastal valitsusse tulnud Rahvuspartei juhiks sai Daniel Francois Malan, kes alustas järgnevate aastakümnete jooksul rassilise segregatsiooni ja eraldamise süsteemi tugevdavaid seadusandlikke samme ning hakkas riigis ametlikult kehtestama apartheidit.

Peamised poliitikad ja seadused

Rahvuspartei valitsemisperioodil võeti vastu hulk seadusi, mis lõid apartheidi raamistikku ja igapäevase praktika. Olulisemad meetmed olid suunatud inimeste registrisse kandmisele, elamupiirkondade eraldamisele, segarassiliste abielude keelustamisele, liikumise piirangutele ja rassispetsiifilisele hariduspoliitikale. Näited tuntumatest eeldustest ja seadustest:

• rahvuse ja rassi registreerimine (Population Registration Act) – ametlik inimeste rassiline kategoriseerimine;
• Group Areas Act – elamupiirkondade jaotamine rassi alusel;
• Prohibition of Mixed Marriages Act ja Immorality Act – segarassiliste abielude ja seksuaalset läbisegamist puudutavad keelud;
• Bantu Education Act – eraldatud ja alarahastatud haridussüsteem mustanahalistele õpilastele;
• mööduvad passisüsteemid ja töölubade regulatsioonid, mis piirasid mustanahaliste liikumist ja töötamist.

Vastupanu, repressioonid ja rahvusvaheline isolatsioon

Apartheidi vastu tekkis tugev sisemine vastupanu: mitmed organisatsioonid, sealhulgas Aafrika Rahvuskonverents (ANC), Pan-Aafrikaistlik Kongress (PAC) ja kommunistlikud ja muud rühmitused, alustasid nii rahumeelseid vastuvõtte kui ka relvastatud võitlust. 1960. aasta Sharpeville’i veresaun ja 1976. aasta Soweto õpilasrahutused olid ainult kaks silmapaistvat näidet, mille järel valitsus tõstis represseerivaid meetmeid, kehtestas pikaajalisi riiklikke eriolukordi ning kehtestas ulatusliku luure- ja politseiriigi tööriistapargi. Paljud oppositionäärid, sealhulgas Nelson Mandela, arreteeriti ja vangistati (nt Robben Island).

Rahvusvaheliselt põhjustas apartheid järjest kasvavat isolatsiooni: majandussanktsioonid, kultuurilised ja spordi boikote ning poliitiline rõhumine vähendasid Lõuna-Aafrika majanduslikku ja diplomaatilist ruumi ning avaldas survet reformide kasuks.

Taandumine ja pärand

1980. aastate lõpuks ja 1990. aastate alguses mõjutasid nii sisemine mäss kui ka rahvusvaheline surve Rahvuspartei poliitikat. Partei juht ja Lõuna-Aafrika president F. W. de Klerk algatas 1990. aastal apartheidi poliitika lõpetamise protsessi: ta legaliseeris keelatud poliitilised organisatsioonid, vabastas poliitilised vangid (sealhulgas Nelson Mandela) ning alustas läbirääkimisi demokraatliku ülemineku üle. 1994. aastal toimusid esimesed üldised, rassilisest taustast sõltumatud valimised, kus võidutses Aafrika Rahvuskonverents ja Rahvuspartei kaotas võimu. Erakond üritas seejärel ümberkorraldusi teha ja 1997. aastal tuli sellest New National Party, mis lõpuks 2005. aastal de facto kadus ning osa selle liikmeid läks üle teistele poliitilistele jõududele, sealhulgas mõni liitus ka endise rivaaliga.

Mõju ja tulemus

Rahvuspartei ajalugu on tihedalt seotud ametlikult legaliseeritud rassilise diskrimineerimise ja selle püsivate sotsiaalmajanduslike tagajärgedega. Apartheidi kestel loodud struktuurid põhjustasid pikaajalisi lõhesid ühiskonnas — ebavõrdsus hariduses, tervishoius, elamistingimustes ja majanduslikes võimalustes on tunda tänapäevani. Pärast 1994. aastat püstitati ka tõsised ülesanded ühinemise, õigluse otsimise ja korvamise (sh Tõe ja Reconciliatsiooni Komisjon) kujul, et ületada mineviku traumad.

Oluline: Rahvuspartei mõju Lõuna-Aafrika poliitikale ja ühiskonnale oli mitmetahuline: see lõi ametliku apartheide ja kujundas aastakümneteks riigi sisepoliitikat, kuid samas oli tema aeg ka muutuste ja lõppude aeg, mille järel Lõuna-Aafrika asus teele rahvusvaheliselt tunnustatud mitmerassilise demokraatia poole.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Lõuna-Aafrika rahvuspartei?

K: Kes asutas Lõuna-Aafrika Riikliku Partei?

K: Kes sai 1948. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigi peaministriks ja mida ta tegi?

K: Kas apartheid oli ainus põhjus, miks Rahvuspartei võimule tuli?

K: Millised olid veel mõned teemad, mis ärritasid afrikaneride valijaid ja viisid neid hääletama Rahvuspartei poolt Ühinenud Partei asemel?

Küsimus: Kes oli viimane Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsusjuht, kes kuulus Rahvusparteisse, ja mida ta tegi?

Küsimus: Millal kaotas Rahvuspartei Lõuna-Aafrikas võimu?

Otsing