AlegsaOnline.com

National Popular Vote (NPVIC) — USA osariikide kokkulepe presidendi valimiseks

Uuri NPVIC‑i — riikidevahelist rahvahääletuse kokkulepet, mis muudab valimiskolleegiumi ja suunab USA presidendi valimise otse rahvahäälele.

Autor: Leandro Alegsa Loomise kuupäev: 20. aprill 2022 Viimane uuendus: 15. september 2025

en.wikipedia.org · CC BY-SA 4.0

Riiklik riikidevaheline rahvahääletuse kokkulepe (National Popular Vote Interstate Compact - NPVIC) on mõne USA osariigi ja Columbia ringkonna vaheline kokkulepe. See muudab seda, kuidas valimiskolleegium valib Ameerika Ühendriikide presidendi. Osariigid lepivad kokku, et annavad kõik oma hääled valimiskolleegiumis isikule, kes saab kõige rohkem tavainimeste hääli kogu riigis. Kokkulepe tagab, et sellest isikust saab president. Kui see tulemus on tagatud, muutub kokkulepe aktiivseks.

Nüüd on kokkuleppes osalenud üksteist osariiki ja Columbia ringkond. Koos on neil valimiskolleegiumis 172 häält, mida nimetatakse "valijate häälteks". Kui kokkuleppel on 270 valijahäält, muutub see aktivseks.

Kuidas NPVIC täpselt töötab

Põhimõte: osariigid, mis on kokkuleppesse astunud, annavad oma kogu valimiskolleegiumi häälte bloki kandidaadile, kes võidab kõige rohkem hääli kogu riigis (rahvuslik populaarne hääl). See erineb praegusest enamlevinud süsteemist, kus osariik annab oma hääled kandidaadile, kes võidab konkreetse osariigi populaarse hääletuse.

Aktiiveerimise tingimus: kokkulepe hakkab efektiivselt toimima alles siis, kui osariikide ja Columbia ringkonna kooslusele kuuluvate valijate häälte arv kokku on vähemalt 270 — see on valimiskolleegiumi enamus (270/538). Seni kehtivad osariikide tavapärased eeskirjad.

Praktika: kui kokkulepe aktiveerub, muudavad liitunud osariigid oma seadusi nii, et nende kõik valijad märgitakse ametlikult kandidaadile, kes kogub riikliku populaarse häälteenamuse. Kui rahvuslikuks võitjaks on näiteks kandidaat A, annavad liitunud osariigid oma elektoraadihääled kandidaadile A sõltumata sellest, kes võitis konkreetset osariiki.

Ajaloost ja motiividest

NPVIC-i algatati pärast muresid selle üle, et presidendi valimised võivad mõnikord anda võidu kandidaadile, kes ei võida rahvuslikku populaarset häältesaaki (näited: 2000. ja 2016. aasta presidendivalimised). Eesmärk on tagada, et presidendi valimine kajastaks otseselt riigi koguelanike häältearvust ehk populaarset häält.

Peamised argumendid ja vastuväited

Toetuse argumendid:
- Tagab presidendi, kes võidab rahvuslikku populaarset häält;
- Vähendab strateegilist rõhumist ainult mõnele osariigile (soodustab kandidaadi kampaaniate laiemaid kokkupuuteid);
- Lihtsustab ja muutub arusaadavamaks tavainimeste jaoks — iga hääl loeb võrdselt üle kogu riigi.
Vastuväited:
- Õigusalased küsimused — kas osariikidevaheline kokkulepe nõuab Kongressi heakskiitu vastavalt kokkulepete klauslile? See on vaidluse all;
- Mõned väidavad, et kokkulepe muudab osariikide tava- ja poliitilist tasakaalu ning võib nõuda põhiseaduslikku üleminekut;
- Kahtlused usalduse üle — kas valijad ja osariigid peavad aktsepteerima, et nende kohaliku osariigi häälte tähendus muutub?

Õiguslikud ja poliitilised kaalutlused

NPVIC tugineb aspektile, et osariikidel on põhiseaduslik õigus määrata, kuidas nad oma valijad määravad (Constitution Art. II). Samas tekivad küsimused Kokkulepete klausli (Compact Clause) kohaldamise ja võimalike kohtuasjade kohta: kriitikud usuvad, et kokkulepe suurendaks osariikide rolli föderaalsetes valimistulemustes nii, et võib olla vaja Kongressi luba või lõpuks Ülemkohtu otsust. On arutlusi ka selle üle, kuidas lahendada olukordi, kus rahvuslik populaarne hääl on viigis.

Praktiline mõju valimiskampaaniatele

Kui NPVIC jõustub, muutuvad kampaaniastrateegiad tõenäoliselt laiemaks: kandidaadid ei saa enam keskenduda vaid mõnedesse nn võitlusosariikidesse, vaid peavad otsima toetust üle kogu riigi, sest iga rahvuslik hääl on otsustav. See võib soodustada kampaaniate sisu ja rõhuasetusi, mis kõnetavad laiemaid teemade ringe ja demograafilisi gruppe.

Seis täna

Algne tekst kirjeldas olukorda, kus kokkuleppes osales 11 osariiki ja Columbia ringkond (kokku 172 valijat). Aeg-ajalt liitub või kaalub liitumist rohkem osariike ning olulise tähtsusega jääb see, et kokkulepe aktiveerub alles siis, kui liitunute valijate arv jõuab 270-ni. Senine areng ja tulevik sõltuvad osariikide seadusandlustest, poliitilisest toetusest ja võimalikest kohtulahenditest.

Millised küsimused tasub veel jälgida?

Kas Kongress või Ülemkohus teeb tõlgenduse, mis mõjutab kokkuleppe õiguslikku staatust?
Kuidas lahendatakse usaldusväärselt olukorrad, kus rahvuslik hääl on viigis või kus on vaidlusi häälte lugemise üle?
Kuidas kohanduvad osariikide seadused (näiteks hääletamise ja valijate määramise protseduurid) kokkuleppe jõustumisel?

NPVIC on üks viise, kuidas püüda lähendada presidendivalimiste tulemust rahvusliku populaarse tahtega, kuid selle lõplik rakendamine sõltub nii poliitilisest toetusest osariikide tasandil kui ka võimalikest õiguslikest vaidlustest.

Kuidas leping toimib

NPVIC on riikidevaheline kokkulepe. See muutub aktiivseks siis, kui selle liikmed kontrollivad enamikku valimiskogust. Enne seda annavad liikmed oma valijate hääled nii, nagu nad seda praegu teevad. Pärast seda annavad nad kõik oma valijahääled isikule, kes saab kõige rohkem hääli ameeriklastelt kõigis 50 osariigis ja Columbia ringkonnas. (See isik võidab "rahva hääl".) Nii saab sellest isikust president.

USA põhiseadus lubab osariikide seadusandjatel otsustada, kuidas anda oma hääled valimiskolleegiumis. See on kirjas artikli 2 lõike 1 punktis 2. Põhiseadus ei ütle, kuidas osariigid peavad seda tegema. (Kuid 14. muudatus ütleb, et osariigid ei tohi diskrimineerida teatavaid inimrühmi). Varem kasutasid riigid erinevaid viise. Tänapäeval annab enamik osariike kõik oma valijahääled sellele, kellel on selles osariigis kõige rohkem hääli. Maine ja Nebraska jagavad oma valijate hääled piirkondade vahel, mida nimetatakse "ringkondadeks". NPVIC muudab seda, kuidas tema liikmed oma valijate hääli välja annavad.

Kokkuleppe põhjused

Varem on mõned inimesed, kes ei saanud kõige rohkem hääli, ikkagi presidendiks saanud. Enamik ameeriklasi soovib, et kõige rohkem hääli saanud isik saaks presidendiks, hoolimata sellest, et kaks osariiki, California ja New York, tühistaksid sisuliselt 43 teise osariigi hääled ja piiraksid nende osariikide isiklikku tähelepanu potentsiaalsetele presidendikandidaatidele. 2007. aastal ütles 72% küsitletud ameeriklastest, et nad soovivad valimiskolleegiumi muutmist otsehääletuseks. See hõlmas 78% demokraatidest, 60% vabariiklastest ja 73% sõltumatutest valijatest. Küsitlused alates 1944. aastast näitavad, et enamik ameeriklasi soovib otsehääletust, välja arvatud 2016. aastal. NPVICi põhjused on järgmised:

Tänapäeval võib inimene saada presidendiks isegi siis, kui mõni teine inimene sai rohkem hääli. See juhtus 1824., 1876., 1888., 2000. ja 2016. aastal. 2000. aastal sai Al Gore 543 895 häält rohkem kui George W. Bush. Bush sai aga viis valijamehe häält rohkem ja sai presidendiks. 2016. aastal sai Hillary Clinton üleriigiliselt 2 868 691 häält rohkem kui Donald Trump lihtsalt seetõttu, et ta võitis California üle 3 miljoni häälega. Trump sai aga 77 valijahäält rohkem, võites Michigani, Pennsylvania ja Wisconsini.
Tänapäeval on kõige lihtsam viis valimiste võitmiseks teha kampaaniat peamiselt mõnes "kiiksuga osariigis". Hääletus nendes osariikides on tavaliselt väga tihe. Väike muutus häälte arvus võib valimiskolleegiumis suurt vahet teha. Seetõttu pööratakse kõige rohkem tähelepanu probleemidele kiikriosariikides ja palju vähem tähelepanu probleemidele teistes osariikides. 2004. aasta valimistel kulutasid presidendikandidaadid kolm neljandikku oma rahast vaid viies osariigis. Nad ei külastanud ega reklaaminud üldse 18 osariiki.
Tänapäeval hääletab vähem inimesi osariikides, kus valimised ei ole tihedad. Kui inimesed arvavad, et nad teavad, kes nende osariigis võidab, ei ole neil põhjust hääletada. 2004. aastal hääletas kümnes lähimas osariigis 64,4% alla 30aastastest valimisvõimelistest inimestest. Teistes osariikides hääletas vaid 47,6% neist inimestest.

Arutelu

Mitmed ajalehed toetavad NPVICi. Nende hulka kuuluvad New York Times, Chicago Sun-Times, Los Angeles Times, Boston Globe ja Minneapolis Star Tribune. Need ajalehed väidavad, et praegune süsteem paneb inimesi mitte hääletama. Nad ütlevad, et praegune süsteem pöörab liiga palju tähelepanu üksikutele osariikidele ja nende probleemidele. Teised ajalehed, sealhulgas Honolulu Star-Bulletin ja The Wall Street Journal, on kokkuleppe vastu. Delaware'i endine kuberner Pierre S. du Pont IV ütles, et kokkulepe annab liiga palju võimu linnadele ja osariikidele, kus on palju inimesi. Ta ütles, et see muudaks poliitika ainult linnaprobleemideks ja laseks kehvematel inimestel kandideerida. Naisvalijate Liiga koostas nimekirja dokumentidest, mis räägivad lepingu poolt ja vastu.

Mõned suurimad argumendid on esitatud allpool:

Tähelepanu

Kahe esikoha kandidaadi reklaam ja visiidid 2004. aasta presidendivalimiste eel viimasel perioodil (26. september - 2. november 2004).

Kulutused reklaamile iga inimese kohta:

< $0.50
$0.50 - 1.00
$1.00 - 2.00
$2.00 - 4.00
> $4.00

Kampaania külastused iga 1 miljoni inimese kohta:

Külastusi ei toimu
0 - 1.0
1.0 - 3.0
3.0 - 9.0
> 9.0

Tänapäeval suunavad presidendiks kandideerivad inimesed suurema osa oma rahast ja tähelepanust nendele osariikidele, kus hääletus on tihe. Ülejäänud osariigid jäetakse enamasti tähelepanuta. Siin olevatel kaartidel on näidatud 2004. aastal kandideerinud kahe parima kandidaadi reklaami ja visiitide hulk. Seda on korrigeeritud inimeste arvu järgi igas osariigis. NPVICi toetajad ütlevad, et see paneb kandideerivad inimesed töötama, et saada hääli igas osariigis. NPVICi vastased ütlevad, et väheste inimeste ja väheste linnadega osariigid ei saa piisavalt tähelepanu.

Võltsimine ja lähedased valimised

Mõned inimesed on NPVICi vastu, sest nad muretsevad pettuse pärast. Kuberner du Pont ütles, et lihtsam on lisada mõned valehääled paljudes kohtades, kui lisada palju valehääli mõnes kohas. National Popular Vote ütleb aga, et kõikide häälte liitmine riigis muudab petmise keerulisemaks. Täna võib võitja otsustada väga väikese arvu häältega vaid ühes osariigis.

NPVIC ei ütle, kuidas hääli uuesti lugeda, kui tulemus ei ole selge. Iga riik teeb seda oma häälte puhul. Kogu riigi tulemus võib aga olla lähedane isegi siis, kui tulemus igas osariigis ei ole. Kokkulepet toetavad inimesed ütlevad, et kogu riigis on lähedane tulemus vähem tõenäoline kui igas osariigis.

Paljude inimestega riigid ja väheste inimestega riigid

Inimesed ei ole ühel meelel selles, kas valimiskolleegium aitab väheste või paljude inimestega riike. Valijameeste kolleegium ei ole kavandatud proportsionaalselt rahvaarvuga: väheste elanikega osariikides on iga inimese kohta rohkem valijate hääli kui paljude elanikega osariikides. Kui valimiskolleegium oleks proportsionaalne, oleks Californial 19% rohkem võimu kui praegu. Kõige väiksema rahvaarvuga osariikidel oleks 30% vähem võimu. Mõned inimesed ütlevad aga, et paljude inimestega osariikidel on rohkem võimu, kui võiks arvata, sest nad kontrollivad korraga nii palju valijate hääli. NPVIC annab igale inimesele sama võimu, olenemata sellest, kus ta elab.

Ühe osapoole abistamine

Mõned inimesed usuvad, et NPVIC aitaks üht või teist erakonda, mis ei oleks õiglane. Pierre S. du Pont IV, vabariiklane, ütleb, et leping aitaks demokraate ja linnade elanikke. Saul Anuzis Vabariiklikust Rahvuskomiteest arvab aga, et leping aitaks vabariiklasi, sest tema arvates on enamik inimesi vabariiklaste poliitilistele seisukohtadele lähemal. The New Yorkeri kirjanik Hendrik Hertzberg ütleb, et kokkulepe ei aita kumbagi osapoolt: varem oli kummalgi erakonnal mõnikord parem positsioon valimiskolleegiumis. Viimastel viiel valimiskorral oli demokraatidel parem positsioon kolmel aastal (2004, 2008 ja 2012) ja vabariiklastel kahel aastal (2000 ja 2016). Nelja aasta jooksul neist said demokraadid kõige rohkem hääli.

Erinevus riigi häälte ja riigi häälte vahel

NPVIC võib sundida osariiki andma oma valijate hääled kellelegi, kes ei saanud selles osariigis kõige rohkem hääli. Sel põhjusel peatasid kaks kuberneri (Arnold Schwarzenegger Californiast ja Linda Lingle Hawaiilt) oma osariikide liitumise. (Mõlemad nimetatud osariigid liitusid hiljem kokkuleppega.) Kokkulepet toetavad inimesed ütlevad, et ühe osariigi häälte arv ei ole nii oluline kui enamiku inimeste valik kogu riigis.

Vastuolud kehtiva õigusega

Need, kes toetavad NPVICi, ütlevad, et see on seaduslik ja USA põhiseadusega lubatud. Põhiseaduse II artikkel lubab osariikidel otsustada, kuidas nad oma valijate hääli välja annavad. Lepingu loojad Akhil Reed Amar ja Vikram Amar on sellel seisukohal. Jamie Raskin on sellega nõus. Raskin on õigusprofessor ja Marylandi kongresmen. Ta pani oma nime esimesele NPVICi seaduseelnõule, mis sai seaduseks.

Üks õigusteaduse üliõpilane kirjutas, et kokkulepe võib rikkuda 1965. aasta hääleõiguse seadust, mis kaitseb vähemuste valijaid. USA justiitsministeerium otsustas siiski, et kokkulepe ei kahjusta vähemuste valijaid. See lubas Californial 2012. aastal lepinguga liituda. Rob Richie organisatsioonist FairVote ütleb, et NPVIC "kohtleb kõiki valijaid võrdselt". Sama tudeng kirjutas, et NPVIC üritab minna mööda tavapärast põhiseaduse muutmise teed. Raskin vastas, et sellisel viisil ümberkäimine on seaduslik.

Kongressi heakskiitmine

Poliitikateaduste dotsent Ian Drake usub, et kokkulepe saab olema nõuetekohane ainult siis, kui põhiseadust muudetakse. Teised autorid usuvad, et kokkulepe on juba praegu nõuetekohane. Need, kes hääletavad valimiskogus, lubavad hääletada kindla isiku poolt, kuid nad ei pea seaduse järgi nii hääletama. Michael Brody usub, et see muudab kokkuleppe õigeks.

Võimalik, et leping tuleb heaks kiita kongressis. Põhiseaduses on öeldud, et riikidevahelised lepingud peab heaks kiitma kongress. Kuid USA ülemkohus ütleb, et see ei ole alati nii. Nad rääkisid sellest küsimusest kohtuasjas Virginia vs. Tennessee jt. Nad otsustasid, et heakskiitu vajavad ainult need lepingud, mis ohustavad USA valitsuse võimu. Every Vote Equal ütleb, et NPVIC ei saa ohustada USA valitsuse autoriteeti, sest põhiseadus laseb osariikidel otsustada, kuidas nad oma valijate hääli välja annavad. Derek Muller ei ole sellega nõus. Ta väidab, et NPVIC mõjutab USA valitsuse süsteemi ja seega vajab see heakskiitu. Ian Drake ütleb, et kongress ei tohi lepingut heaks kiita. Need, kes NPVICi toetavad, ei ole sellega nõus. Nad arvavad, et leping ei vaja kongressi heakskiitu, kuid kavatsevad seda igal juhul taotleda.

Ajalugu

Plaanid lõpetada valimiskolleegium põhiseaduse muutmisega

Varem on inimesed teinud mitmeid plaane valimiskolleegiumi lõpetamiseks põhiseaduse muutmise teel. Seda nimetatakse "muudatusettepanekuks". Seda on aga väga raske teha. Esiteks peavad kaks kolmandikku USA senatist ja USA esindajatekojast muudatuse heaks kiitma. Seejärel peavad kolm neljandikku osariikidest muudatuse heaks kiitma.

Bayh-Celleri muudatusettepanek

Plaan, mis oli edule kõige lähemal, oli Bayh-Celleri plaan. See esitati 91. kongressis, mis kogunes 1969. aasta jaanuarist 1971. aasta jaanuarini. Selle esitas New Yorgi esindaja Emanuel Celler. Bayh-Celleri plaan oleks lõpetanud valimiskolleegiumi ja selle asemel teinud süsteemi, mis kasutas rahva häälte arvu. Enim hääli saanud paarist oleks saanud president ja asepresident, kui nad oleksid saanud üle 40% häältest. Kui keegi ei saaks üle 40%, toimuks uus hääletus kahe parima paari vahel. Celleri plaan kiideti 1969. aastal esindajatekojas heaks häältega 338-70. Senatis aga peatati see filibusteri tõttu.

Iga hääl loeb Muudatusettepanek

2005. aastal esitas Texase esindaja Gene Green teise plaani, mille kohaselt valitakse president ja asepresident rahvahääletuse teel. Green tutvustas oma plaani kongressile "ühisresolutsioonina", mida nimetati H.J.Res. 9. Seda nimetati ka "Every Vote Counts Amendment" (Iga hääl loeb). Kongressi liige Jesse Jackson Jr. Illinoisi osariigist ja Florida senaator Bill Nelson esitasid ühisresolutsiooni ka 111. kongressis, mis tegutses aastatel 2009-2011. Kõik need kavad surid komisjonides, enne kui kogu kongress sai nende üle hääletada.

Kava, milles kasutatakse riikidevahelist kokkulepet

2001. aastal tutvustas õigusteaduse professor Robert Bennett uut plaani. Bennetti kava ei nõudnud põhiseaduse muutmist. Tema plaan kasutas osariikide võimu, selle asemel et selle vastu võidelda. Bennetti plaanis võiks rühm osariike, kes kontrollivad enamikku valimiskolleegiumist, teha koostööd. Nad paneksid rahvahääletuse otsustama valimiste tulemuse.

Seda plaani toetasid veel kaks õigusteaduse professorit, vennad nimega Akhil Reed Amar ja Vikram Amar. Vennad Amarid tegid ettepaneku sõlmida riikidevaheline leping, mis oleks sõlmitud nende riikide seadustega. Osariigid annaksid kõik oma valijate hääled sellele, kes võitis rahvaesinduse. Kokkulepe hakkaks kehtima alles siis, kui see tagaks, et see isik võidaks valimiskolleegiumi ja saaks presidendiks. Sellest kokkuleppest sai NPVIC.

Vendade Amarite plaan kasutab põhiseaduse kahte osa:

Artikli 2 lõike 1 punkt 2 ehk "presidendivalimiste klausel": See võimaldab igal osariigil otsustada, kuidas oma valijate hääli välja anda.
I artikli 10. jao punkt 3 ehk "kokkuleppe klausel": See võimaldab riikidel sõlmida selliseid kokkuleppeid.

Vendade Amari plaan võiks toimida vaid üheteistkümne riigiga. Nad usuvad, et see ei vajaks kongressi heakskiitu. See ei ole siiski kindel: lõik "Kongressi heakskiitmine" selgitab, miks.

Organisatsioon ja töö

2006. aastal kirjutas arvutiteaduse professor John Koza raamatu "Iga hääl on võrdne". Raamatus argumenteeritakse riikliku rahvahääletuse kokkuleppe poolt riikide vahel. (Koza teadis osariikidevahelistest kokkulepetest oma tööst loteriipiletite alal.) Koza, Barry Fadem ja teised tegid mittetulundusühingu National Popular Vote. See organisatsioon edendab NPVICi. Seda juhivad inimesed mõlemast suuremast erakonnast, sealhulgas endised senaatorid Jake Garn, Birch Bayh ja David Durenberger ning endised esindajad John Anderson, John Buchanan ja Tom Campbell.

2006. aastal vaatasid kuue osariigi seadusandjad NPVICi seaduseelnõusid. Illinois esitas isegi seaduseelnõu enne seda, kui National Popular Vote teatas sellest pressikonverentsil. Samal aastal kiitis Colorado senat seaduseelnõu heaks. California seadusandliku kogu mõlemad kojad kiitsid seaduseelnõu heaks, kuid kuberner Arnold Schwarzenegger peatas selle vetoga.

Liitumine

2007. aastal kaalus 42 riiki NPVICiga ühinemise seaduseelnõusid. Üks seadusandja koda kiitis heaks arransi, California, Colorado, Illinoisi, New Jersey, Põhja-Carolina, Marylandi ja Hawaii seaduseelnõud. Maryland oli esimene osariik, mis liitus lepinguga. Marylandi kuberner Martin O'Malley kirjutas lepingule alla 10. aprillil 2007. aastal.

Lepinguga on ühinenud üksteist osariiki ja Columbia ringkond. Colorados on mõlemad seadusandlikud kojad seaduseelnõu heaks kiitnud ja see ootab kuberner Jared Polise allkirja.

Kõik 50 riiki on kaalunud NPVICiga ühinemise seaduseelnõusid. Mõnes osariigis on ainult üks koda lepingu heaks kiitnud: Arizona, Arkansas, Delaware, Maine, Michigan, Nevada, Põhja-Carolina, Oklahoma ja Oregon. New Mexicos kiitsid lepingu heaks mõlemad kojad, kuid eri aastatel. Marylandis, New Jerseys ja Washingtonis olid eelnõud lepingust lahkumiseks, kuid need kukkusid läbi.

NPVICiga liitunud kohad
Number	Koht	Liitumise kuupäev	Ühinemise viis	CurrentElectoralvotes (EV)
1	Maryland	10. aprill 2007	Allkirjastatud valitsuse liikme Martin O'Malley poolt.	10
2	New Jersey	13. jaanuar 2008	Allkirjastatud valitsuse liikme Jon Corzine'i poolt.	14
3	Illinois	7. aprill 2008	Allkirjastanud valitsusjuht Rod Blagojevich	20
4	Hawaii	1. mai 2008	Seadusandja tühistas Linda Lingle'i veto.	4
5	Washington	28. aprill 2009	Allkirjastatud valitsusjuhi Christine Gregoire poolt	12
6	Massachusetts	4. august 2010	Allkirjastatud valitsuse Deval Patricki poolt	11
7	District of Columbia	7. detsember 2010	Allkirjastatud linnapea Adrian Fenty poolt (vt märkus)	3
8	Vermont	22. aprill 2011	Allkirjastatud valitsuse liikme Peter Shumlini poolt.	3
9	California	8. august 2011	Valitsuse Jerry Browni allkirjastatud	55
10	Rhode Island	12. juuli 2013	Allkirjastatud valitsuse liikme Lincoln Chafee poolt.	4
11	New York	15. aprill 2014	Allkirjastatud Andrew Cuomo poolt.	29
12	Connecticut	mai 24, 2018	Allkirjastatud valitsuse liikme Dannel Malloy poolt.	7
Kokku				172
Protsent 270				63.7%

USA kongress võib 30 tööpäeva jooksul peatada seadused Columbia ringkonnas, kuid nad ei teinud seda.

Algatused ja rahvahääletused

Mõned osariigid lubavad seaduste vastuvõtmist rahva otsesel hääletusel, mida nimetatakse "algatuseks" või "rahvahääletuseks". Kõigepealt peavad toetajad saama teatud arvu inimesi, kes kirjutavad oma nimele alla. Seejärel võib küsimuse esitada valijatele. 2018. aastal töötasid rühmad Arizonas, Maine'is ja Missouri osariigis ühinemisalgatuste kallal, kuid need ei saanud piisavalt palju inimesi allkirju.

Võimalused

Valimisi uuriv Nate Silver ütleb, et NPVIC ei saa olla edukas ilma "punaste" osariikide (enamasti vabariiklaste poolt hääletavad osariigid) toetuseta. Seni on liitunud ainult "sinised" riigid (riigid, mis hääletavad enamasti demokraatide poolt). Siiski on vabariiklaste kontrolli all olevad seadusandjad Arizona, Oklahoma ja New York nõustunud lepinguga ühinema.

Küsimused ja vastused

K: Mis on riikidevaheline rahvahääletuse kokkulepe?

V: Riiklik riikidevaheline rahvahääletuse kokkulepe (National Popular Vote Interstate Compact, NPVIC) on mõne USA osariigi ja Columbia ringkonna vaheline kokkulepe, mis muudab seda, kuidas valimiskolleegium valib Ameerika Ühendriikide presidendi.

K: Kuidas see muudab valimiskolleegiumi toimimist?

V: Osariigid lepivad kokku, et annavad kõik oma hääled valimiskolleegiumis sellele isikule, kes saab kõige rohkem tavainimeste hääli kogu riigis, mis tagab, et sellest isikust saab president.

K: Mitu osariiki on praegu selles kokkuleppes osalenud?

V: Praegu on selles kokkuleppes osalenud viisteist osariiki ja Columbia ringkond.

K: Mitu valijahäält on neil viieteistkümnel osariigil ja D.C.-l kokku?

V: Neil viieteistkümnel osariigil ja DC-l on kokku 195 valijahäält.

K: Millal see leping jõustub?

V: See leping muutub aktiivseks siis, kui selles on 270 valijahäält, mis tagaks, et teatud kandidaat saab presidendiks kõigi viiekümne osariigi ja D.C. rahvahääletuse tulemuste põhjal.

K: Mis juhtub, kui mõni riik pärast lepingu allkirjastamist sellest lepingust taganeb?

V: Kui riik taganeb sellest lepingust pärast selle allkirjastamist, ei ole ta enam kaasatud oma valijaskonna häälte andmisse sellele, kes võidab rahvahääletuse kõigis viiekümnes osariigis pluss D.C., kuid ta on endiselt seotud mis tahes tulemusega, mis sel hetkel välja tuleb, kuna teised osalevad liikmed on võtnud kohustuse anda valijaskonna hääled vastavalt oma kokkulepetele NPVICi raames.