USA põhiseaduse II artikkel: täitevvõim, president ja volitused

Klausel 1: Täitevvõim

Täidesaatev võim on Ameerika Ühendriikide presidendil. Ta peab oma ametit nelja aasta jooksul ja koos samaks tähtajaks valitud asepresidendiga valitakse ta järgmiselt...

Esimene jagu algab sellega, et föderaalne täidesaatev võim antakse ainult presidendile. See on osa võimude lahususest, mille asutajaliikmed põhiseaduses sätestasid. Selleks, et ükski valitsuse osa ei saaks liiga võimsaks, jagasid nad võimu kolme haru vahel. See klausel annab täidesaatva võimu presidendile. Põhiseaduse esimese artikli teine klausel annab föderaalse seadusandliku (seadusandliku) võimu ainult Ameerika Ühendriikide Kongressile. Kolmas klausel põhiseaduse kolmandas artiklis annab kohtuvõimu föderaalsetele kohtutele. Ükski haru ei tohi teha tööd, mis on põhiseadusega antud teisele harule. Näiteks ei saa president teha seadusi; see on seadusandja ülesanne.

See klausel ütleb, et president on täidesaatva võimu juht. Selles mainitakse ka asepresidenti, kuigi põhiseaduses ei anta talle mingeid täidesaatvaid volitusi. Põhiseaduses on siiski öeldud, et president ja asepresident peavad olema valitud samal ajal, samaks ajaks (ajavahemikuks) ja sama valijaskonna poolt. Asutajad tahtsid tagada, et täitevvõim jääks ellu ja jääks sõltumatuks, kui asepresidendist peaks saama president.

Klausel 2: Valijate valimise meetod

Iga osariik nimetab oma seadusandja poolt määratud viisil valijate arvu, mis on võrdne kogu senaatorite ja esindajate arvuga, millele osariigil võib olla õigus kongressis; kuid ükski senaator või esindaja või isik, kellel on Ameerika Ühendriikide alluvuses usaldus- või tulundusamet, ei saa olla määratud valijaks.

USA põhiseaduse kohaselt valivad presidendi ja asepresidendi valijad. Põhiseaduse kohaselt võib iga osariigi seadusandja otsustada, kuidas ta valib valijad. Alates 1820. aastatest on osariikide seadusandjad tavaliselt valinud valijad kaudse rahvahääletuse teel. See tähendab, et osariigi elanikud saavad hääletada, milliseid valijaid nad soovivad. Hääletamissedelil, millega inimesed hääletavad, on valijate nimed. Tavaliselt on seal ka kirjas, milliseid presidendi- ja asepresidendikandidaate nad kavatsevad toetada. See võimaldab inimestel valida valijaid, kes toetavad neile meeldivaid kandidaate.

Igal osariigil on kaks Ameerika Ühendriikide senaatorit ja teatav arv Ameerika Ühendriikide esindajaid, kes esindavad neid kongressis. (Esindajate arv sõltub sellest, kui palju inimesi osariigis elab.) Iga osariik saab valijate arvu, mis on võrdne osariigi kongressi liikmete arvuga. (Näiteks kui osariigis on 2 senaatorit ja 10 esindajat, on neil kokku 12 kongressi liiget, seega saavad nad 12 valijat).

Ainsad inimesed, kes ei saa olla valijad, on senaatorid, esindajad ja föderaalametnikud. Selle eesmärk on tagada, et valimiskolleegium koosneks tavalistest ameeriklastest, mitte poliitikutest.

Klausel 3: Valijad

Valijad kogunevad oma vastavas riigis ja hääletavad häälega kahe isiku poolt, kellest vähemalt üks ei tohi olla sama riigi elanik, kus nad ise elavad. Nad koostavad nimekirja kõigist hääletatud isikutest ja igaühe poolt antud häälte arvust; selle nimekirja allkirjastavad ja kinnitavad nad ning edastavad selle pitseeritult Ameerika Ühendriikide valitsuse asukohale, mis on suunatud senati presidendile. Senati president avab senati ja esindajatekoja juuresolekul kõik tõendid ja seejärel loetakse hääled kokku. President on see, kellel on kõige rohkem hääli, kui see arv on enamus kõigist määratud valijatest; ja kui on rohkem kui üks, kellel on selline enamus ja kellel on võrdne arv hääli, siis valib esindajatekoda kohe hääletusel ühe neist presidendiks; ja kui ühelgi isikul ei ole enamust, siis valib nimetatud esindajatekoda samamoodi presidenti viiest kõige suuremast nimekirjast. Kuid presidendi valimisel hääletatakse riikide kaupa, kusjuures iga riigi esindusel on üks hääl; kvoorum koosneb kahest kolmandikust riikidest pärit liikmest või liikmetest ja valimiseks on vajalik kõigi riikide enamus. Igal juhul on pärast presidendi valimist see isik, kes saab kõige rohkem valijate hääli, asepresident. Kui aga peaks jääma kaks või enam võrdset häält, valib senat nende hulgast hääletuse teel asepresidendi.

Selles klauslis on juttu valijatest ja sellest, kuidas nad valivad presidendi. Kui nad on valitud, kohtuvad valijad oma osariikides, et hääletada presidendi ja asepresidendi poolt. Algselt kandideerisid kandidaadid ainult presidendiks; asepresidendi kandidaate ei olnud. Iga valija hääletas kahe erineva presidendikandidaadi poolt. Nad pidid hääletama vähemalt ühe kandidaadi poolt, kes ei elanud valija koduriigis. Presidendiks sai kandidaat, kes sai üle poole häältest. Kandidaadist, kes sai kõige rohkem hääli (teise koha saanud kandidaat), sai asepresident.

Selles klauslis antakse juhiseid mitmete võimalike probleemide korral:

• Sidemed:
• Kui kaks kandidaati saavad sama arvu hääli, võib esindajatekoda valida, kes kahest kandidaadist saab presidendiks.
• Kui asepresidendi kohale tekib võrdne häälte arv (sest kaks teise koha kandidaati said sama palju hääli), hääletab senat selle üle, kes peaks selle koha saama.
• Enamust ei ole:
• Kui ükski kandidaat ei saa üle poole häältest, siis võib täiskogu valida ükskõik millise kandidaadi viiest enim hääli saanud kandidaadist.
• Kvoorum:
• Selleks, et esindajatekoda ja senat saaksid valida presidendi ja asepresidendi, peavad mõlemad kongressi kojad olema otsustusvõimelised. See tähendab, et teatud arv kongressi liikmeid peab hääletusel kohal olema:
• Vähemalt üks esindaja kahest kolmandikust (67%) osariikide esindajatest; JA
• Vähemalt kaks kolmandikku senati senaatoritest

Muudatused

Kaheteistkümnes muudatusettepanek muutis seda protsessi mitmel viisil:

• Kuna see võeti vastu 1804. aastal, võivad valijad hääletada ainult ühe presidendikandidaadi ja ühe asepresidendi poolt. Nad ei pea hääletama kellegi teise osariigi poolt.
• Kui ükski presidendikandidaat ei saa häälteenamust, valib esindajatekoda kolme parima kandidaadi (mitte viie) hulgast.
• Asepresident peab saama häälteenamuse, et olla valitud. Kui ükski asepresidendikandidaat ei saa enamust, valib senat kahe enim hääli saanud kandidaadi seast.
• Asepresidendiks saamiseks peab isik vastama põhiseaduse nõuetele presidendi ametikohale (vt punkt 5: Kvalifikatsiooninõuded).

Klausel 4: Valimispäev

Kongress võib määrata valijate valimise aja ja päeva, mil nad annavad oma hääled; see päev peab olema sama kogu Ameerika Ühendriikides.

Teine artikkel võimaldab kongressil määrata riikliku valimispäeva.

Klausel 5: Kvalifikatsioon ametiülesannete täitmiseks

Ükski isik, välja arvatud sündinud kodanik või Ameerika Ühendriikide kodanik, ajal vastuvõtmist käesoleva põhiseaduse, on kõlblik presidendi ametikohale; Samuti ei ole ükski isik on kõlblik selle ameti, kes ei ole saavutanud vanus kolmkümmend viis aastat, ja olnud neliteist aastat resident Ameerika Ühendriikides.

See klausel tähendab lihtsalt seda, et presidendiks saamiseks peab isik vastama kolmele nõudele:

1. Nad on sündinud Ameerika Ühendriikides
2. Nad on vähemalt 35 aastat vanad
3. Nad on elanud Ameerika Ühendriikides vähemalt neliteist aastat.

Kui isik ei vasta kõigile nendele nõuetele, ei saa ta olla president.

Muudatused

Kaks hilisemat muudatust muutsid neid reegleid selle kohta, kes võivad olla president ja asepresident:

• Kaheteistkümnes muudatusettepanek (1804) ütleb, et asepresidendiks saamiseks peab isik vastama kõigile kolmele presidendile esitatavale nõudele.
• Kahekümne teine muudatusettepanek (1951) ütleb, et presidenti ei saa valida rohkem kui kaks korda.

Punkt 6: Vaba ametikoht ja töövõimetus

Presidendi ametist tagandamise, surma, tagasiastumise või võimetuse korral täita nimetatud ameti volitusi ja kohustusi läheb see asepresidendile, ja kongress võib seadusega sätestada nii presidendi kui ka asepresidendi ametist tagandamise, surma, tagasiastumise või võimetuse korral, määrates, milline ametnik tegutseb siis presidendina, ja see ametnik tegutseb vastavalt, kuni puude kõrvaldamiseni või presidendi valimiseni.

Selles klauslis on juttu võimalusest, et eesistujariik võib "vabaneda". See võib juhtuda seetõttu, et:

• Kongress võtab presidendilt ametikoha ära, sest ta on toime pannud kuriteo (vt 4. jagu: süüdimõistmine).
• President sureb
• President astub tagasi
• President ei saa teha asju, mida president peab tegema - näiteks seetõttu, et ta on väga haige. Seda nimetatakse invaliidsusklausliks.

Kui eesistujariik jääb vabaks, saab presidendiks asepresident. Kui ka asepresident ei saa olla president, võib kongress otsustada, kes saab presidendiks. See, kes võtab presidendi koha üle, tegutseb presidendina seni, kuni tegelik president paraneb (kui ta on haige või invaliidistunud) või kuni järgmistel presidendivalimistel valitakse uus president.

Kongress on välja töötanud "järjestusjärjekorra" - nimekirja inimestest, kes saaksid presidendiks ja millises järjekorras, kui nii presidendi- kui ka asepresidendi ametikoht vabaneks. Alates 2016. aastast on järjekord järgmine: esindajatekoja spiiker, senati president pro tempore ja seejärel viisteist kabineti sekretäri, vastavalt sellele, millal nende osakonnad esimest korda loodi.

Muudatused

Seda klauslit muudeti osaliselt kahekümne viienda muudatusega 1967. aastal. Kõnealuse muudatusega loodi menetlus asepresidendi ametikoha täitmise kohta. Samuti sätestatakse selles, et asepresident võib saada presidendi kohusetäitjaks (ajutiseks presidendiks), kui:

• President ise ütleb, et ta ei saa oma kohustusi täita (ta ei saa oma tööd teha); VÕI
• Asepresident ja enamik kabinetist on nõus, et president ei suuda oma tööd teha.

Kui president tunnistab end võimetuks oma kohustusi täitma, võib ta igal ajal presidendiameti tagasi võtta. Näiteks 2002. aastal sai George W. Bushist esimene president, kes kasutas ametlikult töövõimetuse klauslit. Ta andis võimu oma asepresidendile umbes kaheks tunniks, kui ta läbis meditsiinilise testi, mis nõudis narkoosi. Kui ta tundis end taas valmis olevat presidendiks, võttis Bush presidendiameti tagasi.

Kui asepresident ja kabinet ütlevad, et president ei ole võimeline oma tööd tegema, võib president ikkagi püüda kontrolli tagasi võtta. Kui asepresident ja kabinet siiski arvavad, et president ei suuda oma tööd teha, võivad nad presidendi tagasituleku vaidlustada. Kui kaks kolmandikku nii esindajatekojast kui ka senatist nõustuvad sellega, kuulutatakse president võimetuks oma ülesandeid täitma ja asepresident jääb presidendipositsiooni üle kontrollima.

Klausel 7: Palk

President saab oma teenistuse eest kindlaksmääratud ajal hüvitist, mida ei suurendata ega vähendata selle aja jooksul, milleks ta on valitud, ning ta ei saa selle aja jooksul Ameerika Ühendriikidelt või mõnelt neist mingit muud hüvitist.

See tähendab, et president võib saada palka. Palka ei saa aga muuta presidendi nelja-aastase ametiaja jooksul. Samuti ei tohi president saada muud palka, ei föderaalvalitsuselt ega osariigi valitsuselt.

Punkt 8: Vanne või kinnitamine

Enne oma ameti täitmisele asumist annab ta järgmise vande või kinnituse: "Ma vannun (või kinnitan), et täidan ustavalt Ameerika Ühendriikide presidendi ametit ning et ma säilitan, kaitsen ja kaitsen Ameerika Ühendriikide põhiseadust oma võimete piires."

Enne presidendiks saamist nõuab klausli 8, et uus president annaks vande ja lubaks, et ta teeb presidendina oma parima, samuti teeb ta oma parima, et kaitsta ja kaitsta põhiseadust. Tavaliselt annab Ameerika Ühendriikide ülemkohtunik selle vande ("vannutab" uue presidendi) presidendi ametisseastumisel.

2. jaos räägitakse volitustest, mis artikkel kaks annab presidendile.

Paragrahv 1: Sõjaväe juhtimine; kabinetisekretäride arvamused; armuandmised

President on Ameerika Ühendriikide armee ja mereväe ning mitmete riikide miilitsa ülemjuhataja, kui teda kutsutakse Ameerika Ühendriikide tegelikku teenistusse; ta võib nõuda iga täidesaatva osakonna peamise ametniku kirjalikku arvamust mis tahes teemal, mis on seotud nende vastavate ametite kohustustega, ning tal on õigus anda vabandusi ja armuandmisi Ameerika Ühendriikide vastu suunatud kuritegude eest, välja arvatud süüdimõistmise korral.

Põhiseadus annab presidendile kõige rohkem volitusi valdkondades, mis on seotud riigi julgeoleku ja riigi kaitsmisega.

President on sõjaväe ülemjuhataja. Põhiseaduse kontrolli ja tasakaalu süsteemi osana ütleb artikkel üks siiski, et ainult kongress võib sõja kuulutada. President võib siiski võtta meetmeid, näiteks saata sõdureid teatud kohtadesse, ilma et selleks oleks vaja kongressi heakskiitu või sõja väljakuulutamist.

President võib paluda mis tahes täidesaatva osakonna "peaametnikult" kirjalikku nõuannet. Põhiseadus ei nõua tegelikult ametlikku kabinetti. Ameerika esimene president George Washington moodustas siiski oma peamiste ametite kabineti ja iga president on sellest ajast alates teinud sama.

President võib anda armu või armuandmist inimestele, kes on süüdi mõistetud kuritegudes (välja arvatud juhul, kui isik on süüdi mõistetud). Armuandmisega tühistatakse või muudetakse karistust - näiteks muudetakse surmanuhtlus eluaegseks vanglakaristuseks.

Klausel 2: nõustamise ja nõusoleku klausel

Tal on õigus, poolt ja nõu ja nõusolekuga Senat, teha lepinguid, tingimusel, et kaks kolmandikku senaatorite kohaloleku nõusoleku; ja ta nimetab, ja poolt ja nõu ja nõusolekuga Senat, nimetab suursaadikud, teiste avalike ministrite ja konsulite, kohtunike kõrgeima kohtu, ja kõik teised ametnikud Ameerika Ühendriigid, kelle nimetamine ei ole siin sätestatud teisiti, ja mis tuleb kehtestada seadusega: kuid kongress võib seadusega anda selliste madalamate ametnike ametisse nimetamise, mida ta peab sobivaks, ainult presidendile, kohtutele või ministeeriumide juhtidele.

Seda 2. jao osa nimetatakse nõuande- ja nõusolekuklausliks. See annab presidendile volitused, kuid ta peab neid kasutama "nõu ja nõusolekuga" (nõusolekuga) senati poolt. See on veel üks näide põhiseaduse kontrolli ja tasakaalu kohta.

Lepingud

Põhiseadus annab presidendile õiguse sõlmida lepinguid teiste riikidega. Lepingu jõustumiseks peab aga kaks kolmandikku senaatoritest sellega nõustuma. Kui kaks kolmandikku senatist ei nõustu lepinguga, siis seda ei kiideta heaks ja president ei saa selle suhtes midagi ette võtta.

Põhiseaduses ei ole öeldud, kuidas Ameerika Ühendriigid võivad lepingu lõpetada. Alates põhiseaduse vastuvõtmisest on valitsus seda teinud mitmel viisil. Kui valitsus tahtis esimest korda 1798. aastal lepingu lõpetada (1778. aasta liitlasleping Prantsusmaaga), võttis kongress vastu seaduse, millega leping lõpetati. Teistel kordadel, 1800. aastatel, lõpetasid mõned presidendid lepinguid pärast seda, kui kongress seda palus. Esimest korda lõpetas president lepingu ilma kongressi heakskiiduta 1970. aastatel, kui president Jimmy Carter lõpetas lepingu Hiina Vabariigiga. Kohtuvaidluses Goldwater vs. Carter palusid kongressi liikmed ülemkohtul selgitada, kas president võib lepingu omal algatusel lõpetada. Ülemkohus ei suutnud otsuse osas kokku leppida ja kohtuasi jäeti rahuldamata (lõpetati ilma otsuseta).

Kohtumised

President võib valida ka kohtunikke, suursaadikuid, konsuleid (diplomaate), ministreid ja teisi ametnikke, kuid ka siin on vaja senati nõu ja nõusolekut.

Kui kongress soovib, võib ta lubada presidendil, täidesaatvate ministeeriumide juhtidel või kohtutel nimetada vähem tähtsaid ametnikke ise ametisse, ilma et selleks oleks vaja kongressi heakskiitu.

Kui senat annab presidendile nõu ja nõusoleku (kiidab heaks presidendi valiku ametikohale) ja see isik saab selle ametikoha, ei saa senat enam tagasi pöörduda ja oma arvamust muuta. Ta ei saa oma nõuannet ja nõusolekut tagasi võtta, kui isik on saanud töökoha.

Pärast seda, kui senat on andnud nõu ja nõusoleku, võib president siiski oma meelt muuta ja otsustada, et ta ei anna ametikohta tema poolt ametisse nimetatud isikule.

Ei ole selge, kas president võib vallandada isiku, kes on tööle võetud senati soovitusel ja nõusolekul. Kongress on seda õigust mitu korda piiranud. Näiteks rekonstrueerimise ajastul tahtis president Andrew Jackson vallandada inimesi, keda kongress oli heaks kiitnud. Kongress võttis vastu seaduse, mille kohaselt ta ei saanud seda teha, kuid Jackson eiras seda seadust. Hiljem esitas kongress talle süüdistuse, kuid senat ei mõistnud teda süüdi.

Ülemkohtu kohtuasjas Bowsher vs. Synar (1986) otsustati, et kongress võib vallandada tema poolt heaks kiidetud isiku. Kongress võib seda teha, tunnistades kehtetuks seaduse, mis andis presidendile loa selle isiku ametisse nimetamiseks.

Klausel 3: Taaskordse ametissenimetamise kohta

Presidendil on õigus täita kõik senati vaheajal tekkida võivad vabad kohad, andes selleks komisjonide volitusi, mis lõpevad järgmise istungjärgu lõpus.

Klausel 3 on seotud senati vaheaegadega (ajad, mil senat ei pea istungit). Varem ei olnud kiire transport kättesaadav ja kongressi liikmetel võis Washingtoni jõudmine võtta kaua aega. Seetõttu kogunes kongress tavaliselt ainult kavandatud "istungjärkude" ajal, et kõigil oleks aega kohale jõuda. Pärast kavandatud istungjärkude lõppu läks senat vaheajale ja kõik senaatorid läksid koju.

Senati vaheaegade ajal võib president nimetada ametnikud puuduvate senaatorite asendamiseks. Need ametnikud on siiski ajutised ja nende volitused senaatoritena tegutsemiseks lõpevad (lõpevad), kui senat lõpetab oma järgmise istungjärgu.

Ta annab aeg-ajalt kongressile teavet liidu olukorra kohta ja soovitab neile kaalumiseks meetmeid, mida ta peab vajalikuks ja otstarbekaks; ta võib erakorralistel juhtudel kutsuda kokku mõlemad kojad või üks neist, ja kui nad on omavahel eriarvamusel seoses vaheaja määramisega, võib ta neid edasi lükata ajaks, mida ta peab sobivaks; ta võtab vastu suursaadikuid ja teisi avalikke ministreid; ta hoolitseb selle eest, et seadusi täidetaks ustavalt, ja annab kõigile Ameerika Ühendriikide ametnikele korraldusi.

Klausel 1: Liidu olukord

3. jao 1. klauslit nimetatakse liidu olukorra klausliks. Selles öeldakse, et "aeg-ajalt" peab president andma kongressile teavet "liidu olukorra" kohta. ("Liidu olukord" tähendab põhimõtteliselt "olukord Ameerika Ühendriikides").

Algselt pidasid presidendid igal aastal isiklikult kongressile kõnesid liidu olukorra kohta. Thomas Jefferson arvas, et see sarnaneb liiga palju kuninga troonilt kõnelemisega. Selle asemel saatis ta kongressile kirjalikke sõnumeid ja ametnikud (assistendid) lugesid neid ette. Teised presidendid tegid sama üle 100 aasta, kuni president Woodrow Wilson läks tagasi kongressi ees kõnelemise juurde. Kõik presidendid pärast Wilsonit on seda teinud kuni tänaseni^[update].

Liidu olukorra kohta käiva kõne eesmärk on tagada, et president jagab teavet nii kongressiga kui ka kogu riigiga. See teave aitab kongressil otsustada, kas toimub midagi, mille kohta on vaja võtta vastu seadusi. Samuti annab see riigi elanikele teada, mis nende valitsuses toimub.

Klausel 2: Soovituste andmine kongressile

Presidendil on õigus teha kongressile ettepanekuid kõigeks, mida ta peab "vajalikuks [vajalikuks] ja otstarbekaks [sobivaks]". Seda nimetatakse soovitusklausliks.

Soovitusklausel on veel üks osa põhiseaduse kontrolli ja tasakaalustatuse süsteemist. President ei saa lihtsalt teha midagi, mida ta peab vajalikuks; ta peab saama kongressi heakskiidu. Kui president annab kongressile soovitusi, võib kongress need heaks kiita. Kui aga president ei anna kongressile mingeid soovitusi, ei ole kongressil volitusi teda selleks sundida.

Samuti näitab president ainuüksi kongressi poole pöördumisega, et ta austab neid kui võrdseid ja ei ole neist võimsam või tähtsam, nagu seda oleks kuningas. Üks teadlane selgitab: "Soovitusklausel volitab presidenti esindama rahvast kongressi ees, soovitades meetmeid valitsuse reformimiseks, üldiseks heaoluks või kaebuste lahendamiseks [probleemide lahendamiseks]." . ^p. 43

Paragrahv 3: Kongressi erakorralise istungjärgu kokkukutsumine; kongressi katkestamine

Paragrahv 3 annab presidendile õiguse kutsuda "erakorralistel juhtudel" kokku kongressi ühe või mõlemad kojad. Selle klausli eesmärk on võimaldada valitsusel kiiresti tegutseda, kui tekib suur hädaolukord, kui kongress ei ole istungil. Kui kongressi kaks koja ei suuda kokku leppida, millal erakorraline istungjärk katkestada, võib president katkestada mõlemad kojad, kui ta seda vajalikuks peab.

Presidendid on ajaloos 27 korda kutsunud kokku erakorralisi istungjärkusid, et tegeleda kriisidega, näiteks sõdade või majanduslike hädaolukordadega. Viimati juhtus see 1948. aastal, kui president Harry S. Truman kutsus erakorralise istungjärgu kokku, et püüda läbi viia kodanikuõiguste, sotsiaalkindlustuse ja tervishoiu seaduste vastuvõtmist.

Pärast seda, kui 1950. aastate paiku muutus lennukiga reisimine tavaliseks, hakkas kongress kogunema aastaringselt. Sellest ajast alates ei ole ükski president pidanud erakorralist istungjärku kokku kutsuma.

Klausel 4: Välisriikide esindajate vastuvõtmine

President võtab vastu (tervitab ja võõrustab) kõiki välisriikide suursaadikuid. Seda põhiseaduse klauslit nimetatakse vastuvõtuklausliks.

Klausel 5: Seaduse õiguspärase täitmise eest hoolitsemine

President peab "hoolitsema selle eest, et seadusi täidetakse [kasutatakse ja järgitakse] ustavalt". Seda põhiseaduse klauslit nimetatakse mõnikord hoolsusklausliks, usinaks täitmisklausliks või usinalt täidetavaks klausliks (Faithfully Execution Clause).

See klausel annab presidendile üheaegselt nii võimu, piirangud kui ka kohustuse:^pp. 3-4

• See annab talle volitused täita seadusi igal seaduslikul ja põhiseadusega kooskõlas oleval viisil.
• See annab talle piirangu, et ta ei saa seadusi eirata. Ta ei saa keelduda seaduse täitmisest või põhiseaduse osa järgimisest.
• See annab talle kohustuse täita seadusi (isegi kui ta nendega ei nõustu). Samuti annab see talle kohustuse tagada, et ka ülejäänud valitsus (sealhulgas osariikide valitsused) täidavad seadusi.

Ülemkohtu kohtuasjades on keskendutud kohustustele ja piirangutele, mis Take Care Clause presidendile seab. Näiteks:

• President peab tagama, et kõik täidesaatva võimu esindajad järgivad kongressi poolt vastu võetud seadusi.
• President ei saa peatada, muuta või ignoreerida mis tahes seadusi, mis talle ei meeldi. See on põhiseaduse vastane, sest see annab talle põhimõtteliselt võimu õigusloome üle, kuid põhiseaduse kohaselt on see õigus ainult kongressil.
• Kui kongress võtab vastu seaduse, millega kiidetakse heaks raha mingi programmi jaoks, ei saa president või täitevasutused keelduda raha kulutamisest sellele programmile. Nad ei saa kulutada raha millegi muu jaoks, sest see oleks vastuolus kongressi poolt vastu võetud seadusega.

Punkt 6: Ametnike komisjonitasud

President määrab "kõik Ameerika Ühendriikide ametnikud". (See tähendab, et ta annab neile ametnikele volitused oma töö tegemiseks.) Nende hulka kuuluvad nii sõjaväe kui ka välisteenistuse ametnikud (inimesed, kes töötavad Ameerika Ühendriikide valitsuse heaks teistes riikides, näiteks suursaadikud). Põhiseaduse esimese artikli 8. jagu annab aga igale osariigile õiguse nimetada ohvitsere oma miilitsa koosseisus.

President, asepresident ja kõik Ameerika Ühendriikide tsiviilametnikud vabastatakse ametist riigireetmise, altkäemaksu või muude kõrgete kuritegude ja väärtegude eest süüdimõistmise korral.

Põhiseadus võimaldab ka mõnede riigiametnike ametist tagandamist (vallandamist). Presidendi, asepresidendi, kabineti sekretärid ja teised täidesaatvad ametnikud, samuti kohtunikud, võivad olla süüdi mõistetud esindajatekoja poolt ja seejärel senati poolt.

Igaüks, kes on süüdi mõistetud süüdimõistmise teel, vallandatakse kohe. Samuti võib senat otsustada, et ta ei saa tulevikus enam ühtegi föderaalset ametit pidada. Need on ainsad karistused, mida impeachment-menetlus võib määrata. Isikut võib siiski tsiviil- ja kriminaalsüüdistuste eest kohtusse anda ja teda süüdimõistmise korral karistada.

Vandeadvokaadi süüdistuse esitamine on volitus, mis on ainult kongressil. Kohtuasjas Nixon vs. Ameerika Ühendriigid (1993) otsustas ülemkohus, et isegi nemad ei saa senati otsust impeachment-protsessis üle vaadata ega muuta. Tema impeachment-volitused annavad kongressile võimaluse veenduda, et ükski täidesaatev ametnik või kohtunik ei muutu korruptiivseks.

"Kõrged kuriteod ja väärteod"

Põhiseaduses on selgelt öeldud, et ametnikke võib süüdi mõista riigireetmise või altkäemaksu andmise eest. Kuid selles ei ole täpselt öeldud, mida "kõrged kuriteod ja väärteod" hõlmavad või ei hõlma. "Kõrged kuriteod" on vanast Briti õigusest pärit väljend, mis tähendab kuritegusid, mille on toime pannud poliitilise võimuga inimesed. Kuid Briti ajaloos võisid "high crimes and misdemeanors" hõlmata palju erinevaid asju (isegi laeva kaotamist, kui see ei olnud seotud). Pärast põhiseaduse kirjutamist selgitas Alexander Hamilton raamatus "The Federalist Papers", milliseid süüdistuste esitamise põhjuseid asutajad silmas pidasid: "rikkumised, mis [tulenevad] mõne avaliku usalduse kuritarvitamisest või rikkumisest. [Nad põhjustavad] vigastusi, mis on tehtud vahetult ühiskonnale endale".

Kongress on teinud "kõrgete kuritegude ja väärtegude" tähenduse selgemaks sellega, keda ja miks nad on otsustanud süüdistuse esitada. Alates põhiseaduse ratifitseerimisest on esindajatekoda süüdistanud 18 inimest - enamasti kohtunikke, kuid ka kahte presidenti. Kõik peale kolme neist 18-st on süüdi mõistetud muude kuritegude kui riigireetmise või altkäemaksu võtmise eest. Näiteks:

• President Andrew Johnson mõisteti 1868. aastal süüdi föderaalseaduse rikkumise eest (senat mõistis ta õigeks).
• President Bill Clintonile esitati 1998. aastal süüdistus vande andmise ja õigusemõistmise takistamise eest (ta mõisteti õigeks).
• Kohtunikud olid enamasti süüdistatavad:
• ebaõiglane, mitte erapooletu ja seadusi rikkuvate otsuste tegemine
• Oma võimu kuritarvitamine
• Korruptne olemine
• Maksudest kõrvalehoidumine ja valetamine selle kohta, kui palju raha neil oli