USA põhiseaduse 1. artikkel: Kongressi volitused ja võimud

Klausel 1: Liikmete koosseis ja valimine

Esindajatekoda koosneb igal teisel aastal mitme osariigi rahva poolt valitud liikmetest, ja iga osariigi valijatel on osariigi seadusandliku kogu kõige arvukama haru valijatele nõutav kvalifikatsioon.

Teine jagu näeb ette, et iga kahe aasta tagant valivad vastavate osariikide elanikud esindajatekoja liikmeid. "Valijad" (valijad) osariigis on need, kes on osariigi otsuse kohaselt kõlblikud valima "osariigi seadusandliku kogu kõige arvukamat haru", kes on kõlblikud valima selle osariigi esindajatekoja liikmeid.

Klausel 2: Liikmete kvalifikatsioon

Ükski isik ei saa olla esindaja, kes ei ole saavutanud kahekümne viie aasta vanust ja olnud seitse aastat Ameerika Ühendriikide kodanik ning kes ei ole valimise ajal selle osariigi elanik, kus ta valitakse.

Põhiseaduses on sätestatud kolm nõuet esindajatele. Esindaja peab olema vähemalt 25-aastane. Ta peab elama selles osariigis, kus ta on valitud. Samuti peab esindaja olema olnud Ameerika Ühendriikide kodanik eelnevad seitse aastat.

Klausel 3: Esindajate ja maksude jaotamine

Esindajad ja otsesed maksud jaotatakse mitmete riikide vahel, mis võivad kuuluda sellesse liitu, vastavalt nende arvule, mis määratakse kindlaks, lisades kogu vabade isikute arvule, kaasa arvatud need, kes on kohustatud teenima aastateks, ja välja arvatud indiaanlased, keda ei maksustata, kolm viiendikku kõigist teistest isikutest. Tegelik loendus tehakse kolme aasta jooksul pärast Ameerika Ühendriikide kongressi esimest istungit ja iga järgneva kümneaastase tähtaja jooksul sellisel viisil, nagu nad seadusega ette näevad. Esindajate arv ei tohi ületada ühte iga kolmekümne tuhande kohta, kuid igal osariigil peab olema vähemalt üks esindaja; ja kuni sellise loendamiseni on New Hampshire'il õigus valida kolm, Massachusettsil kaheksa, Rhode-Islandil ja Providence Plantationsil üks, Connecticutil viis, New-Yorkil kuus, New Jersey'l neli, Pennsylvania'l kaheksa, Delaware'il üks, Marylandil kuus, Virginia'l kümme, North Carolina'l viis, South Carolina'l viis ja Georgia'l kolm esindajat.

Pärast pikki arutelusid jõudsid põhiseaduse koostajad kompromissile ja tegid rahvastikuarvu aluseks esindajatekoja kohtade arvu määramisel (mida nimetatakse jaotuseks). Samuti kasutati jaotust osariikide vahelise maksukohustuse määramiseks. Selleks nõuab põhiseadus, et iga kümne aasta tagant tuleb korraldada rahvaloendus. Selle eesmärk on määrata kindlaks iga osariigi ja kogu riigi rahvaarv. Samuti kehtestab see reegli selle kohta, keda peaks ja keda ei tohiks loendusse kaasata. Kuna põhiseadus jõustuks enne riikliku rahvaloenduse lõpuleviimist, näeb see ette esindajatekoja kohtade ajutise jaotuse.

Algselt määrati iga osariigi ja kogu riigi rahvaarv kindlaks, lisades vabade isikute koguarvule kolm viiendikku kõigi teiste isikute (orjade) arvust, kuid jättes välja maksuvabad põlisameeriklased. See põhiseaduse reegel oli tuntud kui kolme viiendiku kompromiss. Seda kasutati esindajate arvu määramiseks esindajatekojas. Suuremad osariigid panustasid rohkem raha ja said rohkem kohti esindajatekojas.

Neljateistkümnesseadusemuudatus kõrvaldas kolme viiendiku reegli ja käskis loendusel loendada kõiki inimesi nahavärvist sõltumata. See sätestas, et üle kahekümne ühe aasta vanused mehed võivad hääletada. Kuueteistkümnes muudatus kaotas seose jaotuse ja otseste maksude vahel. Üheksateistkümnes muudatus kõrvaldas piirangud soo järgi, võimaldades naistel hääletada. 26. muudatus vähendas valimisõigusliku vanuse nõuet 18-aastastele ja vanematele inimestele. Kuid ükski neist muudatustest ei muutnud kongressi jaotust.

Alates 1929. aasta ümberjaotamise seaduse jõustumisest on kongress kehtestanud esindajatekoja kohtade arvu 435, välja arvatud 1959. aastal, kui Alaska ja Hawaii võeti osariikideks. Siis muutus see arv ajutiselt 437-ks.

Klausel 4: Vabad töökohad

Kui mõne riigi esinduses tekib vabu kohti, annab selle riigi täitevorgan välja valimiskirjad selliste vabade kohtade täitmiseks.

Teise jao neljas punkt sätestab, et kui esindajatekojas tekib vaba ametikoht, ei ole esindajatekoja ülesanne korraldada asendaja leidmist. See on selle osariigi ülesanne, kelle vabaks jäänud koht tuleb uuesti täita. Lisaks ei luba põhiseadus osariigi kuberneril määrata ajutist asendajat. Ta peab korraldama erakorralised valimised vaba ametikoha täitmiseks. Selle valimise algne kvalifikatsioon ja kord on endiselt kehtiv.

Paragrahv 5: spiiker ja teised ametnikud; süüdimõistmine

Esindajatekoda valib [sic] oma spiikri ja muud ametiisikud ning tal on ainupädevus süüdistuste esitamiseks.

Teises jaos on samuti sätestatud, et esindajatekoda võib valida oma spiikri ja teised ametnikud. Põhiseadus ei nõua seda, kuid iga spiiker on olnud esindajatekoja liige. Esimees juhatab harva täiskogu tavapäraseid istungjärkusid. Selle asemel valib ta selle ülesande täitmiseks mõne noorema liikme.

Lõpuks annab teine jagu esindajatekojale ainupädevuse süüdistuste esitamiseks. Kuigi ülemkohus ei ole seda konkreetset sätet veel tõlgendanud, on kohus viidanud, et "ainuõigusega" anda esindajatekojale süüdistuste esitamise õigus teeb esindajatekojast ainuõigusliku tõlgendaja selle kohta, mis on süüdistatav süütegu.

Seda volitust, mis on analoogne kriminaalsüüdistuse esitamisega vandekohtu poolt, on kasutatud vaid harva. Alates 1789. aastast on esindajatekoda algatanud 62 korda süüdistuste esitamise menetluse ning selle tulemusena on ametlikult süüdi mõistetud 19 föderaalametnikku, sealhulgas kaks presidenti (Andrew Johnson ja Bill Clinton), üks kabineti sekretär (William W. Belknap), üks senaator (William Blount), üks ülemkohtu kohtunik (Samuel Chase) ja neliteist föderaalkohtunikku.

Põhiseaduses ei ole täpsustatud, kuidas tuleb algatada süüdistamismenetlus. Kuni 20. sajandi alguseni võis parlamendi liige tõusta ja esitada süüdistuse esitamise ettepaneku, mis seejärel anti uurimiskomisjonile. Praegu algatab protsessi esindajatekoja õiguskomisjon. See teeb seda alles pärast süüdistuste uurimist, valmistab ette soovitused kogu täiskogu kaalumiseks. Kui täiskogu hääletab süüdistuse esitamise resolutsiooni vastuvõtmise poolt, soovitab õiguskomisjoni esimees "juhtide" nimekirja, kelle täiskogu seejärel resolutsiooniga kinnitab. Nendest esindajatest saab seejärel süüdistust esitav meeskond senatis toimuval süüdistuste esitamise protsessil (vt 3. jao punkt 6 allpool).

Paragrahv 1: Koosseis; senaatorite valimine

Ameerika Ühendriikide senat koosneb igast osariigist kahest senaatorist, kes valitakse selle osariigi seadusandja poolt kuueks aastaks; igal senaatoril on üks hääl.

Kolmanda jao esimeses klauslis on sätestatud, et igal osariigil on õigus saada kaks senaatorit. Selles sätestatakse, et nad valitakse oma osariigi seadusandja poolt ja nende ametiaeg on kuus aastat. Igal senaatoril on üks hääl. Nende sätetega kavatsesid põhiseaduse koostajad kaitsta osariikide kui riikide huve. See klausel on siiski asendunud 1913. aastal ratifitseeritud seitsmeteistkümnenda muudatusega. Probleemide tõttu senatis muudeti seda nii, et senaatorid valitakse nüüd osariikide seadusandjate asemel rahva poolt.

Paragrahv 2: Senaatorite klassifikatsioon; vabad ametikohad

Kohe pärast seda, kui nad on esimese valimise tulemusena kokku tulnud, jagatakse nad võimalikult võrdselt kolme klassi. Esimese klassi senaatorite kohad vabanevad teise aasta möödumisel, teise klassi kohad neljanda aasta möödumisel ja kolmanda klassi kohad kuuenda aasta möödumisel, nii et iga teine aasta võib valida ühe kolmandiku; ja kui mõne riigi seadusandliku kogu puhkuse ajal tekib tagasiastumise tõttu või muul viisil vabu kohti, võib selle täitevorgan teha ajutisi nimetusi kuni järgmise seadusandliku kogu koosolekuni, mis täidab need vabad kohad.

Ligikaudu üks kolmandik senati liikmetest valitakse iga kahe aasta tagant uuesti. Kuid kogu koosseis ei ole ühel ja samal aastal kunagi uuesti valitav. Seitsmeteistkümnes muudatusettepanek muutis vabade ametikohtade täitmise viisi. Seitsmeteistkümnenda muudatuse kohaselt võib senaatori surma või ametist lahkumise korral tema osariigi kuberner määrata ajutise senaatori, kuni saab korraldada erakorralised valimised.

Punkt 3: Senaatorite kvalifikatsioon

Ükski isik ei saa olla senaator, kes ei ole saanud kolmekümneaastaseks ja olnud üheksa aastat Ameerika Ühendriikide kodanik ning kes ei ole valimise ajal selle riigi elanik, mille jaoks ta valitakse.

Senaator peab olema vähemalt 30-aastane, olema enne valimist vähemalt üheksa aastat olnud Ameerika Ühendriikide kodanik ja elama valimise ajal selles osariigis, mida ta esindab. Sarnaselt esindajatega esindajatekojas on põhiseaduses sätestatud ka senaatoriks saamise tingimused.

Klausel 4: Asepresident kui senati president

Ameerika Ühendriikide asepresident on senati president, kuid tal ei ole hääleõigust, välja arvatud juhul, kui nad on võrdselt jagatud.

Kolmandas jaos on sätestatud, et asepresident on senati president. Selles ametis võib asepresident, kes ei ole senati liige, hääletada häälte võrdse jagunemise korral. Riigi ajaloo alguses olid asepresidendid sageli senati eesistujad. Tänapäeval teeb asepresident seda tavaliselt ainult pidulikel juhtudel või siis, kui hääletusel on oodata häälte võrdsust. 35 erinevat asepresidenti on andnud häälte vahekordi 243 korda.

Klausel 5: Ajutine president ja teised ametnikud

Senat valib [sic] oma teised ametnikud ja ka presidendi pro tempore, kui asepresident puudub või kui ta täidab Ameerika Ühendriikide presidendi ametit.

Viies klausel näeb ette, et senati ajutine president (st ajutine), senati poolt ametisse valitud senaator, juhatab organit, kui asepresident puudub või täidab presidendi ametikohustusi.

Senati praegune tava on valida iga kongressi alguses ajutine president, erinevalt sellest, et see on ajutine ametikoht, mis eksisteerib ainult asepresidendi äraolekul. Alates Teisest maailmasõjast on seda ametikohta täitnud enamuspartei vanim (kõige kauem ametis olnud) liige. Nagu ka parlamendi spiikri puhul, ei nõua põhiseadus, et ajutine president oleks senaator, kuid traditsiooniliselt valitakse alati senaator.

Punkt 6: Protsessi süüdimõistmine

Senatil on ainupädevus kõigi süüdistuste üle otsustamiseks. Sel eesmärgil toimuval istungil annavad nad vande või kinnituse. Kui Ameerika Ühendriikide presidendi üle mõistetakse kohut, on eesistujaks ülemkohtunik: Ja kedagi ei mõisteta süüdi ilma kahe kolmandiku kohalolevate liikmete nõusolekuta.

Esindajatekoda hääletab presidendi, asepresidendi või muu tsiviilametniku süüdistamise üle, kuid senat on kohtunik ja žürii. Kohtuprotsessi süüdistatava võib ametist tagandada senati kahekolmandikulise häälteenamusega. Ainult kahel korral on senat esitanud süüdistuse veel ametis oleva presidendi vastu. See oli 1868. aastal Andrew Johnsoni vastu ja 1998. aastal Bill Clintoni vastu. Mõlemal juhul ei mõistetud presidenti süüdi ja tal lubati oma ametiaega jätkata.

Punkt 7: Kohtuotsus süüdimõistmise korral; karistus süüdimõistmise korral

Kohtuotsus süüdistuste puhul ei ulatu kaugemale kui ametist kõrvaldamine ja diskvalifitseerimine mis tahes au-, usaldus- või kasumiameti pidamiseks ja kasutamiseks Ameerika Ühendriikide all: kuid süüdimõistetud isik on siiski vastutav ja allub süüdistusele, kohtuprotsessile, kohtuotsusele ja karistusele vastavalt seadusele.

Kui mõni ametnik mõistetakse süüdi süüdimõistmisel, vabastatakse ta viivitamata ametist. Tal võidakse keelata tulevikus igasugune avalik ametikoht. Muid karistusi ei tohi kasutada. Iga ametist kõrvaldatud isikut võib siiski kriminaalvastutusele võtta. Samuti võidakse teda kohtusse kaevata.

Klausel 1: Toimumise aeg, koht ja viis

Senaatorite ja esindajate valimiste toimumise aeg, koht ja viis on igas osariigis ette nähtud selle riigi seadusandja poolt; kuid kongress võib igal ajal seadusega teha või muuta selliseid määrusi, välja arvatud senaatorite valimise kohtade osas.

Osariikide seadusandjate ülesanne on otsustada, kuidas kongressi valimised toimuvad. Nad võivad otsustada valimiste ajakava, kus valijad saavad hääletada ja kuidas valijad registreeritakse. Kongressil on õigus neid eeskirju muuta.

Klausel 2: Kongressi istungid

Kongress koguneb vähemalt kord aastas ja see koosolek toimub detsembri esimesel esmaspäeval, kui nad ei määra seadusega muud päeva.

Klausel 2 määrab kindlaks iga-aastase kuupäeva, mil kongress peab kokku tulema. Sellega annab põhiseadus kongressile volituse koguneda, olenemata sellest, kas president kutsus kongressi kokku või mitte.

Klausel 1: Liikmete kvalifikatsioon

Iga täiskogu on oma liikmete valimiste, tagasituleku ja kvalifikatsiooni kohtunik, ja iga täiskogu on otsustusvõimeline; kuid väiksem arv võib päevast päeva edasi lükata ja tal võib olla õigus sundida puuduvate liikmete kohalolekut sellisel viisil ja selliste karistuste all, nagu iga täiskogu võib ette näha.

Viies jagu sätestab, et iga täiskogu on otsustusvõimeline; väiksem arv võib täiskogu istungi katkestada või puuduvate liikmete kohalolekut nõuda. Praktikas on kvoorumi nõuet peaaegu ignoreeritud. Eeldatakse, et täiskogu on otsustusvõimeline, välja arvatud juhul, kui mõne liikme poolt taotletud kvoorumi kokkukutsumine tõestab vastupidist. Harva taotlevad liikmed otsustusvõimelisust, et tõestada otsustusvõimelisuse puudumist; sagedamini kasutavad nad otsustusvõimelisuse kokkukutsumist viivitustaktikana.

Klausel 2: Reeglid

Iga täiskogu võib määrata oma töökorra, karistada oma liikmeid ebakorrektse käitumise eest ja kahe kolmandiku nõusolekul liiget välja heita.

Iga täiskogu võib ise määrata oma kodukorra (eeldusel, et kvoorum on olemas) ja võib karistada kõiki oma liikmeid. Liikme väljaheitmiseks on vaja kahe kolmandiku häälteenamust. Jao 5 punkt 2 ei anna igale kojale konkreetseid juhiseid selle kohta, millal ja kuidas iga koda võib oma kodukorda muuta, vaid jätab üksikasjad vastavate kodade otsustada.

Klausel 3: Menetlusprotokoll

Kumbki koda peab oma töö kohta päevikut ja avaldab selle aeg-ajalt, välja arvatud need osad, mis võivad nende hinnangul nõuda salajasust; ning ühe viiendiku kohalviibijate soovil kantakse päevikusse mõlema koja liikmete poolt- ja vastuhääled mis tahes küsimuses.

Iga koda peab pidama ja avaldama ajakirja, kuid võib otsustada, kas hoida selle mis tahes osa salajas. Päevikusse kantakse parlamendi otsused - mitte arutelude käigus räägitud sõnad -; kui üks viiendik kohalolijatest (eeldusel, et täiskogu on otsustusvõimeline) seda nõuab, tuleb kirja panna ka liikmete hääled konkreetses küsimuses.

Klausel 4: Edasilükkamine

Kumbki koda ei tohi kongressi istungjärgu ajal ilma teise koja nõusolekuta katkestada istungit kauemaks kui kolmeks päevaks ega minna mujale kui sinna, kus mõlemad kojad istungil on.

Kumbki koda ei tohi ilma teise koja nõusolekuta katkestada istungit kauemaks kui kolmeks päevaks. Sageli peab üks täiskogu iga kolme päeva tagant pro forma istungjärkusid. Selliseid istungjärkusid peetakse vaid põhiseadusest tuleneva nõude täitmiseks. Nende eesmärk ei ole tööülesannete täitmine. Kumbki esinduskoda ei tohi ilma teise esinduskoja nõusolekuta koguneda mujal kui mõlema esinduskoja jaoks ette nähtud kohas (pealinn).

Klausel 1: Hüvitis ja õiguskaitse

Senaatorid ja esindajad saavad oma teenistuse eest hüvitist, mis määratakse kindlaks seadusega ja makstakse Ameerika Ühendriikide riigikassast. Nad on kõikides kohtuasjades, välja arvatud riigireetmine, kuriteod ja rahurikkumised, on nad oma kodade istungil osalemise ajal ning sinna minnes ja sealt tulles vabastatud arreteerimisest ning neid ei küsitleta üheski teises kohas ühegi kõne või arutelu eest.

Senaatorid ja esindajad määravad oma hüvitised ise. Kahekümne seitsmenda muudatusettepaneku kohaselt ei jõustu nende hüvitiste muutmine enne järgmisi kongressivalimisi.

Mõlema koja liikmetel on teatavad privileegid, mis põhinevad Briti parlamendi liikmete privileegidel. Parlamendiliikmetel, kes osalevad kummaski parlamendis, lähevad sinna või naasevad sealt, on privileegid vahistamise suhtes, välja arvatud riigireetmise, kuriteo või rahurikkumise eest. Senaatorit või esindajat ei saa kohtusse kaevata laimamise eest, mis võib juhtuda kongressi arutelu ajal, samuti ei saa kongressi liikme kõne kongressi istungil olla aluseks kriminaalvastutusele võtmisele.

Klausel 2: Sõltumatus täitevvõimust

Ühtegi senaatorit või esindajat ei tohi selle aja jooksul, milleks ta on valitud, nimetada Ameerika Ühendriikide alluvusse kuuluvasse tsiviilametisse, mis on loodud või mille rahalisi tasusid on selle aja jooksul suurendatud; ja ükski isik, kellel on mõni Ameerika Ühendriikide alluvuses olev ametikoht, ei tohi olla kummagi koja liige tema ametisoleku ajal.

Senaatorid ja esindajad ei tohi samaaegselt töötada kongressis ja täita ametikohti täidesaatvas võimuorganis. Selle piirangu eesmärk on kaitsta seadusandlikku sõltumatust, takistades presidendil kasutada patronaaži häälte ostmiseks kongressis. See on suur erinevus Briti parlamendi poliitilisest süsteemist, kus kabineti ministrid peavad olema parlamendi liikmed.

Klausel 1: Tuludeklaratsioonid

Kõik tulude suurendamise seaduseelnõud pärinevad esindajatekojast, kuid senat võib esitada muudatusettepanekuid või nõustuda nendega nagu muude seaduseelnõude puhul.

See kehtestab meetodi kongressi aktide koostamiseks, mis hõlmavad maksustamist. Sellest tulenevalt võib iga seaduseelnõu algatada mõlemad kongressi kojad, välja arvatud tulude seaduseelnõu, mis võib algatada ainult esindajatekoda.

See USA põhiseaduse klausel tuleneb Inglismaa parlamendi tavast, mille kohaselt peavad kõik rahaseadused läbima esimese lugemise alamkojas. Selle tava eesmärk oli tagada, et rahakotivalitsus oleks rahva suhtes kõige paremini vastutava seadusandliku organi käes, kuigi Inglismaa tava muudeti Ameerikas, lubades senatil neid seaduseelnõusid muuta.

Klausel 2: Eelnõudest seadustesse

Iga seaduseelnõu, mis on läbinud esindajatekoja ja senati, esitatakse enne selle seaduseks saamist Ameerika Ühendriikide presidendile; kui ta selle heaks kiidab, kirjutab ta sellele alla, kui aga mitte, saadab ta selle koos oma vastuväidetega tagasi sellele kojale, kus see on esitatud, kes kannab vastuväited oma päevikusse ja vaatab selle uuesti läbi. Kui pärast sellist uuesti läbivaatamist nõustub kaks kolmandikku sellest täiskogust seaduseelnõu vastuvõtmisega, saadetakse see koos vastuväidetega teisele täiskogule, kus see samuti uuesti läbi vaadatakse, ja kui kaks kolmandikku sellest täiskogust selle heaks kiidab, saab sellest seadus. Kõigil sellistel juhtudel määratakse mõlema koja hääled kindlaks jaatavalt ja vastuhäälselt ning seaduseelnõu poolt ja vastu hääletanud isikute nimed kantakse vastavalt mõlema koja päevikusse. Kui president ei tagasta mõnda seaduseelnõu kümne päeva jooksul (välja arvatud pühapäevad) pärast selle esitamist talle, saab sellest seadus, nagu oleks ta sellele alla kirjutanud, välja arvatud juhul, kui kongress oma edasilükkamisega takistab selle tagastamist, millisel juhul ei saa sellest seadust.

Seda klauslit tuntakse ettekandeklausli nime all. Enne kui seaduseelnõu saab seaduseks, tuleb see esitada presidendile, kellel on kümme päeva (välja arvatud pühapäevad) aega selle kohta otsuse tegemiseks. Kui president allkirjastab seaduseelnõu, saab sellest seadus. Kui ta ei kiida seaduseelnõu heaks, peab ta selle koos oma vastuväidetega tagasi saatma sellele kojale, kus see esitati. Seda menetlust on hakatud nimetama vetoks, kuigi see sõna ei esine artikli 1 tekstis. Seaduseelnõu ei muutu seejärel seaduseks, kui mõlemad kojad kahe kolmandiku häälteenamusega veto üle ei võta. Kui president ei allkirjasta ega tagasta seaduseelnõu kümne päeva jooksul, muutub see seaduseks, välja arvatud juhul, kui kongress on vahepeal katkestanud oma töö, mis takistab presidendil seaduseelnõu tagastamist sellele kojale, kus see esitati. Viimasel juhul teostab president, kui ta ei võta istungjärgu lõpu poole seaduseelnõu suhtes midagi ette, nn taskuvetot, mida kongress ei saa tühistada. Esimesel juhul, kui president lubab seaduseelnõu allkirjastamata kujul seaduseks saada, ei ole selle praktika kohta ühist nimetust, kuid hiljutine teadus on nimetanud seda "vaikimisi jõustamiseks".

Mis täpselt on tasku veto mõttes edasilükkamine, on olnud ebaselge. Asjas Pocket Veto Case (1929) leidis ülemkohus, et "otsustav küsimus "edasilükkamise" suhtes ei ole see, kas tegemist on kongressi lõpliku edasilükkamisega või vahepealse edasilükkamisega, näiteks esimese istungjärgu edasilükkamisega, vaid kas tegemist on edasilükkamisega, mis "takistab" presidenti tagastamast seaduseelnõu ettenähtud aja jooksul sellele kojale, kust see pärineb". Kuna kumbki kongressi koda ei olnud istungil, ei saanud president seaduseelnõu ühele neist tagasi saata, mis võimaldas seega kasutada taskuvetot. Kohtuasjas Wright vs. Ameerika Ühendriigid (1938) otsustas kohus siiski, et ainult ühe koja istungi katkestamine ei kujuta endast taskuvetoks nõutavat kongressi istungi katkestamist. Sellistel juhtudel tunnistati asjaomase koja sekretär või sekretär pädevaks seaduseelnõu vastu võtma.

Klausel 3: Presidendi veto

Iga korraldus, resolutsioon või hääletus, mille puhul võib olla vajalik senati ja esindajatekoja nõusolek (välja arvatud edasilükkamise küsimuses), esitatakse Ameerika Ühendriikide presidendile; ja enne selle jõustumist peab ta selle heaks kiitma või, kui ta ei ole seda heaks kiitnud, peab kaks kolmandikku senatist ja esindajatekojast selle uuesti heaks kiitma vastavalt seaduseelnõu puhul ettenähtud eeskirjadele ja piirangutele.

1996. aastal võttis kongress vastu Line Item Veto seaduse, mis võimaldas presidendil seaduseelnõu allkirjastamise ajal tühistada teatavad kulutused. Kongress võis tühistamise tagasi lükata ja vahendid uuesti kasutusele võtta. President võis vastuväite vastu panna, kuid kongress võis kahekolmandikulise häälteenamusega kummaski kojas veto üle hääletada. Kohtuasjas Clinton vs. New Yorgi linn leidis ülemkohus, et Line Item Veto Act on põhiseadusega vastuolus, sest see rikkus Presentment clause'i. Esiteks delegeeris see menetlus seadusandlikke volitusi presidendile, rikkudes sellega mittedelegatsiooni doktriini. Teiseks rikkus menetlus seitsmenda jao tingimusi, mis sätestavad, et "kui ta kiidab [seaduseelnõu] heaks, siis kirjutab ta sellele alla, kui aga mitte, siis tagastab ta selle". Seega võib president allkirjastada seaduseelnõu, panna sellele veto või mitte midagi teha, kuid ta ei tohi seaduseelnõu muuta ja seejärel allkirjastada.

Iga seaduseelnõu, korraldus, resolutsioon või hääletus, mille mõlemad kojad peavad vastu võtma, välja arvatud edasilükkamise küsimus, tuleb enne seaduseks saamist esitada presidendile. Põhiseaduse muutmise ettepaneku esitamiseks võib siiski kaks kolmandikku mõlema koja liikmetest esitada selle ratifitseerimiseks osariikidele, ilma et president seda kaaluks, nagu on ette nähtud artiklis V.

Loetletud volitused

Kongressi seadusandlikud volitused on loetletud kaheksandas jaos:

Kongressil on õigus

• kehtestada ja koguda makse, tollimakse, impordi- ja aktsiisimakse, et maksta võlgu ja tagada Ameerika Ühendriikide ühine kaitse ja üldine heaolu; kuid kõik tollimaksud, impordi- ja aktsiisimaksud peavad olema ühtsed kogu Ameerika Ühendriikides;
• Laenata raha Ameerika Ühendriikide arvel;
• Reguleerida kaubandust välisriikide rahvaste ja mitmete riikide vahel ning indiaanihõimudega;
• Kehtestada ühtne naturalisatsioonieeskiri ja ühtsed seadused pankrotihalduse kohta kogu Ameerika Ühendriikides;
• Raha müntida, reguleerida selle ja välismaa müntide väärtust ning määrata kindlaks kaalude ja mõõtude standard;
• sätestada Ameerika Ühendriikide väärtpaberite ja jooksva mündi võltsimise eest karistamine;
• Postkontorite ja postiteede rajamine;
• Edendada teaduse ja kasulike kunstide arengut, tagades autoritele ja leiutajatele piiratud ajaks ainuõiguse oma kirjutistele ja avastustele;
• Moodustada ülemkohtule alluvaid kohtuid;
• Määratleda ja karistada piraatluse ja avamerel toime pandud kuritegude ning rahvaste õiguse vastaste õigusrikkumiste eest;
• Sõja väljakuulutamine, merekindluse ja vastulöögi lubade andmine ning eeskirjade kehtestamine, mis käsitlevad kinnipidamisi maismaal ja vees;
• armeede kasvatamiseks ja toetamiseks, kuid selleks ei tohi raha eraldada pikemaks ajaks kui kaheks aastaks;
• Mereväe varustamine ja säilitamine;
• Kehtestada maismaa- ja mereväe valitsemise ja reguleerimise eeskirjad;
• sätestada, kuidas kutsuda välja miilitsat liidu seaduste täitmiseks, ülestõusude mahasurumiseks ja sissetungide tõrjumiseks;
• sätestada miilitsa korraldamine, relvastamine ja distsiplineerimine ning nende sellise osa valitsemine, mida võidakse kasutada Ameerika Ühendriikide teenistuses, jättes vastavalt osariikidele ametnike määramise ja miilitsa koolitamise volitused vastavalt kongressi poolt ettenähtud distsipliinile;
• teostada ainuõiguslikku seadusandlust kõikides kohtuasjades, mis tahes, sellise piirkonna üle (mitte üle kümne miili ruutu), mis võib teatud riikide loovutamisega ja kongressi vastuvõtmisega saada Ameerika Ühendriikide valitsuse asukohaks, ja teostada samasugust võimu kõigi kohtade üle, mis on ostetud selle riigi seadusandja nõusolekul, kus see on, forti, magaziini, arsenali, sadamahoidla ja muude vajalike ehitiste rajamiseks; - ja
• Võtta vastu kõik seadused, mis on vajalikud ja asjakohased eespool nimetatud volituste ja kõigi muude volituste täitmiseks, mis on käesoleva põhiseadusega antud Ameerika Ühendriikide valitsusele või selle mis tahes osakonnale või ametnikule.

Paljusid kongressi volitusi on tõlgendatud laialt. Eelkõige on leitud, et maksustamise ja kulutuste, riikidevahelise kaubanduse ning vajaliku ja nõuetekohase klauslid annavad kongressile ulatuslikke volitusi.

Kongress võib kehtestada ja koguda makse Ameerika Ühendriikide "ühise kaitse" või "üldise heaolu" jaoks. USA ülemkohus ei ole sageli määratlenud "üldist heaolu", jättes poliitilise küsimuse kongressi otsustada. Kohtuasjas United States vs. Butler (1936) tõlgendas kohus esimest korda seda klauslit. Vaidluse keskmes oli maks, mida koguti põllumajandustoodete, näiteks liha töötlejatelt; maksuga kogutud vahendeid ei makstud riigikassa üldkassasse, vaid need olid spetsiaalselt ette nähtud põllumajandustootjate jaoks. Kohus lükkas maksu tagasi, otsustades, et maksustamise ja kulutamise klausli üldine heaolu käsitlev sõnastus oli seotud ainult "riikliku, mitte kohaliku heaolu küsimustega". Kongress kasutab maksustamise ja kulutamise klauslit jätkuvalt laialdaselt; näiteks sotsiaalkindlustusprogramm on lubatud maksustamise ja kulutamise klausli alusel.

Kongressil on õigus laenata raha Ameerika Ühendriikide krediidiga. Aastal 1871 otsustas kohus Knox vs. Lee kohtuasja lahendamisel, et see klausel lubab kongressil emiteerida veksleid ja muuta need võlgade tasumiseks seaduslikuks maksevahendiks. Kui kongress võtab raha laenuks, on ta kohustatud selle summa tagasi maksma, nagu algses lepingus on sätestatud. Sellised kokkulepped on siiski ainult "riigi südametunnistusele siduvad", sest suveräänse puutumatuse doktriin takistab võlausaldajal kohtusse kaevata, kui valitsus oma kohustusest taganeb.

Kaubandusklausel

Kongressil on õigus [...] reguleerida kaubandust välisriikide rahvaste ja mitme riigi vahel ning indiaanihõimudega;

Riigikohus on harva piiranud kaubandusklausli kasutamist väga erinevatel eesmärkidel. Esimene oluline kaubandusklausliga seotud otsus oli Gibbons vs. Ogden, mille kohus otsustas ühehäälselt 1824. aastal. Kohtuasja puhul oli tegemist vastuoluliste föderaalseaduste ja osariikide seadustega: Thomas Gibbonsil oli föderaalne luba navigeerida aurulaevadega Hudsoni jõel, samas kui teisel, Aaron Ogdenil, oli New Yorgi osariigi poolt antud monopoolne õigus sama teha. Ogden väitis, et "kaubandus" hõlmas ainult kaupade ostmist ja müümist, mitte aga nende transporti. Ülemkohtunik John Marshall lükkas selle seisukoha tagasi. Marshall pakkus välja, et "kaubandus" hõlmas ka kaupade laevaliiklust ja et see "pidi olema kavandatud" sõnastajate poolt. Marshall lisas, et Kongressi volitused kaubanduse üle "on iseenesest täielikud, neid võib kasutada maksimaalses ulatuses ja need ei tunne muid piiranguid kui need, mis on põhiseaduses ette nähtud".

Kaubandusklausli laiendavat tõlgendust piirati üheksateistkümnenda sajandi lõpus ja kahekümnenda sajandi alguses, kui kohtus domineeris laissez-faire'i hoiak. Kohtuasjas United States vs. E. C. Knight Company (1895) piiras ülemkohus äsja vastu võetud Shermani monopolivastast seadust, mille eesmärk oli purustada riigi majanduses domineerivad monopolid. Kohus otsustas, et kongress ei saa reguleerida kaupade tootmist, isegi kui need hiljem teistesse riikidesse lähetatakse. Ülemkohtunik Melville Fuller kirjutas, et "kaubandus järgneb tootmisele ja ei ole selle osa".

Ameerika Ühendriikide ülemkohus tunnistas mõnikord New Deali programmid põhiseadusega vastuolus olevaks, sest need laiendasid kaubandusklausli tähendust. Kohtuasjas Schechter Poultry Corp. vs. Ameerika Ühendriigid (1935) lükkas kohus ühehäälselt tagasi kodulindude tapmist reguleerivad tööstuskoodeksid, kuulutades, et Kongress ei saa reguleerida kodulindudega seotud kaubandust, mis on "püsivalt riigi sees peatunud". Nagu ülemkohtunik Charles Evans Hughes sõnastas, "niivõrd, kui tegemist on siinkohal käsitletavate kodulindudega, on osariikidevaheline kaubavoog lõppenud". Kohtulahendid, mis olid vastu Kongressi kaubandusklausli volituste kasutamise katsetele, jätkusid 1930. aastatel.

1937. aastal hakkas ülemkohus eemalduma oma laissez-faire suhtumisest kongressi seadusandlusesse ja kaubandusklauslisse, kui ta otsustas kohtuasjas National Labor Relations Board vs. Jones & Laughlin Steel Company, et 1935. aasta riiklik töösuhete seadus (üldtuntud kui Wagneri seadus) on põhiseaduslik. Kontrollitud õigusakt takistas tööandjatel kasutada "ebaõiglasi töövõtteid", nagu näiteks töötajate vallandamine ametiühinguga liitumise eest. Selle seaduse kinnitamisega andis kohus märku tagasipöördumisest John Marshalli poolt omaks võetud filosoofia juurde, et Kongress võib vastu võtta seadusi, mis reguleerivad tegevust, mis isegi kaudselt mõjutab riikidevahelist kaubandust.

See uus suhtumine sai kindlalt paika 1942. aastal. Wickard v. Filburn'i kohtuasjas otsustas kohus, et 1938. aasta põllumajanduse kohandamise seaduse kohased tootmiskvoodid olid põhiseaduslikult kohaldatavad põllumajandusliku tootmise suhtes (antud juhul kodumaise nisu suhtes, mis oli mõeldud isiklikuks tarbimiseks), mida tarbiti üksnes riigisiseselt, sest selle mõju osariikidevahelisele kaubandusele andis kongressile õiguse reguleerida seda kaubandusklausli alusel. See otsus tähistas kohtu täielikku austust kongressi väidetele kaubandusklausli volituste kohta, mis kestis kuni 1990. aastateni.

Kohtuasi United States v. Lopez (1995) oli esimene otsus kuue aastakümne jooksul, millega tunnistati kehtetuks föderaalseadus põhjendusega, et see ületas kongressi volitusi kaubandusklausli alusel. Kohus leidis, et kuigi kongressil on kaubandusklausli alusel lai õigusloomevolitus, on see piiratud ja ei ulatu nii kaugele "kaubandusest", et lubada reguleerida käsirelvade kandmist, eriti kui puuduvad tõendid selle kohta, et nende kandmine mõjutab majandust massiliselt. Hilisemas kohtuasjas United States v. Morrison (2000) otsustasid kohtunikud, et Kongress ei saa selliseid seadusi kehtestada isegi siis, kui on tõendeid kogumõju kohta.

Erinevalt nendest otsustest järgib ülemkohus jätkuvalt ka Wickard vs. Filburn'i pretsedenti. Kohtuasjas Gonzales v. Raich otsustas ta, et kaubandusklausel annab kongressile õiguse kriminaliseerida kodus kasvatatud kanepi tootmine ja kasutamine isegi siis, kui osariigid kiidavad selle kasutamise meditsiinilistel eesmärkidel heaks. Kohus leidis, et nagu ka varasemas kohtuasjas käsitletud põllumajandusliku tootmise puhul, on kodus kasvatatud kanep õiguspärane föderaalse reguleerimise objekt, sest see konkureerib riikidevahelises kaubanduses liikuva marihuaanaga.

Kongressi muud volitused

Kongress võib kehtestada ühtsed seadused naturalisatsiooni ja pankroti kohta. Ta võib ka raha vermida, reguleerida Ameerika või välisvaluuta väärtust ja karistada võltsijaid. Kongress võib kehtestada kaalude ja mõõtude standardid. Lisaks sellele võib kongress luua postkontoreid ja postimaanteid (teed ei pea siiski olema ainult posti edastamiseks). Kongress võib edendada teaduse ja kasulikke kunstide arengut, andes piiratud kehtivusajaga autoriõigusi ja patente. Esimese artikli kaheksanda paragrahvi kaheksas punkt, mida tuntakse autoriõiguse klausli nime all, on ainus sõna "õigus", mida kasutatakse algses põhiseaduses (kuigi see sõna esineb mitmes muudatusettepanekus). Kuigi tähtajatu autoriõigus ja patendid on keelatud, otsustas ülemkohus kohtuasjas Eldred vs. Ashcroft (2003), et autoriõiguse tähtaja korduv pikendamine ei ole tähtajatu autoriõigus; samuti tuleb märkida, et see on ainus antud õigus, mille puhul on konkreetselt sätestatud vahendid selle sätestatud eesmärgi saavutamiseks. Kongress võib luua ülemkohtule alluvaid kohtuid.

Kongressil on mitmeid sõja ja relvajõududega seotud volitusi. Sõjavolituste klausli kohaselt võib ainult Kongress kuulutada sõja, kuid mitmel juhul on ta ilma sõda välja kuulutamata andnud presidendile volitused sõjalistes konfliktides osalemiseks. Ameerika Ühendriikide ajaloos on välja kuulutatud viis sõda: 1812. aasta sõda, Mehhiko-Ameerika sõda, Hispaania-Ameerika sõda, I maailmasõda ja II maailmasõda. Mõned ajaloolased väidavad, et Pancho Villa vastu suunatud operatsioonide ajal vastu võetud õiguslikud doktriinid ja õigusaktid kujutavad endast kuuendat sõja väljakuulutamist. Kongress võib anda kapteni- ja kättemaksukirju. Kongress võib luua ja toetada relvajõude, kuid ühtegi armee toetamiseks tehtud assigneeringut ei tohi kasutada kauem kui kaks aastat. See säte lisati, sest sõnastajad kartsid tsiviilkontrolli alt väljapoole jääva alalise armee loomist rahuajal. Kongress võib reguleerida või välja kutsuda osariikide miilitsaid, kuid osariikidele jääb õigus määrata ohvitsere ja koolitada personali. Kongressil on ka ainupädevus kehtestada eeskirju ja määrusi, mis reguleerivad maa- ja mereväge. Kuigi täidesaatev võim ja Pentagon on väitnud, et nad on sellesse protsessi üha enam kaasatud, on USA ülemkohus sageli kinnitanud kongressi ainuõigust selles valdkonnas (nt Burns vs. Wilson, 346 U.S. 137 (1953)). Kongress kasutas seda võimu kaks korda varsti pärast Teist maailmasõda, võttes vastu kaks seadust: sõjaväe ühtset õigusemõistmise koodeksit, et parandada sõjakohtute ja sõjaväelise õigusemõistmise kvaliteeti ja õiglust, ning föderaalset kahjunõuete seadust, mis muude õiguste hulgas võimaldas sõjaväelastel esitada kahjunõudeid, kuni Ameerika Ühendriikide ülemkohus tühistas selle seaduse selle osa lahkarvamusi tekitava kohtuasjade seeria käigus, mida tuntakse ühiselt Feresi doktriinina.

Kongressil on ainuõigus anda seadusi "kõigil juhtudel" riigi pealinna, Columbia ringkonna kohta. Kongress otsustab anda osa sellistest volitustest üle Columbia ringkonna valitud linnapeale ja nõukogule. Sellegipoolest on kongressil endiselt õigus võtta ringkonna jaoks vastu mis tahes õigusakte nii kaua, kui see on põhiseaduse kohaselt lubatud, tühistada linnavalitsuse mis tahes õigusaktid ja tehniliselt igal ajal tühistada linnavalitsus. Kongress võib kasutada sellist pädevust ka osariikidelt forti ja muude ehitiste püstitamiseks ostetud maa üle.

Vajalik ja asjakohane klausel

Kongressil on õigus [...] teha kõiki seadusi, mis on vajalikud ja sobivad eespool nimetatud volituste ja kõigi muude käesoleva põhiseadusega Ameerika Ühendriikide valitsusele või selle mis tahes osakonnale või ametnikule antud volituste täitmiseks.

Lõpuks on kongressil õigus teha kõike, mis on "vajalik ja asjakohane", et teostada oma loetletud volitusi ja, mis on ülioluline, kõiki teisi talle antud volitusi. Seda on tõlgendatud nii, et Wickard vs. Filburn'i kohtuasjas on lubatud kriminaalvastutusele võtta neid, kelle tegevusel on "oluline mõju" riikidevahelisele kaubandusele; Thomas Jefferson väitis siiski Kentucky resolutsioonides, mida toetas James Madison, et karistusõigust ei saa tuletada reguleerimisvolitustest ning et ainuke karistusõigus on riigireetmise, võltsimise, piraatluse ja avamererikkumiste ning rahvaste õiguse vastaste õigusrikkumiste eest.

Vajalikku ja nõuetekohast klauslit on tõlgendatud äärmiselt laialt, andes seega kongressile seadusandluses suure mänguruumi. Esimene pöördeline kohtuasi, mis hõlmas seda klauslit, oli McCulloch vs. Maryland (1819), mis käsitles riikliku panga asutamist. Alexander Hamilton väitis panga loomist pooldades, et panga ja "maksude kogumise, raha laenamise, osariikidevahelise kaubanduse reguleerimise ning laevastiku ja mereväe loomise ja ülalpidamise volituste vahel on "enam-vähem otsene" seos". Thomas Jefferson vastas sellele, et kongressi volitusi "saab kõik ellu viia ka ilma rahvuspangata. Seega ei ole pank vajalik ja järelikult ei ole see fraas teda volitanud". Ülemkohtunik John Marshall nõustus esimese tõlgendusega. Marshall kirjutas, et konstitutsioon, milles oleks loetletud kõik kongressi volitused, "oleks nagu juriidiline koodeks ja vaevalt, et inimlik mõistus seda omaks võtaks". Kuna põhiseaduses ei olnud võimalik loetleda kongressi volituste "väiksemaid koostisosi", "järeldas" Marshall, et kongressil oli õigus asutada pank "üldiste heaolu, kaubanduse ja muude klauslite suurtest piirjoontest". Selle vajaliku ja nõuetekohase klausli doktriini kohaselt on kongressil ulatuslikud volitused (mida nimetatakse kaudseteks volitusteks), mida ei ole põhiseaduses selgesõnaliselt loetletud. Kongress ei saa siiski vastu võtta seadusi üksnes kaudsete volituste alusel, vaid igasugune tegevus peab olema vajalik ja asjakohane loetletud volituste täitmiseks.

Esimese artikli üheksas jagu seab kongressi volitustele piirangud:

Kongress ei keela enne tuhande kaheksasaja kaheksandat aastat selliste isikute rännet või importi, keda mõnipraegu olemasolevatest riikidest peab sobivaks lubada, kuid sellisele impordile võib kehtestada maksu või tollimaksu, mis ei ületa kümmet dollarit iga isiku kohta.

Habeas Corpus'i õigust ei tohi peatada, välja arvatud juhul, kui see on vajalik avaliku julgeoleku huvides mässu või sissetungi korral.

Ei võeta vastu ühtegi seaduseelnõu ega ex post facto seadust.

Ükski pearaha või muu otsene maks ei tohi olla kehtestatud, välja arvatud juhul, kui see on proportsionaalne eespool nimetatud loenduse või loendusega.

Üheltki riigilt eksporditavatelt toodetelt ei võeta maksu ega tollimaksu.

Ükski kaubandus- või maksueeskiri ei anna ühe riigi sadamatele eelistust teise riigi sadamatele; samuti ei tohi laevu, mis on seotud ühe riigi sadamatega või väljuvad ühest riigist, kohustada sisenema teise riiki, tegema seal tollivormistust või maksma seal tollimaksu.

Raha võetakse riigikassast ainult seadusega tehtud assigneeringute alusel ning aeg-ajalt avaldatakse korrapäraselt aruanne ja aruanne kõigi riiklike vahendite laekumiste ja kulutuste kohta.

Ameerika Ühendriigid ei anna aadlitiitlit: Ja ükski isik, kes omab nende all mingit ametit või usaldust, ei tohi ilma kongressi nõusolekuta vastu võtta mis tahes kingitust, tasu, ametit või tiitlit mis tahes kuningalt, vürstilt või välisriigilt.

Orjakaubandus

Selle paragrahvi esimene klausel takistab kongressil vastu võtta seadusi, mis piiraksid orjade importi Ameerika Ühendriikidesse enne 1808. aastat. Kongress võis siiski kehtestada kuni kümne dollari suuruse tollimaksu iga riiki imporditud orja kohta. See klausel kinnitati põhiseaduses täiendavalt V artikliga, kus see on sõnaselgelt kaitstud põhiseaduse muutmise eest enne 1808. aastat. 1. jaanuaril 1808, esimesel päeval, mil see oli lubatud, kiitis kongress heaks seaduse, millega keelati orjade import Ameerika Ühendriikidesse.

Tsiviil- ja õiguskaitse

Habeas corpus on õigusliku kinnipidamise vastu suunatud hagi, millega kohustatakse õiguskaitseasutust või muud asutust, kes hoiab isikut vahi all, laskma kohtul uurida kinnipidamise seaduslikkust. Kohus võib anda korralduse isiku vabastamiseks, kui kinnipidamise põhjust peetakse ebapiisavaks või põhjendamatuks. Põhiseaduses on lisaks sätestatud, et habeas corpus'i õigust ei tohi peatada, "välja arvatud juhul, kui mässu või sissetungi korral võib seda nõuda avalik julgeolek". Kohtuasjas Ex parte Milligan (1866) otsustas ülemkohus, et habeas corpus'i peatamine sõja ajal on seaduslik, kuid sõjaväetribunalid ei kehti kodanike suhtes riikides, mis on põhiseaduse volitusi kinnitanud ja kus tegutsevad endiselt tsiviilkohtud.

Süüdimõistmise seadus on seadus, mille alusel isik mõistetakse kohe ilma kohtuprotsessita süüdi. Tagantjärele kehtiv seadus on seadus, mida kohaldatakse tagasiulatuvalt, karistades kedagi teo eest, mis tehti kriminaalkorras karistatavaks alles pärast selle toimepanemist. Tagantjärele kehtivat klauslit ei kohaldata tsiviilasjades.

Otseste maksude jaotamine

Üheksas jagu kordab teise jao sätet, et otsesed maksud tuleb jaotada riikide elanike arvu järgi. See klausel oli enne 1808. aastat samuti selgesõnaliselt kaitstud põhiseaduse muutmise eest V artikliga. 1913. aastal vabastati 16. muudatusega sellest klauslist tulumaksud. Lisaks sellele ei tohi ühegi osariigi ekspordile maksu kehtestada. Kongress ei tohi tulu- või kaubandusalaste õigusaktidega eelistada ühe osariigi sadamaid teise osariigi sadamatele; samuti ei tohi ta nõuda, et ühest osariigist pärit laevad maksaksid tollimaksu teises osariigis. Kõiki riigikassasse kuuluvaid vahendeid ei tohi välja võtta, välja arvatud seadusega ettenähtud juhtudel. Tänapäevane tava on, et kongress võtab igal aastal vastu mitmeid assigneeringute seaduseelnõusid, millega lubatakse avaliku sektori raha kulutusi. Põhiseadus nõuab, et selliste kulutuste kohta avaldatakse korrapäraselt aruanne.

Aadli tiitlid

Aadlitiitli klausel keelab kongressil anda aadlitiitleid. Lisaks täpsustab see, et ükski tsiviilametnik ei tohi ilma kongressi nõusolekuta vastu võtta kingitusi, makseid, ametikohti või tiitleid välisriigi valitsejalt või riigilt. USA kodanik võib siiski võtta vastu välisriigi ameti enne või pärast oma avaliku teenistuse perioodi.

Klausel 1: Lepinguklausel

Ükski riik ei tohi sõlmida ühtegi lepingut, allianssi või konföderatsiooni; anda garantiikirju ja vastulööki; müntida raha; emiteerida krediitvõlakirju; teha mis tahes asja peale kulla ja hõbemündi maksevahendiks võlgade tasumisel; võtta vastu ühtegi seaduseelnõu, ex post facto seaduse või seaduse, mis kahjustab lepingute kohustust, või anda mis tahes aadlitiitlit.

Osariigid ei tohi kasutada teatud volitusi, mis on reserveeritud föderaalvalitsusele: nad ei tohi sõlmida lepinguid, liite või konföderatsioone, anda väe- või vastulöögikirja, vermida raha ega väljastada krediitvõlakirju (näiteks valuutat). Lisaks sellele ei tohi ükski osariik teha võlgade maksevahendiks midagi muud kui kuld- ja hõbemündid, mis keelab selgesõnaliselt ühelgi osariigi valitsusel (kuid mitte föderaalvalitsusel) "teha maksevahendiks" (st lubada midagi, mida võib pakkuda maksmiseks) mis tahes liiki või vormis raha mis tahes rahalise kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui see rahavorm on kuld- või hõbemündid (või kuld- või hõbemüntidega tagatud ja nende vastu vahetatav vahetusvahend, nagu on märgitud kohtuasjas Farmers & Merchants Bank vs. Federal Reserve Bank). Suur osa sellest klauslist on pühendatud sellele, et takistada osariikidel kasutada või luua muud kui kongressi poolt loodud raha. Föderalist nr 44 selgitab Madison, et "... võib täheldada, et samad põhjused, mis näitavad vajadust keelata osariikidele müntide reguleerimise õigus, tõestavad sama jõuga, et neil ei tohiks olla vabadust asendada müntide asemel paberkandjaid. Kui igal riigil oleks õigus reguleerida oma mündi väärtust, võiks olla sama palju erinevaid valuutasid kui riike; ja seega oleks nendevaheline suhtlus takistatud." Peale selle ei tohi osariigid võtta vastu süüteokirju, võtta vastu ex post facto seadusi, kahjustada lepingute kohustust ega anda aadlitiitleid.

Lepinguklausel oli 19. sajandil paljude vaidluste objektiks. Esimest korda tõlgendas seda ülemkohus 1810. aastal, kui tehti otsus kohtuasjas Fletcher vs. Peck. Kohtuasi puudutas Yazoo maaskandaali, mille käigus Georgia seadusandja lubas müüa maad spekulantidele madalate hindadega. Lubava seaduse vastuvõtmisega seotud altkäemaksu andmine oli nii jultunud, et Georgia osariigi rahvamass üritas korrumpeerunud seadusandja liikmeid lünkida. Pärast valimisi võttis seadusandja vastu seaduse, millega tühistati korrumpeerunud seadusandjate antud lepingud. Müügi tühistamise kehtivus seati ülemkohtus kahtluse alla. Ühehäälse kohtukoosseisu nimel kirjutades küsis ülemkohtunik John Marshall: "Mis on leping?". Tema vastus oli: "leping kahe või enama osapoole vahel". Marshall väitis, et Georgia seadusandja poolt tehtud maamüük, kuigi see oli täis korruptsiooni, oli kehtiv "leping". Ta lisas, et osariigil ei olnud õigust maa ostu tühistada, sest see kahjustaks lepingujärgseid kohustusi.

Peakohtunik Marshalli esitatud lepingu määratlus ei olnud nii lihtne, kui see võib tunduda. 1819. aastal arutas kohus, kas ettevõtte põhikirja võib tõlgendada lepinguna. Kohtuasi Dartmouthi kolledži hoolekogu vs. Woodward puudutas Dartmouthi kolledžit, mis oli asutatud kuningas George III poolt antud kuningliku harta alusel. Põhikirjaga loodi kolledži juhtimiseks kaheteistkümnest usaldusisikust koosnev nõukogu. New Hampshire'i osariigis võeti 1815. aastal vastu seadus, millega suurendati nõukogu liikmete arvu kahekümne ühele, et kolledži üle saaks teostada avalikku kontrolli. Kohus, sealhulgas Marshall, otsustas, et New Hampshire ei saa muuta põhikirja, mida peeti lepinguks, kuna see andis hoolekogu liikmetele "omandatud õigused".

Marshalli kohus lahendas teise vaidluse kohtuasjas Sturges vs. Crowninshield. Kohtuasi puudutas võlga, mis oli võetud 1811. aasta alguses. Hiljem samal aastal võttis New Yorgi osariik vastu pankrotiseaduse, mille alusel võlg hiljem kustutati. Ülemkohus otsustas, et tagasiulatuvalt kohaldatud osariigi pankrotiseadus vähendas võla tasumise kohustust ja rikkus seega põhiseadust. Kohtuasjas Ogden vs. Saunders (1827) otsustas kohus aga, et osariigi pankrotiseadusi võib kohaldada võlgadele, mis on võetud pärast seaduse vastuvõtmist. Riikide õigusaktid pankroti ja võlgniku abistamise küsimuses ei ole pärast 1898. aastal vastu võetud põhjalikku föderaalset pankrotiseadust eriti palju kõneainet pakkunud.

Klausel 2: Impordi-ekspordiklausel

Ükski riik ei tohi ilma kongressi nõusolekuta kehtestada impordile või ekspordile mingeid impordi- või eksporditollimakse või -tasusid, välja arvatud need, mis võivad olla hädavajalikud tema [sic] kontrolli seaduste täitmiseks; ja kõigi impordi- või eksporditollimaksude ja imporditollimaksude puhastulu, mille mis tahes riik on kehtestanud impordile või ekspordile, tuleb kasutada Ameerika Ühendriikide riigikassa jaoks; ja kõik sellised seadused kuuluvad kongressi läbivaatamisele ja kontrollimisele.

Veelgi rohkem volitusi on riikidele keelatud. Osariigid ei tohi ilma kongressi nõusolekuta maksustada importi või eksporti, välja arvatud riikliku kontrolli seaduse täitmiseks (mida kongress võib muuta). Maksu netotulu ei maksta mitte osariigile, vaid föderaalsele riigikassale.

Klausel 3: kompaktne klausel

Ükski riik ei tohi ilma kongressi nõusolekuta kehtestada mingit tonnaažitollimaksu, hoida vägesid või sõjalaevu rahu ajal, sõlmida lepinguid või lepinguid teise riigi või välisriigi võimuga või alustada sõda, välja arvatud juhul, kui see on tegelikult sissetunginud või kui see on sellises otseses ohus, mis ei luba viivitust.

Lepingu klausli kohaselt ei tohi riigid ilma kongressi nõusolekuta hoida rahuaja jooksul vägesid või armeed. Nad ei tohi sõlmida liite ega lepinguid välisriikidega ega osaleda sõjas, välja arvatud juhul, kui neid on rünnatud. Ühendriigid võivad siiski korraldada ja relvastada miilitsa vastavalt kongressi poolt ettenähtud distsipliinile. (I artikli 8. jagu, Kongressi loetletud volitused.) Rahvuskaart, mille liikmed on samuti Ameerika Ühendriikide miilitsa liikmed, nagu on määratletud 10 U.S.C. §-s 311, täidab seda funktsiooni, nagu ka osariikide miilitsa teenistuses olevad isikud, kelle üle on föderaalne järelevalve vastavalt 32 U.S.C. § 109.

Idee, et kongressil oleks õigus öelda sõnaõigus riikidevaheliste lepingute üle, on pärit arvukatest vastuoludest, mis tekkisid erinevate kolooniate vahel. Lõpuks loodi kahe koloonia vahel kompromissid ja need kompromissid esitati kroonile heakskiitmiseks. Pärast Ameerika revolutsioonisõda lubasid konföderatsiooni artiklid osariikidel pöörduda kongressi poole, et lahendada osariikidevahelisi vaidlusi piiride või "mis tahes muude põhjuste" üle. Konföderatsiooniartiklid nõudsid ka kongressi heakskiitu "igale lepingule või liidule", milles üks riik oli üks osapooltest.

Ülemkohtus on olnud mitmeid kohtuasju, mis käsitlevad seda, mis kujutab endast kongressi kehtivat nõusolekut riikidevahelise kokkuleppe sõlmimiseks. Kohtuasjas Virginia vs. Tennessee, 148 U.S. 503 (1893), leidis kohus, et mõned osariikide vahelised kokkulepped kehtivad isegi siis, kui puudub kongressi selgesõnaline nõusolek. (Üks näide, mille kohus tõi, oli, et kui riik liigutab mõnda kaupa kaugemast osariigist enda juurde, ei oleks vaja kongressi heakskiitu, et sõlmida leping teise osariigiga tema kanalite kasutamiseks transpordiks). Kohtu arvates nõuab kokkuleppe klausel kongressi nõusolekut ainult siis, kui osariikide vaheline kokkulepe on "suunatud mis tahes kombinatsiooni moodustamisele, mis kaldub suurendama poliitilist võimu osariikides, mis võib riivata või häirida Ameerika Ühendriikide õiglast ülemvõimu". Kongressi nõusoleku küsimus on kesksel kohal praeguses arutelus mitmete osariikide ja Columbia ringkonna vahel sõlmitud, veel jõustumata riikliku rahvahääletuse riikidevahelise kokkuleppe põhiseaduslikkuse üle.