Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kuueteistkümnes muudatus

Tekst

"Kongressil on õigus kehtestada ja koguda tulumaksu mis tahes allikast saadud sissetulekutelt, ilma et seda jaotataks eri riikide vahel ja ilma loendust või loendamist arvesse võtmata."

Taust

Kui põhiseaduse loojad määrasid kindlaks, kuidas uut valitsust rahastada, püüdsid nad vältida isiku sissetulekul põhinevat maksu. Põhiseaduse esimese artikli 2. ja 9. jagu lõi "jaotamise reegli". Praktiliselt nõudis see, et kongress maksustaks osariike iga osariigi rahvaarvu alusel, mitte iga isiku sissetuleku või vara pealt. Näiteks kui üks osariik moodustas neli protsenti kogu elanikkonnast, pidi ta maksma neli protsenti kogu föderaalmaksust. Põhiseaduse koostajad eeldasid, et kasutatakse otseseid makse, ja määratlesid selle mõiste laialt. Siiski ei näinud nad, et jaotamine halvaks igasugust katset koguda otseseid makse.

Enne 1913. aastat pärines suurem osa föderaalsetest tuludest kaupade kaudsetest maksudest. Nende hulka kuuluvad riiki imporditud kaupadelt võetavad tariifid. Nende hulka kuulusid ka aktsiisimaksud sellistelt kaupadelt nagu viski. Tulumaksud ei olnud 1913. aastal midagi uut. Kongress võttis 1861. aasta tulumaksuseaduse vastu kodusõja ajal, et aidata sõja eest tasuda. Kümme aastat hiljem lubati see aeguda. Ka Ameerika Konföderatsiooni osariikidel oli tulumaks. Alates 1863. aastast vabastas see maks esimesed 1000 dollarit ja nõudis 1% maksu esimeselt 1500 dollarilt, mis ületas maksuvabastust. Kõigilt üle selle summa jäävatelt sissetulekutelt võeti 2% maks.

1894. aastal võttis kongress vastu Wilsoni-Gormani tariifiseaduse, mis sisaldas föderaalse tulumaksu kindlasummalist 2 protsenti. Aasta hiljem tegi ülemkohus otsuse kohtuasjas Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co. Nad tunnistasid maksu põhiseadusega vastuolus olevaks, sest see oli otsene maks ja seda ei jaotatud iga osariigi elanikkonna järgi.

Põhiseaduslik tulumaks

16. juunil 1909 saatis president Taft senatile sõnumi, mis kõlas järgmiselt:

"Seepärast soovitan kongressile, et mõlemad kojad teeksid kahekolmandikulise hääletusega ettepaneku põhiseaduse muutmiseks, millega antakse volitus kehtestada tulumaks riigi valitsusele ilma osariikide vahel proportsionaalselt rahvastikuga jaotamata."

Pärast viis tundi kestnud arutelu täiskogu istungisaalis võeti seaduseelnõu vastu 314-14 (1 kohalolija ja 55 mitte hääletanut). Seejärel saadeti see riikide seadusandjatele ratifitseerimiseks. Muudatus andis kongressile õiguse kohaldada otsest maksu, mis põhineb inimeste sissetulekutel ja mille suhtes ei kohaldata jaotamise reeglit.

Kuueteistkümnenda muudatuse mõju

Kuueteistkümnenda muudatuse vastuvõtmise suurim ja kõige otsesem mõju seisnes selles, et see nihutas võimu osariikidelt riiklikule valitsusele. Osariikidel olid tulumaksud enne riigi valitsust. See hoidis riigi valitsuse nõrgemana, kuna tal oli vähem tulusid kui osariikidel. Ilma kuueteistkümnenda muudatusettepanekuta oleks riigi valitsusel olnud palju raskem laiendada oma sõjalist võimu maailma muudesse osadesse.