USA põhiseaduse XVI muudatus: föderaalne tulumaks ja Pollocki otsus
USA põhiseaduse XVI muudatus: kuidas föderaalne tulumaks kehtestati ja Pollocki otsus ümber pöörati — ajalugu, õiguslik taust ja mõjud tänapäeval.
3. veebruaril 1913 ratifitseeritud Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kuueteistkümnes muudatus (XVI muudatus) võimaldab kongressil kehtestada föderaalse tulumaksu. See tähendab, et föderaalvalitsusel on põhiseaduslik õigus koguda maksu üksikisiku sissetuleku pealt olenemata selle sissetuleku päritolust; kõnekeeles öeldakse sageli, et tulumaks võib kehtida "from whatever source derived".
Taust ja Pollocki otsus
XVIIImuudatus sündis vastusena varasemale ülemkohtu otsusele. 1895. aastal tegi Ühendriikide kõrgeim kohus pöördelise otsuse Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co., kus kohus otsustas, et üle 4000 dollari suurusele sissetulekule kehtestatud 2-protsendiline maks oli põhiseadusega vastuolus. Pöördelise otsuse aluseks oli järeldus, et teatud tulumaksud, eriti need, mis pärinevad kinnisvarast, dividendideks või intressidest, olid otsesed maksud ja seetõttu pidid need olema riikide elanike arvuga proportsionaalselt jaotatud. Kohus leidis, et 1894. aasta seadus, mille otsus tühistas, ei sisaldanud sellist jaotamist, mistõttu see rikkus põhiseadust.
Miks muudatus vastu võeti ja mida see muutis
Kuueteistkümnes muudatus ei lükanud otseselt Pollocki õigusteadust, vaid eemaldas selle otsuse praktilise mõju, muutes võimalikuks otseste tulumaksude kehtestamise ilma riikide vahelisi proportsionaalsusnõudeid rakendamata. Selle sõnastus lubab kongressil kehtestada tulumaksu „üksikisiku tulu pealt, olenemata sellest, kust see tulu pärineb, ilma jaotamiseta osariikide vahel ja ilma loenduse või rahvaloenduse arvestuseta”.
Ajaline ülevaade
- 1894 – Kongress kehtestas föderaalse tulumaksu (osa tolli- ja maksuseadusest); see seadus vaidlustati ja jõudis ülemkohtusse.
- 1895 – Ülemkohus otsustas Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co., millega kehtestatud sissetulekumaks kuulutati osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks.
- 1909 – Kongress algatas kuueteistkümnenda muudatuse oma parandusettepanekuna, et lahendada Pollocki otsuse järeltulnud õiguslik lõhe.
- 3. veebruar 1913 – Muudatus ratifitseeriti piisava hulga osariikide poolt ja sai osa põhiseadusest.
- 1913 – Peagi ratifitseerimise järel võttis Kongress vastu uue tulumaksu sätete sisaldava seaduse (Revenue Act of 1913), mis oli aluseks 20. sajandi föderaalsele tulumaksusüsteemile.
Juriidilised ja praktilised tagajärjed
Pärast XVI muudatust kinnitasid ka edaspidised kohtulahendid (nt Brushaber v. Union Pacific Railroad Co., 1916), et muudatus lubas kongressil kehtestada tulumaksu ilma apportionment'i nõudeta ja selgitasid, et muudatus ei tähenda piiramatut maksuvõimu – maksustatava tulu mõiste ja maksukohustuslaste ulatus selginevad läbi seadusandluse ja kohtulahendite.
Mõju tänapäeval
XVIIImuudatus on aluseks tänapäevasele föderaalsele tulumaksule, mis on Ameerika Ühendriikide üks peamisi riiklikke tuluallikaid. Muudatus võimaldas arendada progressiivseid maksusüsteeme, rahastada riiklikke programme ja kujundada föderaalseid eelarvepoliitikaid 20. sajandil ja edaspidi.
Kokkuvõte: Kuueteistkümnes muudatus ei loonud otseselt uusi maksuliike, kuid eemaldas konstitutsioonilise takistuse, mis enne seda takistas föderaalsel valitsusel koguda ühtset tulumaksu ilma nõudeta maksu riikide vahel proportsionaalselt jaotada. See muudatus tühistas Pollocki otsuse tagajärjed ja avas tee kaasaegsele federaliseeritud tulumaksusüsteemile.
Tekst
"Kongressil on õigus kehtestada ja koguda tulumaksu mis tahes allikast saadud sissetulekutelt, ilma et seda jaotataks eri riikide vahel ja ilma loendust või loendamist arvesse võtmata."
Taust
Kui põhiseaduse loojad määrasid kindlaks, kuidas uut valitsust rahastada, püüdsid nad vältida isiku sissetulekul põhinevat maksu. Põhiseaduse esimese artikli 2. ja 9. jagu lõi "jaotamise reegli". Praktiliselt nõudis see, et kongress maksustaks osariike iga osariigi rahvaarvu alusel, mitte iga isiku sissetuleku või vara pealt. Näiteks kui üks osariik moodustas neli protsenti kogu elanikkonnast, pidi ta maksma neli protsenti kogu föderaalmaksust. Põhiseaduse koostajad eeldasid, et kasutatakse otseseid makse, ja määratlesid selle mõiste laialt. Siiski ei näinud nad, et jaotamine halvaks igasugust katset koguda otseseid makse.
Enne 1913. aastat pärines suurem osa föderaalsetest tuludest kaupade kaudsetest maksudest. Nende hulka kuuluvad riiki imporditud kaupadelt võetavad tariifid. Nende hulka kuulusid ka aktsiisimaksud sellistelt kaupadelt nagu viski. Tulumaksud ei olnud 1913. aastal midagi uut. Kongress võttis 1861. aasta tulumaksuseaduse vastu kodusõja ajal, et aidata sõja eest tasuda. Kümme aastat hiljem lubati see aeguda. Ka Ameerika Konföderatsiooni osariikidel oli tulumaks. Alates 1863. aastast vabastas see maks esimesed 1000 dollarit ja nõudis 1% maksu esimeselt 1500 dollarilt, mis ületas maksuvabastust. Kõigilt üle selle summa jäävatelt sissetulekutelt võeti 2% maks.
1894. aastal võttis kongress vastu Wilsoni-Gormani tariifiseaduse, mis sisaldas föderaalse tulumaksu kindlasummalist 2 protsenti. Aasta hiljem tegi ülemkohus otsuse kohtuasjas Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co. Nad tunnistasid maksu põhiseadusega vastuolus olevaks, sest see oli otsene maks ja seda ei jaotatud iga osariigi elanikkonna järgi.
Põhiseaduslik tulumaks
16. juunil 1909 saatis president Taft senatile sõnumi, mis kõlas järgmiselt:
"Seepärast soovitan kongressile, et mõlemad kojad teeksid kahekolmandikulise hääletusega ettepaneku põhiseaduse muutmiseks, millega antakse volitus kehtestada tulumaks riigi valitsusele ilma osariikide vahel proportsionaalselt rahvastikuga jaotamata."
Pärast viis tundi kestnud arutelu täiskogu istungisaalis võeti seaduseelnõu vastu 314-14 (1 kohalolija ja 55 mitte hääletanut). Seejärel saadeti see riikide seadusandjatele ratifitseerimiseks. Muudatus andis kongressile õiguse kohaldada otsest maksu, mis põhineb inimeste sissetulekutel ja mille suhtes ei kohaldata jaotamise reeglit.
Kuueteistkümnenda muudatuse mõju
Kuueteistkümnenda muudatuse vastuvõtmise suurim ja kõige otsesem mõju seisnes selles, et see nihutas võimu osariikidelt riiklikule valitsusele. Osariikidel olid tulumaksud enne riigi valitsust. See hoidis riigi valitsuse nõrgemana, kuna tal oli vähem tulusid kui osariikidel. Ilma kuueteistkümnenda muudatusettepanekuta oleks riigi valitsusel olnud palju raskem laiendada oma sõjalist võimu maailma muudesse osadesse.
Küsimused ja vastused
K: Mis on kuueteistkümnendik?
V: Kuueteistkümnes muudatus on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatus, mis lubab kongressil kehtestada föderaalse tulumaksu.
K: Millal kuueteistkümnes muudatusettepanek ratifitseeriti?
V: Kuueteistkümnes muudatus ratifitseeriti 3. veebruaril 1913. aastal.
K: Mida lubab kuueteistkümnes muudatus föderaalvalitsusel teha?
V: Kuueteistkümnes muudatus lubab föderaalvalitsusel koguda maksu üksikisiku sissetulekult, olenemata sellest, kust see sissetulek pärineb.
Küsimus: Milline oli 1895. aasta pöördeline otsus ülemkohtu kohtuasjas Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co.
V: 1895. aasta Riigikohtu pöördeline otsus kohtuasjas Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co. oli otsus, millega otsustati, et üle 4000 dollari suurusele sissetulekule kehtestatud 2-protsendiline maks on põhiseadusega vastuolus.
K: Miks tunnistati seadus kohtuasjas Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co. põhiseadusega vastuolus olevaks?
V: Seadus kohtuasjas Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co. tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks, sest see ei võimaldanud jaotamist.
K: Kuidas tühistas kuueteistkümnes seadusemuudatus otsuse kohtuasjas Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co.
V: Kuueteistkümnes muudatus lubas kongressil kehtestada ühtse otsese tulumaksu, mille suhtes ei kohaldata proportsionaalsust, mis tühistas otsuse kohtuasjas Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co.
K: Mida lubab kuueteistkümnes muudatus kongressil teha seoses tulumaksuga?
V: Kuueteistkümnes muudatus lubab kongressil kehtestada ühtse otsese tulumaksu, mille suhtes ei kohaldata proportsionaalsust.
Otsige