Wilsoni-Gormani 1894. aasta tariif (ka 1894. aasta tulumaksuseadus) oli kongressi poolt vastu võetud seaduseelnõu, millega vähendati teatavate Ameerika Ühendriikidesse imporditavate kaupade tariife. Lõplik versioon alandas tollimakse veidi, kuid lisas mitmeid muid sätteid. Üks neist oli 2%-line föderaalne tulumaks. Muud kaubad, nagu kivisüsi, saematerjal ja vill, lisati tollimaksuvaba nimekirja, samas kui suhkur eemaldati tollimaksuvabast nimekirjast (kuhu see oli lisatud 1890. aasta McKinley tariifi tulemusena). Arutelud tariifide üle olid kestnud sellest ajast peale, kui Ameerikast sai riik. Mida rohkem industrialiseerus USA, seda tulisemaks muutusid arutelud. Seadus oli demokraatide püüdlus aidata riigil taastuda 1893. aasta paanikast, mis oli tõsine majanduslangus. Seda püüti saavutada tariifide alandamisega ja tulude kaotuse korvamisega föderaalse tulumaksu abil. Nad uskusid, et kui USA alandab tariife, teevad seda ka teised riigid. Samuti uskusid nad, et nad saavad läbi suruda otsese üksikisiku sissetuleku maksu. Seadus ei saavutanud ühtegi oma eesmärki. Aasta hiljem tunnistati see ülemkohtu otsusega Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co põhiseadusega vastuolus olevana kehtetuks. Kaudselt oli tariif üks Hispaania-Ameerika sõja põhjustest.
Taust ja eesmärgid
Wilsoni–Gormani tariifi algatasid demokraadid presidendi Grover Clevelandi ja tema toetajate survel, kes tahtsid leevendada 1890. aasta McKinley tariifi jämedaid kaitsemeetmeid. Põhiline eesmärk oli vähendada imporditolle, mis tõstsid tarbijahindu ja soodustasid monopolilist tööstuskaitset. Samuti püüti leevendada 1893. aasta finantskrahhi (Panic of 1893) ja sellest tulenenud majanduslangust, andes tarbijatele ja äriklientidele mõningast ostujõu leevendust.
Põhisisaldus ja tähtsamad sätted
Tariif alandas mõnede kaupade tollimakse vaid nappide protsentide võrra, kuid sisaldas ka konkreetseid muutusi tollimaksuvabade esemete loetelus: näiteks kivisüsi, saematerjal ja vill muudeti tollimaksuvabaks. Samal ajal eemaldati suhkur sellest nimekirjast, mis tekitas pingeid suhkrutööstuse ja selle huvigruppide seas.
Oluline ja vastuoluline osa seadusest oli 2% föderaalne tulumaks. See maks pidi kehtima tavalise riigimaksu kõrval ja oli suunatud suurematele üksikisiku- ja ettevõttesissetulekutele — 1894. aasta seaduses piirati kehtetav maks ülemisele sissetulekutasemele (tollal üle 4 000 dollari), nii et see ei puudutanud enamust kodanikest. Tulude kogumine pidi kompenseerima tariifide alandamisest tulenevat föderaalse eelarvekahjumit.
Õiguslik vaidlus ja tagajärjed
Seaduse tulumaksuosa sattus kohe kohtulikku vaidlusse. 1895. aastal otsustas Ühendriikide Suurem Kohus juhtumis Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co, et föderaalse tulumaksu sellisel kujul — kui see laienes maalt ja varast saadud tulule — tuleb käsitada otsese maksuna, mida põhiseaduse kohaselt saab kehtestada üksnes apportionment’i (jaotuse) põhimõttel osariikide vahel. Kuna seadus seda ei täitnud, kuulutati tulumaksuosa põhiseadusega vastuolus olevaks ja see tunnistati kehtetuks.
Tulemuseks oli, et föderaalsele otsesele tulumaksule anti ajutine blokeering kuni 1913. aastani, mil vastu võeti 16. muudatus, mis selgelt lubas valitsusel kehtestada ja koguda riiklikku tulumaksu ilma selle apportionment'ita.
Poliitilised ja majanduslikud mõjud
Kuigi demokraadid lootsid, et tariifialandused aitavad majandust elavdada, jäi seaduse mõju piiratud: alandused olid tagasihoidlikud ning seadus tekitas tugevat vastuseisu töösturite ja kaitseõiguslike ringkondade poolt. Poliitiliselt oli tagajärg ränk — 1894. aasta vahevalimistel kaotasid demokraadid suurt hulka kohti Kongressis ja vastasseis tariffi üle süvenes pikaks ajaks. Majanduslikult ei lõpetanud seadus depressiooni mõju ega toonud kiiret taastumist.
Suhkru‑ ja teised huvirühmad tundsid end seaduse muudatustest kahjustatuna ja see suurendas survet nii sise‑ kui ka välispoliitikas. Mõned ajaloolased toovad välja, et tariifi‑ ja majanduslikud huvid — näiteks suhkrutootjate ja teiste ekspordihuviliste surm — olid osa laiemast teguritekomplektist, mis mõjutas Ameerika Ühendriikide valitsuse poliitikat Ladina‑Ameerika ja Kariibi suunal ning aitasid kaudselt kujundada tingimusi, mis viisid 1898. aasta Hispaania‑Ameerika sõjani. Kuid oluline on rõhutada, et sõja otsesed põhjused olid komplekssed (sh Kuuba iseseisvusliikumine, meedia kampaaniad ja geopoliitilised huvid) ning tariif oli vaid üks mitmest mõjurist.
Pärand
Wilsoni–Gormani tariif jääb tähtsaks näiteks sellest, kuidas kaubandus‑ ja maksupoliitika võivad olla tihedalt seotud sisepoliitikaga ning kuidas õiguslikud piirangud võivad lükata tagasi majanduslike reformide elluviimist. Samuti kiirendas Pollock’i otsus vajadust konstitutsioonilise muudatuse järele, mis lõpuks võimaldas föderaalsel valitsusel tulumaksu võtta ja kujundas 20. sajandi sotsiaal‑ ja maksupoliitikat Ameerika Ühendriikides.
