Wilsoni–Gormani tariif (1894) — tariifialandused ja 2% föderaalne tulumaks
Wilsoni–Gormani tariif (1894) — tariifialandused, 2% föderaalne tulumaks ja poliitilised tagajärjed 1893. aasta majanduspaanikast kuni Pollocki ülemkohtu otsuseni.
Wilsoni-Gormani 1894. aasta tariif (ka 1894. aasta tulumaksuseadus) oli kongressi poolt vastu võetud seaduseelnõu, millega vähendati teatavate Ameerika Ühendriikidesse imporditavate kaupade tariife. Lõplik versioon alandas tollimakse veidi, kuid lisas mitmeid muid sätteid. Üks neist oli 2%-line föderaalne tulumaks. Muud kaubad, nagu kivisüsi, saematerjal ja vill, lisati tollimaksuvaba nimekirja, samas kui suhkur eemaldati tollimaksuvabast nimekirjast (kuhu see oli lisatud 1890. aasta McKinley tariifi tulemusena). Arutelud tariifide üle olid kestnud sellest ajast peale, kui Ameerikast sai riik. Mida rohkem industrialiseerus USA, seda tulisemaks muutusid arutelud. Seadus oli demokraatide püüdlus aidata riigil taastuda 1893. aasta paanikast, mis oli tõsine majanduslangus. Seda püüti saavutada tariifide alandamisega ja tulude kaotuse korvamisega föderaalse tulumaksu abil. Nad uskusid, et kui USA alandab tariife, teevad seda ka teised riigid. Samuti uskusid nad, et nad saavad läbi suruda otsese üksikisiku sissetuleku maksu. Seadus ei saavutanud ühtegi oma eesmärki. Aasta hiljem tunnistati see ülemkohtu otsusega Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co põhiseadusega vastuolus olevana kehtetuks. Kaudselt oli tariif üks Hispaania-Ameerika sõja põhjustest.
Taust ja eesmärgid
Wilsoni–Gormani tariifi algatasid demokraadid presidendi Grover Clevelandi ja tema toetajate survel, kes tahtsid leevendada 1890. aasta McKinley tariifi jämedaid kaitsemeetmeid. Põhiline eesmärk oli vähendada imporditolle, mis tõstsid tarbijahindu ja soodustasid monopolilist tööstuskaitset. Samuti püüti leevendada 1893. aasta finantskrahhi (Panic of 1893) ja sellest tulenenud majanduslangust, andes tarbijatele ja äriklientidele mõningast ostujõu leevendust.
Põhisisaldus ja tähtsamad sätted
Tariif alandas mõnede kaupade tollimakse vaid nappide protsentide võrra, kuid sisaldas ka konkreetseid muutusi tollimaksuvabade esemete loetelus: näiteks kivisüsi, saematerjal ja vill muudeti tollimaksuvabaks. Samal ajal eemaldati suhkur sellest nimekirjast, mis tekitas pingeid suhkrutööstuse ja selle huvigruppide seas.
Oluline ja vastuoluline osa seadusest oli 2% föderaalne tulumaks. See maks pidi kehtima tavalise riigimaksu kõrval ja oli suunatud suurematele üksikisiku- ja ettevõttesissetulekutele — 1894. aasta seaduses piirati kehtetav maks ülemisele sissetulekutasemele (tollal üle 4 000 dollari), nii et see ei puudutanud enamust kodanikest. Tulude kogumine pidi kompenseerima tariifide alandamisest tulenevat föderaalse eelarvekahjumit.
Õiguslik vaidlus ja tagajärjed
Seaduse tulumaksuosa sattus kohe kohtulikku vaidlusse. 1895. aastal otsustas Ühendriikide Suurem Kohus juhtumis Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co, et föderaalse tulumaksu sellisel kujul — kui see laienes maalt ja varast saadud tulule — tuleb käsitada otsese maksuna, mida põhiseaduse kohaselt saab kehtestada üksnes apportionment’i (jaotuse) põhimõttel osariikide vahel. Kuna seadus seda ei täitnud, kuulutati tulumaksuosa põhiseadusega vastuolus olevaks ja see tunnistati kehtetuks.
Tulemuseks oli, et föderaalsele otsesele tulumaksule anti ajutine blokeering kuni 1913. aastani, mil vastu võeti 16. muudatus, mis selgelt lubas valitsusel kehtestada ja koguda riiklikku tulumaksu ilma selle apportionment'ita.
Poliitilised ja majanduslikud mõjud
Kuigi demokraadid lootsid, et tariifialandused aitavad majandust elavdada, jäi seaduse mõju piiratud: alandused olid tagasihoidlikud ning seadus tekitas tugevat vastuseisu töösturite ja kaitseõiguslike ringkondade poolt. Poliitiliselt oli tagajärg ränk — 1894. aasta vahevalimistel kaotasid demokraadid suurt hulka kohti Kongressis ja vastasseis tariffi üle süvenes pikaks ajaks. Majanduslikult ei lõpetanud seadus depressiooni mõju ega toonud kiiret taastumist.
Suhkru‑ ja teised huvirühmad tundsid end seaduse muudatustest kahjustatuna ja see suurendas survet nii sise‑ kui ka välispoliitikas. Mõned ajaloolased toovad välja, et tariifi‑ ja majanduslikud huvid — näiteks suhkrutootjate ja teiste ekspordihuviliste surm — olid osa laiemast teguritekomplektist, mis mõjutas Ameerika Ühendriikide valitsuse poliitikat Ladina‑Ameerika ja Kariibi suunal ning aitasid kaudselt kujundada tingimusi, mis viisid 1898. aasta Hispaania‑Ameerika sõjani. Kuid oluline on rõhutada, et sõja otsesed põhjused olid komplekssed (sh Kuuba iseseisvusliikumine, meedia kampaaniad ja geopoliitilised huvid) ning tariif oli vaid üks mitmest mõjurist.
Pärand
Wilsoni–Gormani tariif jääb tähtsaks näiteks sellest, kuidas kaubandus‑ ja maksupoliitika võivad olla tihedalt seotud sisepoliitikaga ning kuidas õiguslikud piirangud võivad lükata tagasi majanduslike reformide elluviimist. Samuti kiirendas Pollock’i otsus vajadust konstitutsioonilise muudatuse järele, mis lõpuks võimaldas föderaalsel valitsusel tulumaksu võtta ja kujundas 20. sajandi sotsiaal‑ ja maksupoliitikat Ameerika Ühendriikides.
Selle seaduseelnõu vastuvõtmist peeti suhkruäri võiduks ja president Grover Clevelandi (siin kujutatud orjana ahelates) kaotuseks.
Taust
Benjamin Harrisoni valitsuse viimastel päevadel kahjustasid mitmed sündmused majandust. Suur tööandja, Reading Railroad, läks pankrotti. See tõi kaasa õnnetu sündmuste ahela. Sajad pangad ja ettevõtted, mis sõltusid Readingist ja teistest raudteedest, olid sunnitud sulgema. USA aktsiaturg langes järsult. Kartuses, et asjad võivad minna halvemaks, tõmbasid Euroopa investorid oma vahendid USAst välja. Sellegipoolest levis depressioon Euroopasse. Samal ajal oli Lõuna- ja Lääne-Ameerika Ühendriikide põllumajanduslik depressioon, mis halvendas majandust veelgi. Kui president Grover Cleveland ametisse astus, oli juba üle 4 miljoni inimese kaotanud töö. Kuid Cleveland uskus, et ta ei peaks midagi ette võtma - olukord parandab end ise.
Kongressi demokraadid on pikka aega soovinud vähendada tariife. Wilsoni-Gormani maksuseadus nõudis 2% tulumaksu igale "kasumile, kasumile ja sissetulekule", mis ületab 4000 dollarit, viie aasta jooksul. Tulumaks pidi korvama tulud, mis jääksid saamata tariifide vähendamisel.
Tulumaks
See oli esimene tulumaks pärast kodusõda. Erinevalt sõjaaegsest maksust oli kongressis avaldatud survet otsese tulumaksu kehtestamiseks. Aastatel 1874-1893 esitasid demokraadid kongressis ligi 70 tulumaksu eelnõu. Tulude teenimine ei olnud otsese tulumaksu esmane eesmärk. Peamine küsimus oli õiglus. Suurem osa föderaalse tulust tulenes tariifidest, mida kõik ameeriklased pidid maksma, kui nad ostsid imporditud tooteid. Kuid sellised hiiglaslikud ettevõtted nagu raudteed, terasetootjad ja suhkruettevõtted teenisid suurt kasumit, mida ei maksustatud. Samuti ei maksustatud väärtpabereid, võlakirju ja hoiuseid. Seega oli tulumaks õiglane lahendus sellele olukorrale.
Need, kes olid tulumaksu vastu, enamik neist elas suurtes idapoolsetes linnades, nimetasid seda "klassiseaduseks" (st nende klassile suunatud õigusaktiks). Paljud arvasid, et see on maks rikastele, sest 90% ameeriklastest ei pea maksu maksma. Teised arvasid, et föderaalne tulumaks võtaks raha ära osariikide valitsustelt.
Tulemused
Wilson-Gormani tariif halvendas majandust. See tõi kaasa odavamate kaupade importimise teistest riikidest, mis konkureerisid Ameerika toodetega. See kahjustas Ameerika ettevõtete kasumit. Samal ajal ei leidnud Ameerika ettevõtted oma kaupadele palju turge välismaal. Tollitariifide kehtestamine kahjustas ka Kuuba majandust. See suurendas kuubalaste viha koloniaal-Hispaania vastu. See oli üks tegur, mis viis 1898. aastal Hispaania-Ameerika sõja puhkemiseni.
Kuid Wilson-Gormani tulumaksu osa oli tema hukatus. Jõukad kodanikud ja kõrge sissetulekuga ettevõtted, kellele tulumaks oli suunatud, avaldasid tugevat vastupanu. Kui majandus halvenes, märkis Los Angeles Times: "Demokraadid pooldavad tulumaksu sel põhjusel, et demokraatidel ei ole reeglina sissetulekuid, mida maksustada."
Aasta hiljem tühistati see seadus 5-4 otsusega Pollicki kohtuasjas. See otsus omakorda tühistati hiljem Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kuueteistkümnenda muudatuse vastuvõtmisega.
Küsimused ja vastused
K: Mis on 1894. aasta Wilson-Gormani tariif?
V: 1894. aasta Wilson-Gormani tariif (ka 1894. aasta tulumaksuseadus) oli kongressi poolt vastu võetud seaduseelnõu, millega vähendati teatud imporditariife Ameerika Ühendriikidesse.
K: Millised muud sätted sisaldusid lõplikus versioonis?
V: Lõplik versioon vähendas veidi tollimakse, kuid lisas mitmeid muid sätteid. Üks neist oli 2%-line föderaalne tulumaks. Muud kaubad, nagu kivisüsi, saematerjal ja vill, lisati tollimaksuvaba nimekirja, samas kui suhkur eemaldati tollimaksuvabast nimekirjast (kuhu see oli lisatud 1890. aasta McKinley tariifi tulemusena).
K: Kui kaua on tariifide üle peetud arutelusid?
V: Tariifide üle on vaieldud sellest ajast peale, kui Ameerikast sai riik. Kui USA industrialiseerus üha enam, muutusid arutelud üha tulisemaks.
K: Mida lootsid demokraadid selle seadusega saavutada?
V: Demokraadid lootsid aidata 1893. aasta paanikast põhjustatud majanduslangusest taastuda, alandades tariife ja korvates kaotatud tulud föderaalse tulumaksu abil. Nad uskusid ka, et kui nad alandavad tariife, järgivad teised riigid seda eeskuju ja nad saavad läbi suruda otsese üksikisiku sissetuleku maksu.
K: Kas see seadus saavutas oma eesmärgid?
V: Ei, see seadus ei saavutanud ühtegi oma eesmärki ja tunnistati aasta hiljem ülemkohtu otsusega Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Co. põhiseadusega vastuolus olevaks.
K: Kas Hispaania-Ameerika sõja kaudne põhjus oli seotud selle tariifiga?
V: Jah, kaudselt peeti seda tariifi Hispaania-Ameerika sõja põhjuseks, kuna see ei saavutanud oma eesmärke.
Otsige