Pollock v. Farmers' Loan & Trust Co. (1895): tulumaksu otsus ja 16. muudatus
Uuri Pollock v. Farmers' Loan & Trust Co. (1895): pöördelist tulumaksuotsust, selle tühistamist ja 16. muudatuse tagajärgi USA põhiseaduses ja maksupoliitikas.
Pollock vs. Farmers' Loan & Trust Company, 157 U.S. 429 (1895), oli Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu pöördeline otsus. Kohus otsustas 5-4 otsusega, et 1894. aasta föderaalne tulumaksuseadus on põhiseadusega vastuolus. Pollocki otsus tühistati Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kuueteistkümnenda muudatuse vastuvõtmisega.
Taust
1894. aasta tulumaksuseadus oli osa riigi eelarve- ja maksupoliitika katsest kehtestada föderaalne tulu maksustamine. Seadus nägi ette progressiivse makse tulu eest, sealhulgas tulu, mis pärines kinnisvarast, intressidest ja dividendidest. Maksu kehtestamine sattus kiiresti kohtuvaidlusse, kuna tekkis küsimus, kas selline maks on konstitutsiooniliselt lubatud ilma osadusreeglit (apportionment) järgimata.
Juhtum ja kohtuotsuse põhjendus
- Peamine õiguslik küsimus: kas föderaalse tulumaksu eri liigid—eriti tulu kinnisvarast, intressidest ja dividendidest—on põhjaseaduse mõistes „otse maksud” (direct taxes) ja seega peavad need olema osaduse alusel jagatud osariikide vahel vastavalt rahvaarvule?
- Ülemkohtu otsus: enamus (5–4) leidis, et tulud, mis pärinevad kinnisvarast ja muudest varadest, on otse maksud. Kuna 1894. aasta maks ei olnud osaduse alusel jagatud, kuulutati see põhiseadusega vastuolus olevaks ja tühiseks.
- Põhjendus: kohtu enamus rõhutas varamaksu ja tulumaksu olemuslikku lähedust ning tõi välja, et teatud tuluallikad ei kuulu traditsiooniliste maksukategooriate (näiteks aktsiiside, tollide või impordimaksude) alla. Seetõttu pidi nende maksude korral kehtima apportionment, mida seadus ei täitnud.
- Eriarvamused: vähemusotsuses vastuväideti, et tulumaks peaks üldjuhul olema käsitletud kui aktsiisilaadne maks (indirect tax) ja seega ei peaks see olema apportionment’i all; vähemus rõhutas ka riigi suveräänsuse ning võimekuse vajadust koguda tulu.
Tulemus ja tähendus
Pollocki otsus omas otsemaid tagajärgi föderaalse maksustamise võimalustele lõppsel: otsus nõrgestas valitsuse võimet kehtestada tulumakse, eriti tulu varade pealt. Kohtu hinnang tekitas laialdast poliitilist ja avalikku pahameelt ning põhjustas tugeva surve põhiseadusliku lahenduse leidmiseks.
16. muudatus ja Pollocki tühistamine
Poliitiline reaktsioon Pollocki otsusele viis lõpuks Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muutmiseni. Kuueteistkümnes muudatus, ratifitseeritud 1913. aastal, andis Kongressile selge õiguse kehtestada maks tulu mis tahes allikast ilma nõudeta tulude osaduse (apportionment) järgi. Selle muudatusega kaotati Pollocki otsuse oluline praktiline tähendus ja loodi konstitutsiooniline alus kaasaegsele föderaalsele tulumaksusüsteemile.
Pikaajaline tähtsus
- Pollocki otsus on tähtis näide sellest, kuidas kõrgkohtu tõlgendused võivad mõjutada avalikku poliitikat ja viia põhiseaduse muutmiseni.
- Juhtum illustreerib ka maksustamise õigusliku ja teoreetilise eristuse olulisust (otse vs. kaudsed maksud) ning seda, kuidas sellised eristused võivad mõjutada riigi rahandust.
- Pärast 16. muudatuse vastuvõtmist sai föderaalne tulumaks Ameerika valitsuse püsivaks ja õiguslikult kindlaks rahastamisallikaks, mida kasutatakse endiselt riigi kulutuste toetamiseks.
Kuigi Pollock on tänapäeval peamiselt ajaloolise huvi objekt, jääb see oluliseks juhtumiks põhiseadusliku õiguse ja maksupoliitika arengu mõistmisel Ameerika Ühendriikides.
Taust
Ameerika Ühendriikide põhiseaduse I artikli 2. jagu nõudis, et otsesed maksud jaotatakse osariikide vahel rahvaarvu järgi. Rahvastiku järgi jaotamine osutus peaaegu võimatuks, ebaühtlaseks ja ebaõiglaseks nõudeks maksude kogumiseks, kuna osariikide rahvaarv oli erinev. Tulumaks on otsene maks. Seega tugines föderaalvalitsus tariifidele ja muudele tuluallikatele.
Kodusõja ajal võttis föderaalvalitsus sõja rahastamiseks vastu tulumaksuseaduse. Abraham Lincoln allkirjastas 1862. aastal seaduseelnõu, mis nägi ette 3% maksustamist sissetulekutele vahemikus 600-5000 dollarit, 7,5% sissetulekutele vahemikus 5000-10 000 dollarit ja 10% sissetulekutele üle 10 000 dollari. Seaduseelnõu tunnistati 1872. aastal põhiseadusega vastuolus olevaks, kui see tühistati.
1894. aastal kehtestas kongress Wilson-Gormani tariifiseaduse raames üksikisiku tulumaksu. President Grover Cleveland ei olnud seaduseelnõuga rahul, kuid lasi selle ilma oma allkirjata vastu võtta. Kõik üle 4000 dollari suurused sissetulekud maksustati 2% maksuga. See oli esimene rahuaegne föderaalne tulumaks Ameerika Ühendriikides. See vaidlustati kohe põhjendusega, et põhiseaduse kohaselt tuli otseseid makse koguda proportsionaalselt iga osariigi rahvaarvuga (nn jaotamine). USA valitsus on varemgi makse kehtestanud, kuid need olid kaudsed maksud (näiteks viskilt, vankritelt ja muudelt kaupadelt).
Faktid
Gormani 1894. aasta tariifiseaduses nähti ette 2%-line maks igasugusele "kasumile, kasumile ja sissetulekule", mis ületab 4000 dollarit viie aasta jooksul. New Yorgis asuva Farmers' Loan & Trust Co. aktsionärid maksaksid nõutavat maksu. Lisaks pidid nad esitama aktsionäride nimede nimekirja maksuametile.
Aktsionär Charles Pollock, kes elas Massachusettsis ja kellele kuulus kümme aktsiat, kaebas ettevõtte kohtusse. Ta ei tahtnud, et nad maksaksid maksu. Ta kaotas oma kohtuasja madalama astme kohtutes ja kaebas selle edasi ülemkohtusse, kes nõustus asja arutama. Kõrgem kohus otsustas Pollicki kasuks, kuulutades tariifiseaduse (paragrahvid 27-37) põhiseadusega vastuolus olevaks.
Otsige