Kehtetuks tunnistamine (ladina keeles abrogatsioon) tähendab seaduse, määruse või muu õigusakti kõrvaldamist või tühistamist nii, et selle õiguslikud tagajärjed tulevikus enam ei kehti. Kehtetuks tunnistamine viiakse läbi kas seadusandliku akti (parlamendi) otsusega või teise riigiõigusliku võimu (näiteks konstitutsioonilise kohtu) otsusega, sõltuvalt riigi õiguskorra eripäradest.

Määratlus ja erisused

Kehtetuks tunnistamine ei ole tingimata sama mis lihtsalt õigusakti muutmine. Reeglina tähendab see õigusakti tühistamist ilma selle jätkamiseta, kuid kehtetuks tunnistamisel võib kaasneda ka sama või sarnase õigusakti taaskehtestamine (asendamine). Mõned olulised eristused:

  • Tühistamine ilma asendamiseta – õigusakt kaotab kehtivuse ja ei asendata uuega;
  • Tühistamine koos asendamisega – vana õigusakt tühistatakse ja asemele võetakse uus regulatsioon, mis võib säilitada osa varasemast sisust või reguleerida sama valdkonda mujalt lähtudes;
  • Legislatiivne kehtetuks tunnistamine – toimub parlamendis (näiteks tühistav seaduseelnõu);
  • Kohtulik annullatsioon – konstitutsioonikohus või muu kohtuvõim võib avaldada seaduse vastuolus põhiseadusega ja kuulutada selle kehtetuks (mõnes riigis võimalik, mõnes mitte).

Kehtetuks tunnistamise liigid

  • Parlamendi poolt tühistamine – tavaline viis primaarse õigusaktiga tegelemiseks: vastu võetakse uus seadus, mis tühistab või muudab varasemat seadust;
  • Ministri või administratiivne tühistamine – sageli kasutusel teisese õiguse (nt määruste, korralduste, määrustega kehtestatud normide) puhul, kus volitatud isik saab õigusakti tagasi võtta või tühistada;
  • Kohtulik kehtetuks tunnistamine – kui kohus leiab õigusakti põhiseaduse või muu kõrgema õiguse alusel kehtetuks ja annuleerib selle mõju;
  • Tagasivõtmine – nagu tekstis märgitud, Ühendkuningriigis ja Iirimaal kutsutakse tihti teisese õiguse tühistamist pigem tagasivõtmiseks kui kehtetuks tunnistamiseks.

Õiguslik mõju

Kehtetuks tunnistamise õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas on sätestatud üleminekukorrad (saving, transitional provisions) ja kuidas riigi õiguskorra põhimõtted kehtivad:

  • Tulevane mõjupiir – üldjuhul peatub kehtetuks tunnistatud õigusakti rakendumine alates tühistamise hetkest edasi;
  • Tagantjärele mõju – enamasti ei tühista parlamendiline kehtetuks tunnistamine varasemaid toiminguid, mis on tehtud vastavalt tolleaegsele õigusele; paljudes jurisdiktsioonides sätestatakse sel eesmärgil saving-sätted. Näiteks nüüd kohaldatakse Ühendkuningriigis 1978. aasta tõlgendusakti säästusätteid, mis kaitsevad tehtud tehinguid ja õigusi vaatamata seaduse tühistamisele;
  • Õigustatud ootuste ja õiguste kaitse – tühistamine ei tohiks tavaliselt halvemusse jätta inimesi, kes tegutsesid seaduse alusel, kui seaduses ei ole selgelt sätestatud tagasipidavaid sätteid;
  • Õiguslikud vaidlused – tühistatud õigusakti alusel algatatud kohtuasjad võivad nõuda ümberhindamist või jätkamist vastavalt üleminekureeglitele.

Menetlus ja praktilised küsimused

Parlamentaarses protsessis kasutatakse tühistamise või kehtetuks tunnistamise ettepanekuid selleks, et muuta või tühistada varasemaid parlamendi otsuseid. Parlamentaarses menetluses võib see tähendada eraldi tühistavat seaduseelnõu või muudatusi uues seaduses. Teisese õiguse puhul kasutatakse sageli lihtsamat menetlust: määrus või korraldus võidakse tagasivõtmise korras tühistada.

Oluline on ka eristada riigisüsteeme. Näiteks Inglismaa ja Walesi tavaõiguse alusel pidi varem kehtinud tava kohaselt seaduse kehtetuks tunnistamise tagajärjeks olema selle “kustutamine” parlamendi protokollidest, nagu poleks seda kunagi vastu võetud. Tänapäeval rakenduvad aga 1978. aasta tõlgendusakti säästusätted, mis piiravad otseste tagajärgsete tagantjärele efektide ulatust.

Korduma kippuvad küsimused

  • Kas kehtetuks tunnistamine taastab varasema, tühistatud õiguse? Tavaliselt mitte automaatselt. Uue määruse või seaduse loomine on vajalik, kui tahetakse asendada tühistatud reguleeringut;
  • Kas kohtud saavad seaduseid kehtetuks tunnistada? Sõltub riigist: konstitutsiooniliste kohtute süsteemis on see tavaline; parlamentaarse ülimusriigi (parliamentary sovereignty) alusel riikides, nagu Ühendkuningriik, on kohtute võimalused piiratumad;
  • Mis saab tehtud tehingutest? Enamikes õigussüsteemides kaitstakse tehinguid, mis on toimunud vastavalt tollasele seadusandlusele, säästusätete abil (nt 1978. aasta tõlgendusakti sätted Ühendkuningriigis).

Järeldus

Kehtetuks tunnistamine on oluline õiguslik instrument õiguskorra muutmiseks. Selle mõju on alati seotud protseduuriliste ja sisuliste valikutega: kas tühistada koos asendamisega või ilma, kas jätta kehtima tagasikaitse sätted ning kuidas lahendada juriidilised mõjud varasematele tehingutele ja kohtuasjadele. Riiklikud eripärad ja tõlgendusaktide (nt Ühendkuningriigi 1978. aasta tõlgendusakt) sätted kujundavad täpselt, milliseid tagajärgi kehtetuks tunnistamine kaasa toob.