Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kaheksateistkümnes muudatus [[Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kaheksateistkümnes muudatus]]

Tekst

1. jagu.

Pärast ühe aasta möödumist käesoleva artikli ratifitseerimisest on käesolevaga keelatud joovastavate jookide tootmine, müük või vedu Ameerika Ühendriikides ja kogu nende jurisdiktsiooni alla kuuluval territooriumil, nende import Ameerika Ühendriikidesse või nende eksport Ameerika Ühendriikidest joogi tarbeks.

2. jagu
Kongressil ja mitmetel osariikidel on samaaegselt õigus rakendada käesolevat artiklit asjakohaste õigusaktidega.

3. jagu. Käesolev artikkel ei kehti, kui seda ei ole ratifitseeritud põhiseaduse muudatusena mitme osariigi seadusandja poolt põhiseaduses sätestatud viisil seitsme aasta jooksul alates kuupäevast, mil kongress on selle osariikidele esitanud.

Klauslid

Esimeses punktis, esimeses lõigus, on öeldud, et seadus pidi jõustuma ühe aasta pärast selle ratifitseerimist. Kongress võttis selle vastu 18. detsembril 1917. aastal. Kolmekümne kuues riik (vastuvõtmiseks vajalik arv), kes ratifitseeris muudatuse, tegi seda 394 päeva hiljem, 16. jaanuaril 1919. aastal. Neljakümne seitsmes osariik, mis ratifitseeris muudatuse, oli New Jersey 9. märtsil 1922. aastal. Rhode Island oli ainus osariik, kes lükkas 18. muudatuse ratifitseerimise tagasi.

Teine klausel andis föderaal- ja osariikide valitsustele samaaegsed volitused muudatuse jõustamiseks. Kongress võttis vastu riikliku keelustamise jõustamise seaduse, mida tuntakse ka Volsteadi seaduse nime all. Seadus määratles kõik joogid, mis sisaldavad rohkem kui pool protsenti joovastavat jooki, joovastavateks jookideks. Sellega anti maksuametile volitused seaduse jõustamiseks.

Kolmandas klauslis anti liikmesriikidele muudatusettepaneku ratifitseerimiseks aega seitse aastat. See on esimene muudatusettepanek, millel oli ratifitseerimise tähtaeg. Kui seda ei ratifitseerinud nõutav arv osariike selle aja jooksul, ei jõustunud muudatus. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse viies artikkel nõuab, et muudatuse võtaksid vastu kolm neljandikku osariikidest. (Tol ajal oli 48-st osariigist 36).

Taust

1820. aastatel levisid üle kogu riigi intensiivsed usulised ja sotsiaalsed liikumised, mis nimetasid alkoholi ja joovastust "rahvuslikuks needuseks". Neid nimetati mõõdukusliikumisteks. Esimene osariik, kus kehtestati karastusseadus, oli Massachusetts, kus 1838. aastal võeti vastu seadus, millega keelati alkoholi müük alla 15 USA galloni (57 l; 12 imp gal) koguses. 1846. aastal võttis Maine'is vastu esimese osariigi keeluseaduse. See tühistati kaks aastat hiljem, kuid siiski võtsid ka teised osariigid vastu sarnaseid seadusi.

Pärast Ameerika kodusõda tunglesid miljonite kaupa sisserändajad, peamiselt Iirimaalt, Saksamaalt, Itaaliast ja mujalt Euroopast, suurlinnadesse. Paljud neist töötasid kõvasti ja jõid sama kõvasti. Õllest sai lemmikjook ja paljud saksa-ameeriklased, kes oskasid õlut pruulida, hakkasid seda suurtes kogustes tootma. 1870. aastateks hakkasid paljud naised ja emad, kes olid oma meestest täielikult sõltuvad, protestima selle vastu, et alkohol nende elu hävitab. Nendega ühinesid mitmed vaimulikud. Nad organiseerisid end Naiskristliku Temperantsi Liidu (WCTU) nime all ja muutusid võimsaks muutuste eestvedajaks. Nendega ühinesid sellised naised nagu Susan B. Anthony ja Elizabeth Cady Stanton. kes olid silmapaistvad hääleõigusliikumise (naiste hääleõigus) eestkõnelejad. Mõnususliikumine suutis avaldada poliitilist survet poliitikutele, keda paljud kartsid. WCTU hakkas nõudma üleriigilist alkohoolsete jookide keelustamist. Alguses oli enamik senaatoritest selle idee vastu. Kuid nad ei tahtnud ka näha, et nad hääletavad selle vastu. Sel põhjusel seadsid nad ratifitseerimise tähtajaks seitse aastat. Paljud lootsid, et seda ei ratifitseerita. Kuid plaan ei toiminud, sest see ratifitseeriti veidi rohkem kui aasta pärast selle vastuvõtmist.

Keelu tulemused

Berliini linnapea Gustav Boess külastas New Yorki 1929. aasta lõpus. Ta küsis New Yorgi linnapealt Jimmy Walkerilt, millal peaks keelustamine jõustuma. Sel ajal oli keelustamine olnud juba üle üheksa aasta seadus. See, et Saksa linnapea pidi isegi küsima, näitab, kui hästi oli kaheksateistkümnes seadusemuudatus toiminud. Tegelikult ei toiminud see üldse väga hästi.

Majandus

Need, kes toetasid keelustamist, eeldasid, et kodutarvete ja riiete müük tõuseb järsult. Paljud ootasid, et kinnisvara ja üürid tõusevad, kuna baarid suletakse ja linnaosad korrastatakse. Paljud karastusjookide, mahlade ja närimiskummide tootjad ootasid, et müük tõuseb, sest ameeriklased pidid leidma uusi viise enda meelelahutamiseks. Midagi sellest ei juhtunud. Selle asemel osutus tahtmatuteks tagajärgedeks lõbustus- ja meelelahutustööstuse langus kogu riigis. Restoranid ebaõnnestusid, sest nad ei saanud enam ilma seadusliku alkoholimüügita kasumit teenida. Teatrite tulud pigem vähenesid kui suurenesid ning vähesed muud prognoositud majanduslikud eelised said teoks. Keelustamine osutus majanduse jaoks suures osas negatiivseks. Õlletehastes, piiritusetehastes ja baarides kaotati tuhandeid töökohti. Veoautojuhid, ettekandjad, tünnivalmistajad ja paljud teised sellega seotud töötajad kaotasid suurel hulgal töökohti. Võib-olla suurim soovimatu tagajärg oli valitsuse maksutulude vähenemine. New Yorgi osariik kaotas peaaegu 75 protsenti oma tuludest. Föderaalvalitsus kaotas maksutulu üle 11 miljoni dollari, samas kui maksude jõustamise kulud olid üle 300 miljoni dollari.

Lüngad

Keeluseadustes oli palju lünki (võimalusi seadusest kõrvalehoidmiseks), mida kasutati kiiresti ära. Suurim lünk oli see, et ei kaheksateistkümnes seadusemuudatus ega Volsteadi seadus ei muutnud avalikult joomist või purjusolekut ebaseaduslikuks. Põllumehed, kes kasvatasid puuvilju, õppisid kiiresti müüma oma saaki dehüdreeritud tellistena. Hoiatussildil olid juhised, kuidas telliseid hõlpsasti alkohoolseteks jookideks muuta. Apteekritel oli lubatud kirjutada viskit välja mis tahes haiguste puhul alates ärevusest kuni grippi. Kui salakaubavedajad sellest teada said, kolmekordistus apteekide arv sellistes kohtades nagu New Yorgi osariik. Koduse alkoholi valmistamise vahendeid ja koostisosi müüdi riist- ja toidupoodides. Samuti olid seaduslikud raamatud selle kohta, kuidas viina valmistada.

Kuritegevus

Keelu ajal joomine ei lõppenud, see lihtsalt läks põrandaaluseks. Ainuüksi New Yorgis oli tuhandeid salaklubisid. Maffia teenis mustal turul alkoholi ebaseadusliku müügiga miljoneid. Enamik ameeriklasi lihtsalt ignoreeris seadust. Keeluseadusi jõustavad ametnikud olid halvasti tasustatud ja neid oli lihtne altkäemaksu anda. Gängsterid teenisid raha ja said keelustamise ajal võimsaks. Nad tegid isegi omavahel koostööd hindade määramisel. Organiseeritud kuritegevus sai tänu keelustamisele riiklikku jalgealust. Üks tuntumaid gangstereid oli Al Capone. Kui Capone 1920. aastal Chicagosse saabus, nägi ta kohe võimalusi, mida keelustamine pakkus. Ta organiseeris ebaseaduslikku salakaubandust rahvusvahelisel tasandil. Ta kontrollis isegi oma alkoholi levitamist. Ta palkas oma veoautod, müügimehed ja oma raskelt relvastatud valvurid, et kaitsta oma investeeringuid. Capone teenis aastas üle 100 miljoni dollari. Tal ei olnud raskusi kõigi oma piirkonna poliitikute ja õiguskaitseorganite liikmete altkäemaksu andmisega.