Benjamin Harrison (20. august 1833 – 13. märts 1901) oli Ameerika Ühendriikide 23. president (1889–1893). Ta oli William Henry Harrisoni pojapoeg ja ainus presidendi pojapoeg, kes ise presidendiks sai. Harrisoni kodu asus Indianapolises, Indianas. Ta kuulus vabariiklaste parteisse ja valiti 1888. aastal, kui ta edestas ametisolevat Grover Clevelandit elektoraadi häälteenamusega (kuigi kaotas rahvahääletuse). Harrison oli esimene Ameerika Ühendriikide president, kelle ametiajale jäi Valges Majas elektri kasutuselevõtt. Pärast ühe täispikka nelja-aastast ametiaega kandideeris Cleveland uuesti 1892. aastal ja seekord Harrison kaotas.

Varasem elu ja karjäär

Harrison lõpetas ülikooli ja õppis õigusteadust; temast sai edukas advokaat ning ta töötas pikka aega Indianapolises. Enne presidendiks tulekut oli ta aktiivne poliitik ja kohtuasjade advokaat. Ta teenis ka Ameerika Ühendriikide senatis (U.S. Senate) ning kogus poliitilist kogemust nii riigi- kui ka föderaaltasandil.

Sõjaväeteenistus

Ameerika kodusõja ajal astus Harrison relvajõududesse ja teenis liidu armee koosseisus. Algul kolonelina ja hiljem auastmesse tõusnuna sai temast brevet-brigaadikindral. Sõjakeeld ja sõjakogemus mõjutasid tema edasist karjääri ja seisukohti veteranide küsimustes.

Presidentuur: poliitika ja saavutused

Harrisoni administratsioon oli aktiivne nii majandus- kui ka välispoliitikas. Tema valitsusaeg iseloomustus märkimisväärsete seadusandlike sammudega ja föderaalvõimu tugevdamisega mõnes valdkonnas.

  • Tariffid – tema ametiajal võeti vastu kõrged kaitsetollid, mis kaitsesid Ameerika tööstust (selle aja tuntum tolliseadus sai tuntuks kui McKinley tariff, mida toetas vabariiklik kongress).
  • Antimonopoli seadus – 1890. aastal allkirjastati Sherman Antitrust Act, esimene suur föderaalne seadus, mis püüdis piirata monopole ja kartelle.
  • Riikide vastuvõtt liitu – Harrisoni ametiajal võeti liitu mitu uut lääneriiki (näiteks North Dakota, South Dakota, Montana, Washington, Idaho ja Wyoming), mis mõjutas USA territoriaalset arengut.
  • Välis- ja merenduspoliitika – administratsioon soosis laevaehitust ja merejõudude tugevdamist ning tõstis liiki diplomaatilisi algatusi Vaikse ookeani piirkonnas (sealhulgas läbirääkimisi Samoa ja Hawaii küsimustes).
  • Pensionid ja veteranide toetused – sõjaveteranide ning nende perede toetuste küsimused said suuremat tähelepanu ja laiendati teatud pensionisüsteeme.

Harrisoni stiili iseloomustas usaldus tugeva föderaalse poliitika ja protektsionistliku majanduspoliitika vastu. Kõrged tollid ja majanduspoliitika tekitasid aga vastuseisu, mis aitas kaasa tema hilisemale valimiskaotusele.

Isiklik elu ja hilisem tegevus

Harrison abiellus esimesena Caroline "Carrie" Scott Harrisoniga (tuntud ka kui Carrie Harrison). Pärast tema surma abiellus Harrison uuesti Mary Dimmick Harrisoniga. Pärast presidendiametit jätkas ta õiguspraktikat ning tegutses taas advokaadina, esinedes ka Ameerika Ühendriikide ülemkohtus mitmetes kohtuasjades. Tema varasemast õigustööstatööst oli mainitud, et ta oli edukas advokaat.

Benjamin Harrison suri 13. märtsil 1901. Tema pärand on mitmepalgeline: talle meenutatakse nii ushismile antud seadusandlikke samme (nt antitrust- ja tolliseadused), panust riigikaitse tugevdamisse kui ka rolli Ameerika lääneosade liitmisel liiduga.