Jaotamine rahvaarvu järgi Ameerika Ühendriikides — määratlus ja ajalugu

Jaotamine või jaotamine rahvaarvu järgi on Ameerika Ühendriikide õiguse mõiste, mis käsitleb esindajate või maksude jaotamist USA osariikide vahel. Jaotus põhineb iga kümne aasta tagant toimuval Ameerika Ühendriikide rahvaloendusel. Seejärel jaotatakse Ameerika Ühendriikide esindajatekoja kohad osariikide vahel. Iga osariik saab oma rahvaarvust lähtuva arvu kohti (minimaalne arv on üks koht). Kongress võttis pärast iga rahvaloendust kuni 20. sajandi keskpaigani vastu uued jaotust käsitlevad õigusaktid. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse I artikli 2. jagu nõuab, et otsesed maksud jaotatakse osariikide vahel rahvaarvu järgi. Jaotamine rahvaarvu järgi osutus peaaegu võimatuks, ebaühtlaseks ja ebaõiglaseks nõudeks maksude kogumiseks, kuna osariikide rahvaarv oli erinev. See tühistati Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kuueteistkümnenda muudatusega, mis kõrvaldas otseste maksude kehtestamise kongressilt jaotamise nõude.

Määratlus ja protsess

Jaotamine rahvaarvu järgi (apportionment) on protsess, mille käigus jaotatakse Ameerika Ühendriikide esindajatekoja (House of Representatives) kohad osariikide vahel vastavalt iga osariigi rahvaarvule, mis põhineb kümneaastasel rahvaloendusel. Põhilised sammud on:

• rahvaloenduse läbiviimine (decennial census);
• saadud elanike arvude kokkuvõte ja andmete edastamine Kongressile;
• jaotuse arvutamine vastavalt kehtivale matemaatilisele meetodile;
• pärast jaotamist teostavad osariigid oma piiride joonistamise ehk valimisjaotuse (redistricting) vastavalt uutele kohtade arvule.

Ajalugu ja õiguslik taust

Konstitutsioon määras algusest peale, et esindajate jaotus toimub rahvaarvu alusel. Varasematest konventsioonidest pärineb ka niinimetatud kolme viiendiku kompromiss (three‑fifths compromise), mille kohaselt loeti orjad esindajate jaotamise ja makstavate otseste maksude arvutamisel kolmandiku ja poole ulatuses; see muutus hiljem.

Olulised läbimurded ja õigusaktid ajaloos:

• Three‑Fifths Compromise (konstitutsioonis sünnihetkel) — orjade lugemine osaliselt apportionment’i eesmärgil;
• 14. muudatus (1868) — nõudis, et esindajad jaotataks osariikide vahel "vastavalt nende vastavatele arvudele", mis pidi arvesse võtma inimesi tervikuna (ning sisaldab sättet, mis vähendab esindatust selle osariigi suhtes, kus teatud grupid meessoost kodanikke hääleõigusest ilma jäetakse);
• 16. muudatus (1913) — lubas föderaalse tulu maksustamise ilma, et see peaks olema jaotatud osariikide vahel elanike arvuga (seega eemaldati vajadus apportionment'i alusel jaotada otseseid makse);
• Reapportionment Act of 1929 — fikseeris esindajatekoja suuruse 435 kohaga (v.a. ajutised erandid Alaska ja Hawaii liitmisel) ja andis Rahvaloenduse büroole ülesande automaatselt arvutada jaotuse pärast iga loendust;
• Equal proportions (Huntington–Hill) meetod — vastuvõetud 1941. aastal ja kasutusel alates 1941. aastast, see on praegu kasutatav matemaatiline meetod, millega määratakse iga osariigi järjekorraprioriteedid uute kohtade jagamiseks.

Matemaatilised meetodid

Ajaloos on kasutatud mitut meetodit esindajakohtade jagamiseks, sealhulgas:

• Hamiltoni (suurimate jääkide) meetod;
• Jeffersoni meetod (suurimate jagajate meetod);
• Websteri meetod (ümarpööre vastavalt suurimatele murdosa väärtustele);
• Huntington–Hill ehk equal proportions meetod (praegune meetod), mis kasutab geomeetrilist keskmist seatud kohtade jagamiseks.

Iga meetod mõjutab, kuidas suured ja väikesed osariigid suhteid tajuvad: mõned meetodid soosivad pigem suuremaid osariike, teised annavad rohkem võimalusi väiksematele.

Mõjud ja tänapäevased küsimused

Jaotamine rahvaarvu järgi mõjutab otseselt erakondlikku esindatust ja föderaalseid vahendeid. Peamised mõjud ja probleemid:

• rahvastiku muutused võivad põhjustada osariikide vaheliste kohtade kaotusi või juurdekasvu;
• esindajakohtade arv mõjutab osariigi elektoraalhääli presidendivalimistel (osariigi elektoraalhääled = senaatorite 2 + esindajate arv), seega on apportionmentil ka laiem poliitiline tähtsus;
• pärast apportionmenti toimub redistricting ehk valimispiirkondade piiride joonistamine — see protsess võib viia gerrymandering’uni (piirkondade manipuleerimine poliitilise kasu saamiseks);
• rahvaloenduse täpsus (allarääkimised või ülearvestused) mõjutab jaotuse õiglust ja on sageli juriidilise ning poliitilise vaidluse all.

Kokkuvõte

Jaotamine rahvaarvu järgi on Ameerika Ühendriikide föderaalse valitsemise põhikomponent: see tagab, et esindajatekoja kohad jaotatakse osariikide vahel vastavalt elanike arvule iga kümne aasta järel. Kuigi põhiseaduslik alus on püsinud, on meetodid, seadusandlus ja poliitilised tagajärjed aja jooksul muutunud — alates kolme viiendiku kompromissist kuni 16. muudatuseni ja alaliseks tehtud reapportionment‑menetluse ning praegu kasutatava equal proportions meetodini. Apportionment ei otsusta üksnes Kongressi koosseisu, vaid mõjutab ka presidendivalimiste elektoraali ja föderaalseid ressursse, mistõttu on see jätkuvalt oluline ja mõnikord vastuoluline teema Ameerika poliitikas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on jaotamine?

K: Kuidas kasutatakse jaotust Ameerika Ühendriikide esindajatekojas?

K: Milline on minimaalne kohtade arv, mille üks osariik võib saada Ameerika Ühendriikide esindajatekojas?

K: Kui sageli võtab kongress vastu uusi jaotust käsitlevaid õigusakte?

K: Milline on otseste maksude osariikide vahel jaotamise nõue?

K: Miks peeti elanikkonna järgi jaotamist võimatuks ja ebaõiglaseks?

K: Millise muudatusega kaotati otseste maksude kehtestamisel kongressilt jaotamise nõue?

Otsing