Boynton vs. Virginia, 364 U.S. 454 (1960), oli Ameerika Ühendriikide ülemkohtu otsus. 20. detsembril 1958 lahkus Howardi õigusteaduskonna vanem Bruce Boynton Washingtonist bussiga, et sõita jõuludeks koju Montgomery'sse, Alabama osariigis. Bussiterminalis Richmondis, Virginia osariigis astus ta restorani ja istus "ainult valgetele" mõeldud sektsiooni. Lahkumisest keeldumise eest arreteeriti ta ja mõisteti süüdi Virginia osariigi seaduse rikkumise eest, mille kohaselt on ebaseaduslik, kui keegi "ilma seadusest tuleneva volituseta" jääb sinna pärast keeldu. Seejärel kaebas ta süüdimõistva otsuse edasi Virginia ülemkohtusse. Ta väitis, "et tema süüdimõistmine rikkus riikidevahelise kaubanduse seadust ning föderaalse põhiseaduse võrdse kaitse, nõuetekohase menetluse ja kaubandusklauslit". Kuid osariigi ülemkohus jättis tema süüdimõistva otsuse jõusse. seejärel esitas ta Ameerika Ühendriikide ülemkohtule certiorari taotluse. USA ülemkohus tühistas madalama astme kohtu süüdimõistva otsuse. Kohus leidis, et Boyntonil "oli föderaalne õigus jääda restorani valgesse ossa", kuna riikidevahelise kaubanduse seadus "keelab igal osariikidevahelisel mootorsõidukiga sõitval ühisel vedajal allutada kedagi ebaõiglasele diskrimineerimisele". Kohtunik Hugo Black esitas enamuse arvamuse.
Boynton v. Virginia oli tähtis õigussuunis Ameerika kodanikuõiguste võitluses. Ülemkohus otsustas 1960. aastal, et kommertsvedajate teenindus, sh terminalide ja jaemüügikohtade osad, mis teenindavad riikidevahelisi reisijaid, alluvad riikidevahelise kaubanduse regulatsioonidele ning neid ei tohi kasutada aluseks rassilisele eristamisele. Praktikas tähendas see, et avalikud teenused, mis on seotud riikidevahelise bussiliiklusega, ei saanud seaduslikult keelata mustanahalistel reisijatel kasutada neid samu ruume, kuhu lubati valgenahalisi.
Kohtuotsuse tagamaad: Bruce Boynton oli Howardi ülikooli õigusteaduskonna tudeng ja juhtum sündis ajal, mil lõuneriikides kehtisid Jim Crow’ ajastust pärit segregatsiooniõigused. Ta otsustas istuda bussiterminali restoranis valgetele mõeldud sektsioonis; tema kinnipidamine ja süüdimõistmine toimusid kohalikul tasandil vastavalt Virginias kehtinud süüteo- ja korralduseeskirjadele. Madalamad kohtud jäid oma otsustes osariigi seaduse ja korra kaitsele truuks, kuni asi jõudis föderaalkohtusse.
Õigustus ja mõju: ülemkohtu otsus tugines eelkõige riikidevahelise kaubanduse reguleerimisele (Interstate Commerce Act), mis keelab ühisel vedajal osutada teenust valikuliselt ebaõiglase diskrimineerimise alusel. Kohtu arvamus selgitas, et kui teenus on osa riikidevahelisest reisist ja seda pakub kommertsvedaja või sellega seotud terminal, siis ei saa osariikide seadused seda diskrimineerimist õigustada. Otsus ei hukka mõistnud üksnes Boyntoni süüdimõistmist, vaid laiendas ka föderaalse õiguse rolli rassilise segregatsiooni piiramisel transpordiga seotud avalikes ruumides.
Jätk ja ajalooline tähtsus: Boynton otsus andis olulise õigusliku aluse 1961. aasta Freedom Ridersi liikumisele, kus rassiliselt segregeeritud bussireise ja terminale hakati ühiskondlikult ning otseselt väljakutse alla seadma. Kuigi otsus ei lõpetanud koheselt kõiki segregatsioonipraktikaid lõunaosariikides, muutis see oluliseks eelduseks, mis aitas föderaalsel valitsusel ja sotsiaalse liikumise aktivistidel edendada desegregatsiooni transporti puudutavates avalikes teenustes.
Juriidiliselt on Boynton v. Virginia näide sellest, kuidas föderaalne regulatsioon (riikidevaheline kaubandus) ja ülemkohtu tõlgendused võivad piirata osariikide võimekust toetada või säilitada diskrimineerivaid avalikke praktikaid. Kohtuotsuse kompromissivaba alus — et riikidevaheline kommertsvedu ei luba ebaõiglast diskrimineerimist — jäi oluliseks precedentiks edaspidisteks juhtumiteks ja kodanikuõiguste seadusandluse toele.