Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kahekümne seitsmes muudatus (XXVII muudatus) reguleerib Ameerika Ühendriikide Kongressi liikmete palga muutmist ja selle jõustumise ajastust.
Kongress koosneb kahest kojast: Ameerika Ühendriikide senatist ja Ameerika Ühendriikide esindajatekogust. Senati liikmete ametiaeg on kuus aastat, esindajatekoda valitakse iga kahe aasta järel. Kahekümne seitsmendas muudatusettepanekus on sätestatud põhimõte, et ükski seadus, mis muudab kongressi liikmete palka, ei tohi hakata kehtima enne järgmisi esindajate valimisi — see tähendab, et palga muutus ei saa jõustuda enne, kui valitud esindajate uus koosseis on kinnitunud.
Muudatuse sõnastus ja tähendus
Muudatuse tuumtekst on lühike ja konkreetselt suunatud võimalusele, et seadusandjad ei saaks kohe peale palga tõstmist kasu saada. Võtmeidee on vältida huvide konflikte: kui Kongress võiks oma palka muuta ja see muudatus jõustuks koheselt, oleks oht, et seadusandjad hääletaksid endale kiire profitöö. Seetõttu tuleb palgamääruse jõustumist edasi lükata kuni järgmiste esindajate valimisteni.
Lihtsustatud tõlge (eesti keeles): "Ükski seadus, mis muudab senati ja esindajate tasu, ei saa jõustuda enne, kui on toimunud järgmised esindajate valimised."
Ajalooline taust ja ratifitseerimine
Ameerika Ühendriikide 1. kongress saatis muudatusettepaneku osariikidele heakskiitmiseks 25. septembril 1789. aastal. See muudatus oli osa algselt esitatud 12-st paranduse ettepanekust; kümme neist vormisid hiljem Ameerika Ühendriikide õiguspäraseid esimeseid parandusi ehk Bill of Rights. Kaheksanda-toimetamata jäänud muudatusena jäi praegune XXVII muudatus osariikide ratifitseerimisprotsessi avatuks.
Põhiseaduse muutmise protsessi määratleb Artikkel V: uus parandus jõustub, kui selle on ratifitseerinud kolme neljandikku osariikidest. Kuna 1789. aastal oli osariike 13, nõuti tol ajal 10 osariigi ratifitseerimist. Muudatusest ei olnud algselt seatud ajaakent, mistõttu jäi teooriliselt võimalikuks selle hilisem ratifitseerimine.
Ratifitseerimisprotsess venis erakordselt pikaks: alles 7. mail 1992 oli piisav arv osariike ratifitseerinud, et muudatus lisada põhiseadusele. Ratifitseerimisprotsess kestis 202 aastat, 7 kuud ja 12 päeva — pikkim aeg ühegi muudatuse ratifitseerimiseks Ameerika Ühendriikide ajaloos. Viimane (38.) ratifitseerinud osariik oli Michigan, mille heakskiit tagas piisava arvu ratifitseeringuid ja viis muudatuse põhiseaduse osaks.
Gregory Watson ja hiline elustamine
Muudatuse uuesti esilekerkimine 20. sajandi lõpus seostub suuresti ühe üliõpilase ja kodanikuaktivisti looga. 1980ndatel aastatel väitis Texase üliõpilane Gregory Watson oma uurimuses, et XXVII muudatus võiks endiselt olla ratifitseeritav, kuna sellel ei olnud lõppkuupäeva. Watsoni järjepidev kirjavahetus ja lobitöö osariikide seadusandlike kogudega tõi kaasa ahela ratifitseeringuid 1980. ja 1990. aastatel, mis lõpuks viisid nõutava kolme neljandiku osariikide toetuse saavutamiseni 1992. aastal.
Mõju ja praktiline tähendus
- Eetiline piirang: muudatus on peamiselt eetikapõhine takistus, mis pidurdab otsest enesekasu seadusandjate poolt.
- Rakendamine: muudatus keelab seadusel palka muuta nii senatile kui ka esindajatele nii, et see hakkaks kehtima enne järgmisi esindajate valimisi; see ei tähenda, et palka ei võiks üldse tõsta, vaid et tõus ei saa olla kohe jõustuv.
- Õiguslik järelevalve: kuna muudatus on osa põhiseadusest, saavad selle rikkumisi vaidlustada kohtud ja vajaduse korral menetleda vastavalt põhiseaduses sätestatule.
Oluline kokkuvõte
Kahekümne seitsmes muudatus on näide sellest, kuidas Ameerika põhiseadus võib olla nii paindlik kui ka ajas püsiv: selle kaudu sai üks 18. sajandil esitatud idee lõpuks 20. sajandi lõpus ja 1992. aastal konstitutsiooniline jõud. Seisuga 2025 on XXVII muudatus viimane (kuni tänaseni lisatud) muudatus Ameerika Ühendriikide põhiseaduses, ja selle enam kui kahe sajandi pikkune ratifitseerimistee on unikaalne Ameerika õiguse ajaloos.
