8. aprillil 1913 ratifitseeritud Ameerika Ühendriikide põhiseaduse seitsmeteistkümnes muudatus (XVII. muudatus) muutis Ameerika Ühendriikide senaatorite valimise meetodit. Esimesed 125 aastat nõudis põhiseaduse artikli 1 lõige 3, et USA senaatorid valitakse osariikide seadusandjate poolt. Mitmete probleemide tõttu Ameerika Ühendriikide senatis tekkis vajadus muuta senaatorite valimise viisi kaudsetelt valimistelt otsevalimistele Ameerika Ühendriikide rahva poolt.

Taust ja põhjused

Algupärane süsteem, kus senaatorid valisidkud osariikide seadusandjad, lähtus föderaalse tasakaalu põhimõttest: senat pidi esindama osariikide huve riigi tasandil. Praktiliselt aga tekitas see mitu probleemi, mida progressiivne reformiliikumine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses teravalt kritiseeris:

  • Korruptsioon ja altkäemaksu skandaalid (näiteks poliitiline mässimine ja rahalised mõjutamised osariikide seadusandjate valimisel).
  • Osariiklikes seadusandlikes koguistes tekkinud patt-seisud, mille tõttu senatorite kohad jäid pikalt täitmata.
  • Suure poliitilise ja rahalise võimu koondumine erakondlikesse juhtkondadesse ja korporatsioonidesse, mis vähendas kodanike usaldust instituudi vastu.
  • Kasvav avalik nõudmine otsesema demokraatia ja vastutuse järele valitud ametnike suhtes.

Muudatuse sisu ja menetlus

XVII. muudatus pani paika, et senaatorid valitakse otse iga osariigi valijate poolt kuueaastaseks ametiajaks. Muudatus sätestab ka menetluse vaba koha tekkimisel: osariigi täitevorgan (enamasti kuberner) peab välja kuulutama erivalimised, kuigi osariigi seadusandja võib anda kubernerile õiguse ajutiselt nimetada koht täitma seni, kuni erivalimised toimuvad. Muudatuse tekst kinnitati Kongressi poolt ja see jõustus pärast piisava arvu osariikide ratifitseerimist 8. aprillil 1913.

Mõju ja tagajärjed

XVII. muudatus tõi kaasa mitmeid olulisi muutusi poliitilises elus ja institutsioonide toimimises:

  • Suurem otsedemokraatlik õigus: valijad said otsese kontrolli senaatorite üle, mis suurendas poliitilise vastutuse tunnet ja avalikku järelevalvet.
  • Vähenenud mõju osariikide seadusandluste tasemel: osariikide seadusandjate otsene mõju senatisse vähenes, mis muutis föderaalse esindatuse iseloomu.
  • Kampaaniate muutumine: senaatorid pidid hakkama suunama oma tähelepanu otse valijatele, mis muutis kampaaniate rahastamist ja kommunikatsiooni ning tõi kaasa rohkem riiklikku ja meedialähenevat poliitikat.
  • Probleemide püüdmine lahendada: tühjad kohad ja langenud avalik usaldus vähenesid, sest valijad said otsustada otse ja vähem sõltuti seadusandlike kammertest tekkivatest deadlock’idest.

Vahe- ja kriitilised vaated

Kuigi paljud pidasid muudatust demokraatiat tugevdavaks sammuks, on aja jooksul esitatud ka kriitikat:

  • Mõned osapooled leiavad, et muudatus nõrgestas osariikide rolli föderaalsüsteemis, sest senat ei esinda enam otseselt osariikide seadusandlikke koguisi.
  • Senaatorite otsese valimisega suurenes roll erakondlikel masinatel ja huvigruppidel, kes suudavad rahaliselt ja meediapinnal kandidaate toetada.
  • On püütud leida kompromisse, mis hoiaksid osariikide huvide esindust samal ajal säilitades kodanike otsustusõiguse; sellised ettepanekud on jäädavalt poliitilise arutelu osaks.

Tänapäeva pärand

XVII. muudatus on endiselt Ameerika poliitika keskne osa: senaatorid valitakse otse ning nende valimised on tähtsad sündmused osariikide poliitikas. Muudatus peegeldab laiemat progressiivse ajastu püüdlust suurendada valijate osalust ja vähendada korruptsiooni, samas kui diskussioon osariikide esindatuse tasakaalu jaotusest föderaalvõimus kestab siiani. Teoreetilised ja praktikapõhised ettepanekud muudatuse osaliseks muutmiseks või selle tagasipööramiseks ilmuvad aeg-ajalt poliitilises debatris, kuid senati otsevalimine on siiani USA poliitilise süsteemi püsiv osa.