Ameerika Ühendriikide põhiseaduse seitsmeteistkümnes muudatus

Tekst

Ameerika Ühendriikide senat koosneb kahest senaatorist igast osariigist, kes valitakse selle rahva poolt kuueks aastaks; igal senaatoril on üks hääl. Iga osariigi valijatel peab olema osariigi seadusandliku kogu kõige arvukama haru valijatele nõutav kvalifikatsioon.

Kui mõne osariigi esindus senatis jääb vabaks, annab selle osariigi täitevvõim välja valimiskirjad, et täita need vabad kohad: tingimusel, et iga osariigi seadusandja võib volitada oma täitevvõimu tegema ajutisi ametissenimetamisi, kuni rahvas täidab vabad kohad valimiste teel, nagu seadusandja võib määrata.

Käesolevat muudatust ei tõlgendata nii, et see mõjutaks ühegi senaatori valimist või ametiaega, kes on valitud enne selle jõustumist põhiseaduse osana.

Taust

Kui 1788. aastal võeti vastu põhiseadus, pidid senaatorid olema valitud osariikide seadusandjate poolt. See kehtis 125 aastat. sajandi lõpuks sai selgeks, et selle menetlusega oli palju probleeme. Lisaks sellele, et kuude ja isegi aastate kaupa kestnud vabad ametikohad jäid pikaks, olid poliitilised masinad saavutanud kontrolli osariikide seadusandjate üle. See rikkus protsessi ja senati hakati pidama "miljonäride klubiks", kes teenis rahva asemel erahuve. Alates 1890. aastatest võttis esindajatekoda vastu mitu resolutsiooni põhiseaduse muutmise kohta, milles tehti ettepanek valida senaatorid otsevalimiste teel. Senat keeldus nende ettepanekute üle isegi hääletamast.

Sel hetkel muutsid paljud riigid oma strateegiat. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse viies artikkel pakub põhiseaduse muutmiseks kaks meetodit. Lisaks tavapärasele meetodile, mille puhul kongressi mõlemad kojad hääletavad kahe kolmandiku häälteenamusega, oli veel üks meetod. See sätestas, et kui kaks kolmandikku osariikide seadusandjatest taotleb seda, peab kongress kutsuma kokku konstitutsioonikonverentsi. Seda meetodit ei olnud varem kasutatud. Kui selgus, et kaks kolmandikku osariikidest soovis muudatust, tegutses kongress.

Esindajatekoda võttis 1911. aastal vastu ühisresolutsiooni nr 39, milles tehti ettepanek põhiseaduse muutmiseks, et USA senaatorid valitakse otse. Senat võttis resolutsiooni vastu, kuid kuna see sisaldas muudatust, läks see tagasi esindajatekotta. Muudetud ühisresolutsioon saadeti osariikidele ratifitseerimiseks aasta hiljem. Nõutavad kolm neljandikku osariikidest ratifitseerisid muudatuse ja seitsmeteistkümnes muudatus sai ametlikuks 8. aprillil 1913. aastal.

Klauslid

Klausel 1

Ameerika Ühendriikide rahvas valib igast osariigist kaks senaatorit kuueks aastaks. Igal senaatoril on senatis üks hääl. On 100 senaatorit ja 100 häält. "Valijatel igas osariigis peab olema osariigi seadusandliku kogu kõige arvukama haru valijatele vajalik kvalifikatsioon" tähendab, et igaüks, kes saab oma osariigi valimistel hääletada, võib hääletada ka senaatorit. Põhiseaduse arhailises sõnastuses oli see nii kirjutatud, et lubada osariikides, kus on erinevad kvalifikatsioonid nende isikute jaoks, kes võivad oma senaatorit valida.

Klausel 2

Vabade ametikohtade klausel. Varem ei suutnud mitu riigi seadusandjat vabade ametikohtade tekkimisel kokku leppida, kes selle ametikoha täidaks. Enne seitsmeteistkümnendat muudatust võisid vabad ametikohad kesta kuid ja mõnel juhul isegi aastaid. Seitsmeteistkümnenda muudatuse kohaselt võib senaatori surma või ametist lahkumise korral tema osariigi kuberner määrata ajutise senaatori, kuni saab korraldada erakorralised valimised.

Paragrahv 3

See on lihtne täiendus, mis takistab, et seitsmeteistkümnenda muudatusettepaneku vastuvõtmine ei katkestaks enne muudatusettepaneku vastuvõtmist valitud senaatorite valimist või ametiaega. Ameerika Ühendriikide senati valimised 1914. aastal olid esimesed üleriigilised rahva valimistel toimuvad senaatorivalimised.