Sic tähendus ja kasutus tsiteerimisel ladinakeelne märge

Sic on ladinakeelne sõna, mis tähendab "nii", "sellisena" või "sellisel viisil". Tavaliselt märgitakse see tsiteeringus [sic] — kirjanduses ja akadeemilises kirjutises pannakse see nurksulgudes ja sageli ka kaldkirjas —, et näidata, et kõik ebakorrektsed või ebatavalised kirjaviisid, fraasid, kirjavahemärgid või muu tsiteeritud materjal on sõna-sõnalt originaalallikast kopeeritud, mitte tõlgitud ega parandatud.

Kasutus ja tavareeglid

• Paigutus: [sic] kirjutatakse kohe pärast tsiteeritud vea või ebatavalise kujundi lõppu — otse tsiteeringu sisse, tavaliselt kohe vea sõna või fraasi järel.
• Formaat: levinud on vorm [sic] (nurksulgudes ja kursiivis). Mõnikord kohtab ka vormi (sic) või lihtsalt sic ilma kursiivita, kuid akadeemilises tekstis eelistatakse järjepidevust.
• Punkti ja muude märkide suhtes: [sic] asetatakse tavaliselt pärast vea lõppu; kui tsiteeritud lõik sisaldab omapärast lõpp-punkti, siis [sic] pannakse sinna, kus vea täpselt esineb. (St: [sic] märgib originaalset kuju, mitte sinu parandust.)
• Eesmärk: vältida segadust — lugejale näidatakse, et vead ja ebatäpsused tulid allikast, mitte tsiteerijast.

Kasutusnäited

• Näide kirjaveast: Originaal: "Tere tulemastt [sic] kõigile!" — siin näitab [sic], et topelt-t on originaalis olemas.
• Näide grammatilisest variandist: "He don't [sic] like it." — [sic] rõhutab, et grammatiline viga kuulub originaalile.
• Ajaleheartikli tsiteerimisel: kasuta [sic], kui soovid näidata, et vigane andmeesitus või arusaam pärineb allikast, mitte sinu tõlgendusest.

Praktilised nõuanded ja eetikaküsimused

• Ära kuritarvita: pidev või rõhuv [sic]-i kasutamine võib tunduda pilkav või moraalselt üleolev. Kasuta seda säästlikult ja vaid siis, kui see on vajalik selguse või täpsuse tagamiseks.
• Asendused: mõnikord on parem selgitada viga toimetaja- või jalusemärkusena (nt märkusega või noot), eriti kui viga on kontekstilt või ajaloos oluline.
• Juriidilised ja akadeemilised tekstid: kohtud ja uurimused kasutavad [sic]-i sageli, et vältida vastutuse ülekandumist või näidata allikate täpset sõnastust.

Päritolu ja hääldus

• Sõna on lühendatud ladinakeelsest väljendist "sic erat scriptum" ehk "nii oli kirjutatud".
• Ladina hääldus on ligikaudselt /sik/; tänapäeva inglise keeles hääldatakse seda tavaliselt /sɪk/ (nagu ingliskeelne sõna "sick"). Lisainfo häälduse kohta: IPA.

Kokkuvõte: [sic] on lihtne ja kasulik märk, mis aitab säilitada tsitaadi täpsust ning teavitada lugejat originaali võimalikest vigadest või ebatavalistest vormidest. Kasuta seda läbimõeldult ja selgelt, et vältida valesti mõistetavat toonitust või üleolekut.

Otsing