Sic on ladinakeelne sõna, mis tähendab "nii", "sellisena" või "sellisel viisil". Tavaliselt märgitakse see tsiteeringus [sic] — kirjanduses ja akadeemilises kirjutises pannakse see nurksulgudes ja sageli ka kaldkirjas —, et näidata, et kõik ebakorrektsed või ebatavalised kirjaviisid, fraasid, kirjavahemärgid või muu tsiteeritud materjal on sõna-sõnalt originaalallikast kopeeritud, mitte tõlgitud ega parandatud.

Kasutus ja tavareeglid

  • Paigutus: [sic] kirjutatakse kohe pärast tsiteeritud vea või ebatavalise kujundi lõppu — otse tsiteeringu sisse, tavaliselt kohe vea sõna või fraasi järel.
  • Formaat: levinud on vorm [sic] (nurksulgudes ja kursiivis). Mõnikord kohtab ka vormi (sic) või lihtsalt sic ilma kursiivita, kuid akadeemilises tekstis eelistatakse järjepidevust.
  • Punkti ja muude märkide suhtes: [sic] asetatakse tavaliselt pärast vea lõppu; kui tsiteeritud lõik sisaldab omapärast lõpp-punkti, siis [sic] pannakse sinna, kus vea täpselt esineb. (St: [sic] märgib originaalset kuju, mitte sinu parandust.)
  • Eesmärk: vältida segadust — lugejale näidatakse, et vead ja ebatäpsused tulid allikast, mitte tsiteerijast.

Kasutusnäited

  • Näide kirjaveast: Originaal: "Tere tulemastt [sic] kõigile!" — siin näitab [sic], et topelt-t on originaalis olemas.
  • Näide grammatilisest variandist: "He don't [sic] like it." — [sic] rõhutab, et grammatiline viga kuulub originaalile.
  • Ajaleheartikli tsiteerimisel: kasuta [sic], kui soovid näidata, et vigane andmeesitus või arusaam pärineb allikast, mitte sinu tõlgendusest.

Praktilised nõuanded ja eetikaküsimused

  • Ära kuritarvita: pidev või rõhuv [sic]-i kasutamine võib tunduda pilkav või moraalselt üleolev. Kasuta seda säästlikult ja vaid siis, kui see on vajalik selguse või täpsuse tagamiseks.
  • Asendused: mõnikord on parem selgitada viga toimetaja- või jalusemärkusena (nt märkusega või noot), eriti kui viga on kontekstilt või ajaloos oluline.
  • Juriidilised ja akadeemilised tekstid: kohtud ja uurimused kasutavad [sic]-i sageli, et vältida vastutuse ülekandumist või näidata allikate täpset sõnastust.

Päritolu ja hääldus

  • Sõna on lühendatud ladinakeelsest väljendist "sic erat scriptum" ehk "nii oli kirjutatud".
  • Ladina hääldus on ligikaudselt /sik/; tänapäeva inglise keeles hääldatakse seda tavaliselt /sɪk/ (nagu ingliskeelne sõna "sick"). Lisainfo häälduse kohta: IPA.

Kokkuvõte: [sic] on lihtne ja kasulik märk, mis aitab säilitada tsitaadi täpsust ning teavitada lugejat originaali võimalikest vigadest või ebatavalistest vormidest. Kasuta seda läbimõeldult ja selgelt, et vältida valesti mõistetavat toonitust või üleolekut.