Ameerika Ühendriikide põhiseaduse I artikli 8 lõike 1 punktis 1 sisalduv maksustamise ja kulutamise klausel annab Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsusele maksustamisvolitused. See volitab kongressi koguma makse kahel eesmärgil: Ameerika Ühendriikide võlgade tasumiseks ning Ameerika Ühendriikide ühise kaitse ja üldise heaolu tagamiseks. Maksustamise ja kulutamise klauslis on kaks lisaklauslit: üldise heaolu klausel ja ühetaolisuse klausel.

Tähendus ja ulatus

Maksustamise ja kulutamise klausel annab kongressile laia õiguse kehtestada makse ning kasutada neid tulusid föderaalsete kulutuste rahastamiseks. Fraas „to provide for the common Defence and general Welfare“ tähendab, et makse võib koguda nii võlgade tasumiseks ja sõjaliste kohustuste täitmiseks kui ka kogukondlikuks hüvanguks mõeldud programmide rahastamiseks. Praktikas hõlmavad need kulutused näiteks kaitsekulutusi, sotsiaalprogramme (Social Security, Medicare), infrastruktuuri, hariduse toetusi ja hädaabiprogramme.

Konkurentslikud tõlgendused ja poliitiline taust

Ajalooliselt on klausli tähenduse üle toimunud suurem vaidlus kahe peamise tõlgenduse vahel:

  • Lai tõlgendus (Hamiltoni koolkond) — kongressil on lai vabadus määrata, mis kuulub „üldise heaolu“ hulka; maksustamis- ja kulutamisvolitusi võib kasutada sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks.
  • Kitsas tõlgendus (Madison ja Jefferson) — „üldine heaolu“ peab olema kitsam ja seotud föderaalvalitsuse konstitutsiooniliste, loetletud volitustega; liiga ulatuslikust kasutamisest võib tekkida liigne föderaalne võim riikide suhtes.

Õiguslikud piirangud ja kohtulahendid

Kuigi kohtupraktika on üldiselt delegeerinud kongressile suurt diskretsiooni, on mõningad piirangud välja kujunenud. Olulisemad kohtulahendid ja põhimõtted on järgmised:

  • United States v. Butler (1936) — Tuntud otsus, kus Ülemkohus tunnistas osaliselt ebaseaduslikuks teatava põllumajandustoe skeemi, kuid samas kinnitas, et kongressil on laialdane õigus maksustada ja kulutada „üldise heaolu“ huvides.
  • South Dakota v. Dole (1987) — Ülemkohus tunnustas tingimuslikku kulutamisvõimu (konkreetsete föderaalselt määratud tingimuste seadmise õigus riiklikele toetustele). Kohus määratles neli põhimõtet, millega tingimused peavad olema kooskõlas:
    • tingimus peab olema selgelt väljendatud;
    • tingimus peab teenima üldist heaolu;
    • tingimuse peab olema seotud föderaalse programmi eesmärgiga;
    • tingimus ei tohi olla sundiv (ei tohi muutuda ebamõistlikult survet avaldavaks).
  • National Federation of Independent Business v. Sebelius (2012) — Ülemkohus leidis, et osa seadusest, mis ähvardas kaasata Medicaid’i kogu varasema rahastuse äralangetamisega, oli ülemäära sundiv ja sel moel põhiseadusevastane. Samas säilitas kohus föderaalsete toetuste üldise õiguse, kuid rõhutas, et sunniviisiline meetod riikide sundimiseks ületab piirid.

Ühetaolisuse (uniformity) klausli ja muud piirangud

Ühetaolisuse klausel nõuab, et „duties, imposts and excises“ oleksid ühetaolised üle kogu riigi — sellest tuleneb nõue, et teatud liiki maksud ei tohi olla regionaalselt diskrimineerivad. Lisaks on põhiseaduses teisi maksustamist piiravaid sätteid, näiteks ekspordi maksustamise piirang (eksportmaksude keeld) ja algselt kehtinud nõue otsesed maksud osaliselt osade kaupa riikide elanike arvu alusel jaotada (sellest sai märkimisväärselt vähem tähtis pärast 16. muudatuse vastuvõtmist, mis lubas tulumaksu ilma sellise jagamiseta).

Praktiline mõju ja näited

Maksustamise ja kulutamise klausli tõttu saab föderaalvalitsus rahastada suuri riiklikke programme ja mõjutada riikide poliitikat rahaliste stiimulite kaudu. Näited hõlmavad föderaalseid transporditoetusi osariikidele, hariduse toetusi, tervishoiuprogramme ja sotsiaalabi. Samal ajal on klauslist kasu ka poliitilistel diskussioonidel: vastased võivad väita, et liigne kulutamine laiendab föderaalset rolli üle lubatud piiri, toetajad vastavad, et see võimaldab lahendada riigiüleseid probleeme tõhusamalt.

Kokkuvõte

Maksustamise ja kulutamise klausel on põhiseaduse võtmeelement, mis annab kongressile laia, ent mitte piiramatut õiguse koguda makse ja suunata neid föderaalseks tegevuseks ühise kaitse ning üldise heaolu tagamiseks. Kohtud on üldiselt andnud kongressile palju diskretsiooni, kuid on samal ajal seadsnud piirid tingimuslikule kulutamisele ja sundimisele, et kaitsta osariikide autonoomiat ja põhiseaduslikke õigusi.