Ameerika Ühendriikide põhiseaduse maksustamis- ja kulutamisklausel
Uuri USA põhiseaduse maksustamis- ja kulutamisklausli tähendust, kongressi volitusi, üldist heaolu ja ühetaolisuse printsiipi — õiguslik ülevaade ja ajalooline kontekst.
Ameerika Ühendriikide põhiseaduse I artikli 8 lõike 1 punktis 1 sisalduv maksustamise ja kulutamise klausel annab Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsusele maksustamisvolitused. See volitab kongressi koguma makse kahel eesmärgil: Ameerika Ühendriikide võlgade tasumiseks ning Ameerika Ühendriikide ühise kaitse ja üldise heaolu tagamiseks. Maksustamise ja kulutamise klauslis on kaks lisaklauslit: üldise heaolu klausel ja ühetaolisuse klausel.
Tähendus ja ulatus
Maksustamise ja kulutamise klausel annab kongressile laia õiguse kehtestada makse ning kasutada neid tulusid föderaalsete kulutuste rahastamiseks. Fraas „to provide for the common Defence and general Welfare“ tähendab, et makse võib koguda nii võlgade tasumiseks ja sõjaliste kohustuste täitmiseks kui ka kogukondlikuks hüvanguks mõeldud programmide rahastamiseks. Praktikas hõlmavad need kulutused näiteks kaitsekulutusi, sotsiaalprogramme (Social Security, Medicare), infrastruktuuri, hariduse toetusi ja hädaabiprogramme.
Konkurentslikud tõlgendused ja poliitiline taust
Ajalooliselt on klausli tähenduse üle toimunud suurem vaidlus kahe peamise tõlgenduse vahel:
- Lai tõlgendus (Hamiltoni koolkond) — kongressil on lai vabadus määrata, mis kuulub „üldise heaolu“ hulka; maksustamis- ja kulutamisvolitusi võib kasutada sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks.
- Kitsas tõlgendus (Madison ja Jefferson) — „üldine heaolu“ peab olema kitsam ja seotud föderaalvalitsuse konstitutsiooniliste, loetletud volitustega; liiga ulatuslikust kasutamisest võib tekkida liigne föderaalne võim riikide suhtes.
Õiguslikud piirangud ja kohtulahendid
Kuigi kohtupraktika on üldiselt delegeerinud kongressile suurt diskretsiooni, on mõningad piirangud välja kujunenud. Olulisemad kohtulahendid ja põhimõtted on järgmised:
- United States v. Butler (1936) — Tuntud otsus, kus Ülemkohus tunnistas osaliselt ebaseaduslikuks teatava põllumajandustoe skeemi, kuid samas kinnitas, et kongressil on laialdane õigus maksustada ja kulutada „üldise heaolu“ huvides.
- South Dakota v. Dole (1987) — Ülemkohus tunnustas tingimuslikku kulutamisvõimu (konkreetsete föderaalselt määratud tingimuste seadmise õigus riiklikele toetustele). Kohus määratles neli põhimõtet, millega tingimused peavad olema kooskõlas:
- tingimus peab olema selgelt väljendatud;
- tingimus peab teenima üldist heaolu;
- tingimuse peab olema seotud föderaalse programmi eesmärgiga;
- tingimus ei tohi olla sundiv (ei tohi muutuda ebamõistlikult survet avaldavaks).
- National Federation of Independent Business v. Sebelius (2012) — Ülemkohus leidis, et osa seadusest, mis ähvardas kaasata Medicaid’i kogu varasema rahastuse äralangetamisega, oli ülemäära sundiv ja sel moel põhiseadusevastane. Samas säilitas kohus föderaalsete toetuste üldise õiguse, kuid rõhutas, et sunniviisiline meetod riikide sundimiseks ületab piirid.
Ühetaolisuse (uniformity) klausli ja muud piirangud
Ühetaolisuse klausel nõuab, et „duties, imposts and excises“ oleksid ühetaolised üle kogu riigi — sellest tuleneb nõue, et teatud liiki maksud ei tohi olla regionaalselt diskrimineerivad. Lisaks on põhiseaduses teisi maksustamist piiravaid sätteid, näiteks ekspordi maksustamise piirang (eksportmaksude keeld) ja algselt kehtinud nõue otsesed maksud osaliselt osade kaupa riikide elanike arvu alusel jaotada (sellest sai märkimisväärselt vähem tähtis pärast 16. muudatuse vastuvõtmist, mis lubas tulumaksu ilma sellise jagamiseta).
Praktiline mõju ja näited
Maksustamise ja kulutamise klausli tõttu saab föderaalvalitsus rahastada suuri riiklikke programme ja mõjutada riikide poliitikat rahaliste stiimulite kaudu. Näited hõlmavad föderaalseid transporditoetusi osariikidele, hariduse toetusi, tervishoiuprogramme ja sotsiaalabi. Samal ajal on klauslist kasu ka poliitilistel diskussioonidel: vastased võivad väita, et liigne kulutamine laiendab föderaalset rolli üle lubatud piiri, toetajad vastavad, et see võimaldab lahendada riigiüleseid probleeme tõhusamalt.
Kokkuvõte
Maksustamise ja kulutamise klausel on põhiseaduse võtmeelement, mis annab kongressile laia, ent mitte piiramatut õiguse koguda makse ja suunata neid föderaalseks tegevuseks ühise kaitse ning üldise heaolu tagamiseks. Kohtud on üldiselt andnud kongressile palju diskretsiooni, kuid on samal ajal seadsnud piirid tingimuslikule kulutamisele ja sundimisele, et kaitsta osariikide autonoomiat ja põhiseaduslikke õigusi.
Tekst
Kongressil on õigus kehtestada ja koguda makse, tollimakse, Imposti (maksuvorm) ja aktsiisid, et maksta võlgu ja hoolitseda Ameerika Ühendriikide ühise kaitse ja üldise heaolu eest; kuid kõik tollimaksud, Imposti ja aktsiisid peavad olema ühtsed kogu Ameerika Ühendriikides;
Taust
Konföderatsiooni põhikiri (1781-1789) ei andnud keskvalitsusele volitusi maksude kehtestamiseks. See õigus oli ainult osariikidel. Kongress sai raha hankida ainult osariikidelt raha küsides. Samuti võisid nad laenata raha välisriikide valitsustelt või müüa läänemaailma. Selle eesmärk oli säilitada nõrk keskvalitsus, kusjuures enamik valitsemisvolitusi oli reserveeritud iseseisvatele osariikidele. Kongressil puudusid tulud, et maksta oma võlgu või jõustada oma seadusi ja lepinguid. See oli üks neist küsimustest, mida 1787. aasta konstitutsioonikonverents käsitles ja põhiseaduses muutis.
Maksude liigid
Kongressi õigusele kehtestada makse on põhiseaduses sätestatud erand ja kaks tingimust. Mis tahes riigist eksporditavaid kaupu ei tohi maksustada. Otsesed maksud peavad järgima jaotamise reeglit
Üldise heaolu klausel
Põhiseadusega on antud volitus "tagada ... üldist heaolu". Thomas Jefferson kirjutas 1791. aastal:
Maksude kehtestamine Ameerika Ühendriikide üldise heaolu tagamiseks, st "maksude kehtestamine üldise heaolu tagamiseks". Sest maksude kehtestamine on volitus ja üldine heaolu on eesmärk, milleks seda volitust kasutatakse. Nad ei tohi kehtestada makse ad libitum mis tahes eesmärgil, vaid ainult selleks, et maksta võlgu või hoolitseda liidu heaolu eest. Samamoodi ei tohi nad teha mida iganes nad tahavad, et tagada üldist heaolu, vaid üksnes kehtestada selleks otstarbeks makse...
Ta kirjutas riikliku panga põhiseaduspärasusest. Siinkohal rõhutas ta, et kõnealune klausel ei olnud kongressile antud iseseisev volitus, vaid oli mõeldud selle maksustamisõiguse piiritlemiseks. Ülemkohtul ei ole sellest ajast alates olnud võimalust teha selles küsimuses ametlikku otsust.
Selle klausli kaks autorit olid eri meelt "üldise heaolu" tähenduse osas. Alexander Hamilton oli väga selgelt seisukohal, et klausel tähendas just seda, mida ta ütles. Üldine heaolu tähendas iga kodaniku hüvanguks. James Madison oli kitsamal seisukohal. Tema arvates andis klausel kongressile maksustamisvolitused vaid selleks, et toetada ennast ja jääda võimule. Kongress järgis algusest peale Hamiltoni seisukohta. Nad on teinud üha rohkem assigneeringuid üldise heaolu kulutuste jaoks, nõudes sageli osariikidelt vastavaid rahalisi vahendeid.
Ühtsuse klausel
Kaudsete maksude suhtes kohaldatakse ühtsuse reeglit. See sätestab, et "kõik tollimaksud, impordimaksud ja aktsiisid peavad olema ühtsed kogu Ameerika Ühendriikides". Kõigepealt teatas ülemkohus, et maks on ühtne, "kui see "toimib ühesuguse jõuga ja mõjuga igas kohas, kus selle subjekt on"." Kohtuasjas United States v. Ptasynski (1983) jõudis kohus ühehäälselt järeldusele, et kõik maksud, mille subjekt on määratletud mitte-geograafiliselt, vastavad ühtsuse klauslile. Teiseks, kui maksusubjekt on määratletud geograafiliselt, tuleb hoolikalt otsida "tegelikku geograafilist diskrimineerimist".
Küsimused ja vastused
K: Mis on maksustamise ja kulutamise klausel ja kus asub see USA põhiseaduses?
V: Maksustamise ja kulutamise klausel annab Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsusele maksustamisvolitused ja see asub USA põhiseaduse I artikli 8. jao 1. punktis.
K: Millistel eesmärkidel võib kongress vastavalt maksustamise ja kulutamise klauslile makse kehtestada?
V: Kongress võib koguda makse Ameerika Ühendriikide võlgade tasumiseks ning Ameerika Ühendriikide ühise kaitse ja üldise heaolu tagamiseks.
K: Kas maksustamise ja kulutamise klauslis sisalduvad lisaklauslid?
V: Jah, maksustamise ja kulutamise klauslis on kaks lisaklauslit: üldise heaolu klausel ja ühtsuse klausel.
K: Mida tähendab üldise heaolu klausel?
V: Üldise heaolu klausel on üks maksustamise ja kulutamise klauslis sisalduvatest lisaklauslitest ja see volitab kongressi hoolitsema Ameerika Ühendriikide üldise heaolu eest.
K: Millele viitab ühetaolisuse klausel?
V: Ühetaolisuse klausel on teine maksustamise ja kulutamise klauslis sisalduv lisaklausel ja nõuab, et kõik kongressi kehtestatud maksud oleksid kõikides osariikides ühtsed.
K: Kuidas annab maksustamise ja kulutamise klausel Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsusele volitusi?
V: Maksustamise ja kulutamise klausel annab volitused Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsusele, volitades kongressi koguma makse Ameerika Ühendriikide võlgade tasumiseks ning Ameerika Ühendriikide ühise kaitse ja üldise heaolu tagamiseks.
Küsimus: Kas kongress võib lisaks võlgade tasumisele ja Ameerika Ühendriikide üldise heaolu tagamisele koguda makse ka muudel eesmärkidel?
V: Ei, vastavalt maksustamise ja kulutamise klauslile võib kongress kehtestada makse ainult Ameerika Ühendriikide võlgade tasumiseks ning Ameerika Ühendriikide ühise kaitse ja üldise heaolu tagamiseks.
Otsige