USA põhiseaduse XXV muudatus: presidendi võimetus ja asepresident

Põhiseaduse teise artikli 1. jao 6. punkt ütleb:

Presidendi ametist tagandamise, surma, tagasiastumise või võimetuse korral täita nimetatud ameti volitusi ja kohustusi läheb see asepresidendile, ja kongress võib seadusega sätestada nii presidendi kui ka asepresidendi ametist tagandamise, surma, tagasiastumise või võimetuse korral, deklareerides, milline ametnik tegutseb siis presidendina, ja see ametnik tegutseb vastavalt, kuni puude kõrvaldamiseni või presidendi valimiseni.

See tähendab, et kui president vallandatakse, sureb, astub tagasi või ei ole võimeline "täitma [oma] volitusi ja kohustusi" (ei suuda teha asju, mida president peab tegema), võtab tema töö üle asepresident. Asepresident teeb presidendi tööd seni, kuni ta paraneb (kui ta on lihtsalt haige või invaliidistunud) või kuni järgmiste presidendivalimisteni (kui president on tagasi astunud või surnud). Kui ei president ega asepresident ei saa presidendi tööd teha, võib kongress otsustada, kes võtab presidendi töö üle. See on kõik, mida põhiseadus selle teema kohta ütleb.

See klausel ei olnud väga konkreetne. Selles ei öeldud:

• Kellel oli õigus öelda, et president ei ole võimeline oma tööd tegema.
• Kas asepresidendist saaks tegelikult president, kui ta peaks ametisse astuma, või oleks ta lihtsalt "presidendi kohusetäitja" (keegi, kes teeb presidendi tööd, kuid ei saa kunagi "presidendi" tiitlit).
• Kes võtaks asepresidendi koha üle, kui ta sureb, astub tagasi, ei saa oma tööd teha või peab presidendi koha üle võtma.
• Kuidas (või kes) peaks kongressis otsustama, kes võtaks ameti üle, kui president ega asepresident ei saaks presidendi tööd teha.

1841. aastal sai üheksandast presidendist William Henry Harrisonist esimene Ameerika Ühendriikide president, kes suri ametis. Enne seda oli esindaja John Williams teinud ettepaneku, et presidendi surma korral peaks asepresidendist saama presidendi kohusetäitja. Samuti oli pärast Harrisoni surma tema kabinet kokku tulnud ja otsustanud, et asepresident John Tylerist saab "asepresident, kes täidab presidendi ülesandeid". Tylerile see idee siiski ei meeldinud. Ta teatas, et temast on saanud president, mitte ainult vana presidendi tööd. Ta keeldus vaatamast mingeid pabereid, mis olid talle adresseeritud kui "presidendi kohusetäitjale".

Tyler andis presidendivande, kolis Valgesse Majja ja võttis üle kõik vana presidendi volitused. Keegi ei vaidlustanud ametlikult Tyleri presidendinõuet. Lõpuks võtsid mõlemad kongressi kojad vastu resolutsiooni, milles öeldi, et Tyler on Ameerika Ühendriikide kümnes president. Sellega loodi "täieliku õigusjärgluse pretsedent". Pretsedent on reegel või seadus, mida võidakse tulevikus järgida, kui sarnane olukord peaks uuesti tekkima. "Täielik õigusjärglus" tähendab, et kui tegelik president sureb, saab asepresidendist president, mitte presidendi kohusetäitja. "Täieliku õigusjärgluse pretsedent" sai tuntuks kui "Tyleri pretsedent".

Teinekord presidendid ei surnud, kuid nad ei saanud haiguse tõttu oma tööd teha. Näiteks Woodrow Wilson sai oma eesistumise ajal insuldi. Esimene leedi Edith Wilson ja Valge Maja ametlik arst hoidsid insuldi siiski saladuses. Selle tõttu ei võtnud keegi presidendiametit üle, kuigi Wilson ei saanud sel ajal tööd teha.

Enne 25. muudatusettepanekut oli asepresident kaheksateistkümnel korral olnud tühi, sest asepresident suri, astus tagasi või pidi presidendi kohale asuma. Näiteks ei olnud asepresidenti peaaegu neli aastat pärast Franklin D. Roosevelti surma.

Need probleemid tegid selgeks, et valitsus vajab konkreetsemaid eeskirju.

Kennedy mõrvamine

22. novembril 1963 mõrvati president John F. Kennedy. Kennedy mõrvamine tegi kongressile väga selgeks, et nad peavad kohe välja mõtlema lahenduse presidendi ametikoha järgimise kohta. Ameerika Ühendriigid olid keset külma sõda. Uuel presidendil Lyndon B. Johnsonil oli varem, 1955. aastal, olnud südameinfarkt koos perekonnaajalooga, kus Johnsonite mehed surid suhteliselt noorelt (60ndate aastate alguses, mis tal 1973. aastal 64-aastaselt juhtus). Järgmised kaks inimest presidendiks olid esindajatekoja spiiker John McCormack (kes oli 71-aastane) ja senati pro tempore president Carl Hayden (kes oli 86-aastane). Kongress hakkas kiiremini liikuma.

Ettepanekud

Kongressi liikmed pakkusid välja kaks erinevat muudatusettepanekut, et täita klauslist 6 puuduvaid üksikasju.

Keating-Kefauveri ettepanekus tehti ettepanek lubada kongressil kehtestada seadus selle kohta, kes peaks otsustama, millal president on invaliidistunud. Selle ettepaneku tegi 1963. aastal New Yorgi senaator Kenneth Keating (^p. 345 ) ja seda toetas Tennessee senaator Estes Kefauver.^p. 28 Teised senaatorid olid siiski mures, et kongress võib seda võimu kuritarvitada või et pärast muudatusettepaneku vastuvõtmist ei võeta seda seadust tegelikult vastu. ^{pp. 30–35}

Bayh-Celleri ettepanekust sai lõpuks kahekümne viies muudatusettepanek. 6. jaanuaril 1965 tegi senaator Birch Bayh muudatusettepaneku Ameerika Ühendriikide senatis ja esindaja Emanuel Celler (esindajatekoja õiguskomisjoni esimees) tegi selle ettepaneku Ameerika Ühendriikide esindajatekojas. Erinevalt Keating-Kefauveri ettepanekust pakkus see välja viisi, kuidas täita asepresidendi ametikoht, kui see on tühi, ning sätestas ka reeglid, kuidas presidenti saaks "invaliidiks" kuulutada. ^{pp. 348–350}

19. veebruaril 1965 võttis senat muudatuse vastu. Esindajatekoda võttis aga 13. aprillil vastu muudatusettepaneku teistsuguse versiooni. Esindajatekoda ja senat pidid moodustama komisjonid, et leida muudatusettepaneku versioon, millega nad kõik saaksid nõustuda. 6. juulil 1965 võtsid mõlemad kongressi kojad muudatusettepaneku lõpliku versiooni vastu ja saatsid selle ratifitseerimiseks osariikidele.

Nagu kõik kongressi esitatud põhiseaduse muudatused, pidi ka kahekümne viienda muudatuse ratifitseerima kolm neljandikku osariikidest (38 osariiki 50-st). Ratifitseerimine oli lõpule viidud 19 kuud pärast muudatusettepaneku esitamist. Hiljem ratifitseeris muudatusettepaneku veel üheksa osariiki; kolm osariiki ei hääletanud muudatusettepaneku ratifitseerimise poolt.

Osariigid ratifitseerisid muudatuse selles järjekorras:

1. jagu. Presidendi ametist tagandamise, surma või tagasiastumise korral saab presidendiks asepresident.

2. jagu. Kui asepresidendi ametikoht jääb vabaks, nimetab president asepresidendi, kes astub ametisse pärast seda, kui kongressi mõlema koja häälteenamus on selle kinnitanud.

3. jagu. Kui president edastab senati pro tempore presidendile ja esindajatekoja spiikerile oma kirjaliku avalduse, et ta ei ole võimeline täitma oma ametikohustusi, ja kuni ta ei edasta neile vastupidist kirjalikku avaldust, täidab neid volitusi ja kohustusi asepresidendi kohusetäitjana asepresident.

4. jagu. Kui asepresident ja enamus täidesaatva riigikogu peamistest ametnikest või muudest seadusega ettenähtud organitest edastavad senati pro tempore presidendile ja esindajatekoja spiikerile kirjaliku avalduse, et president ei ole võimeline täitma oma ametikohustusi, võtab asepresident viivitamata üle presidendi kohusetäitjana ametikohustuste täitmise ja volituste täitmise.

Pärast seda, kui president edastab senati pro tempore presidendile ja esindajatekoja spiikrile oma kirjaliku avalduse, et võimetuse puudumine ei ole tõenäoline, jätkab ta oma ametikohustuste täitmist, välja arvatud juhul, kui asepresident ja enamus kas täitevministeeriumi peamistest ametnikest või muudest organitest, mida kongress võib seadusega ette näha, edastavad nelja päeva jooksul senati pro tempore presidendile ja esindajatekoja spiikerile oma kirjaliku avalduse, et president ei saa täita oma ametikohustusi ja -volitusi. Seejärel otsustab kongress küsimuse, kogunedes selleks neljakümne kaheksa tunni jooksul, kui kongress ei ole istungil. Kui kongress kahekümne ühe päeva jooksul pärast viimase kirjaliku avalduse saamist või, kui kongress ei ole istungil, kahekümne ühe päeva jooksul pärast seda, kui kongress peab kogunema, otsustab mõlema koja kahe kolmandiku häälteenamusega, et president ei ole võimeline täitma oma ametikohustusi, jätkab asepresident nende täitmist presidendi kohusetäitjana; vastasel juhul jätkab president oma ametikohustuste täitmist.

1. jagu: Presidendi õigusjärglus

1. jagu muutis "Tyleri pretsedendi" seaduseks. See ütleb, et kui president tagandatakse ametist, sureb või astub tagasi, saab asepresidendist kohe president (mitte "presidendi kohusetäitja").

2. jagu: Asepresidendi ametikoht

Enne kahekümne viiendat muudatusettepanekut jäi asepresidendi koht, kui see oli tühi, tühjaks kuni järgmiste valimisteni.

Jaotise 2 kohaselt nimetab president alati, kui asepresidendi ametikoht vabaneb, kellegi asepresidendi asemele. Kui kongressi mõlema koja enamus nõustub sellega, saab sellest isikust asepresident.

3. jagu: Presidendi deklaratsioon

Lõikes 3 on öeldud, et president võib end kuulutada "võimetuks täitma oma ametikohustusi" (võimetuks tegema oma tööd). Ta peab seda teatama kirjalikus kirjas nii senati pro tempore presidendile kui ka esindajatekoja spiikerile. Kui president seda teeb, saab asepresidendist presidendi kohusetäitja. President võib igal ajal tagasi võtta presidendiameti, saates kirja pro tempore presidendile ja esindajatekoja spiikerile, et ta on taas võimeline täitma presidendi volitusi ja kohustusi.

4. jagu: Asepresidendi ja kabineti deklaratsioon

Jaotis 4 on ainus osa muudatusettepanekust, mida ei ole kunagi kasutatud. See võimaldab teistel täidesaatvatel ametnikel kuulutada president võimetuks oma tööd tegema. Asepresident peab sellega nõustuma. Nii peab:

• enamus "täidesaatvate ametkondade peamistest ametnikest" (Ameerika Ühendriikide kabinet) VÕI
• "Selline muu organ, mida kongress võib seadusega ette näha" (mõni muu rühm, mille kongress valib).

Selleks, et kuulutada president töövõimetuks, peaksid need inimesed allkirjastama ja andma kirja senati pro tempore presidendile ja parlamendi spiikrile. Nagu 3. jao puhul, saab asepresidendist seejärel presidendi kohusetäitja.

President võib võtta tagasi eesistumise, saates kirja pro tempore presidendile ja parlamendi spiikerile. Kui aga asepresident ja kabinet arvavad, et president on endiselt puudega ja ei suuda endiselt oma tööd teha, võivad nad tema tagasipöördumise vaidlustada. Neil on neli päeva aega kirjutada uus avaldus, milles öeldakse, et president ei ole endiselt võimeline oma tööd tegema. Nende nelja päeva jooksul on asepresident endiselt presidendi kohusetäitja. Seejärel peab kongress 48 tunni jooksul kokku tulema, kui nad ei ole juba istungil. Seejärel on kongressil 21 päeva aega otsuse tegemiseks. Vahepeal on asepresident endiselt presidendi kohusetäitja.

Kui kaks kolmandikku kongressi kummastki kojast hääletab selle poolt, et president ei saa endiselt oma tööd teha, jätkab asepresident presidendi kohusetäitjana. Kui kongress ei hääleta nii või kui nad ei hääleta üldse 21 päeva jooksul, võtab president taas presidendi kohustused üle.

Kahekümne viiendale muudatusettepanekule on viidatud (kasutatud) kuus korda alates selle lisamisest põhiseadusele. Paragrahvi 1. jagu on kasutatud üks kord, 2. jagu on kasutatud kaks korda ja 3. jagu on kasutatud kolm korda. Ainult 4. jagu ei ole kunagi kasutatud, kuigi seda on kaalutud kaks korda.

1. jao kasutamine

President Richard Nixon astus tagasi 9. augustil 1974, enne kui alamkoda sai hääletada, kas teda süüdistatakse Watergate'i skandaaliga seotud kuritegude eest. Asepresident Gerald Ford sai presidendiks kohe pärast Nixoni tagasiastumist.

2. jao kasutamine

10. oktoobril 1973 astus asepresident Spiro Agnew tagasi. Kaks päeva hiljem nimetas president Richard Nixon uueks asepresidendiks Ameerika Ühendriikide esindaja Gerald Fordi Michigani osariigist. Vastavalt paragrahvile 2 pidi Fordi asepresidendiks heaks kiitma üle 50% kongressi kummastki kojast. 6. detsembriks oli Fordi heaks kiitnud 97% senatist ja 92% esindajatekojast. Ford vannutati asepresidendiks hiljem, 6. detsembril, mõlema kongressi koja ees. Ford on ainus isik Ameerika Ühendriikide ajaloos, kes on olnud asepresident ja hiljem president, ilma et teda oleks mõlemale ametikohale valitud.

Kui Gerald Ford sai presidendiks pärast Richard Nixoni tagasiastumist, jäi asepresidendi ametikoht vabaks. 20. augustil 1974 nimetas uus president Ford uueks asepresidendiks New Yorgi endise kuberneri Nelson Rockefelleri. 10. detsembril 1974 kinnitas senat Rockefelleri häältega 90-7. Üheksa päeva hiljem hääletas esindajatekoda Rockefelleri kinnitamise poolt 287-128. Ta vannutati ametisse hiljem, 19. detsembril 1974, senati ees.

3. jao kasutamine

Presidendid on kasutanud 25. muudatuse 3. jagu kolm korda. Iga kord on nad andnud võimu oma asepresidentidele lühikeseks ajaks, sest neil oli vaja saada anesteesia meditsiiniliste testide või operatsioonide jaoks. Allpool on loetletud kolm Ameerika Ühendriikide ajaloos tegutsenud presidendi kohusetäitjat.

George H. W. Bush (1985)

12. juulil 1985 sai president Ronald Reagan teada, et tema jämesooles on väike kasvaja, mis võib muutuda jämesoolevähiks. Tema arst ütles talle, et ta vajab operatsiooni. Reagan otsustas kohe operatsiooni teha.

Reagan ei tahtnud siiski tugineda 25. muudatuse 3. paragrahvile. Ta kartis, et presidendi võimu loovutamine loob halva pretsedendi. Valge Maja peajurist ja Reagani staabiülem soovitas tal kasutada paragrahvi 3 ja anda volitused asepresident George H. W. Bushile.

Loodud on kaks kirja. Esimeses viidati 3. jaole ja öeldi, et Reagan ei ole võimeline oma ülesandeid täitma. Teises kirjas öeldi, et Reagan teadis paragrahvist 3 ja arvas, et see ei kehti tema olukorra kohta, kuid soovis siiski, et Bush võtaks tema operatsiooni ajal ameti üle. 13. juulil kirjutas Reagan teisele kirjale alla ja laskis selle üle anda pro tempore presidendile ja parlamendi spiikerile.

Reagani autobiograafias ja teistes raamatutes väidetakse, et Reagan tahtis selgelt anda võimu asepresident Bushile.^{pp. 197–200} Valge Maja advokaat Fred Fielding ütles:

Ma isiklikult tean, et ta kavatses seda muudatusettepanekut kasutada ja ta [teatas] sellest kõigile oma töötajatele ja ... nii asepresidendile kui ka senati presidendile. Ta oli ka väga kindel oma soovis mitte luua pretsedenti, mis seoks tema järeltulijat. . ^p.197

Kuid kuna Reagan ei maininud konkreetselt 3. jagu ja ei öelnud, et ta ei saa oma tööd presidendina teha, ei tuginenud ta ametlikult 25. muudatusettepanekule.

Dick Cheney (2002; 2007)

29. juunil 2002 sai president George W. Bushist esimene president, kes ametlikult kasutas 3. jagu. Ta vajas koloskoopiat, soolestiku uuringut, ja talle oleks vaja teha anesteesia. Ta andis ametlikult võimu oma asepresidendile Dick Cheneyle, kasutades 25. muudatusega sätestatud eeskirju. Erinevalt Reaganist ütles ta oma kirjas pro tempore presidendile ja parlamendi spiikerile konkreetselt, et kasutab 25. muudatuse 3. jagu. Umbes kahe tunni pärast oli Bush ärkvel ja võttis presidendiameti tagasi.

21. juulil 2007 tugines president Bush taas paragrahvile 3, et ta saaks teha veel ühe koloskoopia. Cheney oli taas umbes kaks tundi presidendi kohusetäitja, kuni Bush oli valmis presidendiametit tagasi võtma.

4. jao kaalutletud kasutamine

Alates 2020. aastast ei ole 4. jaole kunagi tuginetud, kuid vähemalt ühel korral kaaluti 4. jao kasutamist ja teisel korral kritiseeriti oluliselt selle mittekasutamist. Mõlemad juhtusid Ronald Reagani eesistumise ajal.

1981: Reagani mõrvakatse

30. märtsil 1981 üritas John Hinckley tappa president Ronald Reagani. Reagan sai haavata ja vajas viivitamatult operatsiooni, nii et ta ei saanud tugineda paragrahvile 3, et anda volitused oma asepresidendile. Tema asepresident George H. W. Bush ei kasutanud 4. jagu, sest ta oli lennukis, mis oli tagasi Texasist. Reagan oli operatsioonist välja tulnud selleks ajaks, kui Bush Washingtoni jõudis. ^{pp. 195–6, 253-5}

1995. aastal kirjutas Birch Bayh, kes oli kirjutanud 25. muudatusettepaneku senati versiooni, et oleks pidanud kasutama 4. jagu.

1987: Reagani süüdistatakse selles, et ta ei teinud oma tööd

1987. aastal astus Reagani staabiülem Donald Regan tagasi.^p. 218 Tema asemele tuli Howard Baker.^p. 83 Regani töötajad ütlesid Bakerile, et Reagan tundus laisk ja võimetu oma tööd tegema. Nad ütlesid talle, et ta peaks olema valmis 25. muudatuse 4. paragrahvi rakendamiseks.

Vastavalt PBS-i programmile American Experience:

See, mida Bakeri üleminekumeeskonnale sel nädalavahetusel Donald Regani töötajad ütlesid, šokeeris neid. Reagan oli "tähelepanematu, ebakompetentne" ja "laisk" ning Baker peaks olema valmis tuginema 25. muudatusettepanekule, et [võtta] tema kohustused ära.

Saates antud intervjuus ütles Edmund Morris, kes oli kirjutanud Reagani eluloo, järgmist:

Tulevad Bakeri inimesed otsustasid kõik esmaspäeval temaga kohtuda, see oli nende esimene ametlik kohtumine presidendiga, ning koonduda kabinetiruumis laua ümber ja jälgida teda väga, väga tähelepanelikult, et näha, kuidas ta käitub, et näha, kas ta on tõepoolest kaotamas oma vaimset haaret.

Reagan, kes oli muidugi täiesti teadmatuses, et tema suhtes käivitati surmavalve, tuli sisse stimuleerituna ... kõigist neist uutest inimestest ja esines suurepäraselt. Koosoleku lõpus heitsid nad piltlikult öeldes käed üles, mõistes, et ta oli end täiesti kontrolli all.