Õiguslik pretsedent

Pretsedendi tüübid

Siduv pretsedent

Pretsedenti, mida tuleb kohaldada või järgida, nimetatakse siduvaks pretsedendiks (vaheldumisi kohustuslik pretsedent, kohustuslik või siduv asutus jne). Stare decisis'i doktriini kohaselt peab alama astme kohus austama kõrgema astme kohtu tehtud õiguslikke järeldusi, mis jäävad kohtu poolt menetletavate kohtuasjade apellatsiooniteele. Ameerika Ühendriikide osariikide ja föderaalsetes kohtutes on kohtualluvus sageli geograafiliselt jagatud kohalike kohtute vahel, millest mitmed kuuluvad piirkondliku apellatsioonikohtu territooriumile ja kõik piirkondlikud kohtud alluvad ülemkohtule. Määratluse kohaselt ei ole madalama astme kohtute otsused üksteise ega süsteemis kõrgemate kohtute suhtes siduvad, samuti ei ole apellatsioonikohtute otsused siduvad üksteise ega teise apellatsioonikohtu alla kuuluvate kohalike kohtute suhtes. Lisaks sellele peavad kohtud järgima oma varem teiste kohtuasjade kohta tehtud õigushinnanguid ja austama teiste kohtute otsuseid, mis on tehtud nende ees olevate poolte vahelistes vaidlustes, mis puudutavad sama faktide või sündmuste mustrit, välja arvatud juhul, kui neil on mõjuv põhjus neid otsuseid muuta.

Üks õigusprofessor on kirjeldanud kohustuslikku pretsedenti järgmiselt:

Kui on kindlaks määratud, milline on kohaldatav jurisdiktsioon, on kohus "kohustatud" järgima selle jurisdiktsiooni pretsedenti ainult siis, kui see on otseselt asjakohane. Kõige tugevamas mõttes tähendab "otseselt asjakohane" seda, et: (1) pretsedendi kohtuasjas lahendatud küsimus on sama, mis on lahendatav küsimus menetluses olevas kohtuasjas, (2) selle küsimuse lahendamine oli vajalik pretsedendi kohtuasja lahendamiseks, (3) pretsedendi kohtuasja olulised asjaolud esinevad ka menetluses olevas kohtuasjas ja (4) menetluses olevas kohtuasjas ei esine täiendavaid asjaolusid, mida võiks käsitleda olulise asjaoluna.

Erakorralistel asjaoludel võib kõrgem kohus tühistada või ümber lükata kohustusliku pretsedendi, kuid püüab sageli enne selle ümberlükkamist pretsedenti eristada, piirates sellega igal juhul pretsedendi ulatust.

Pretsedent ei ole kohtunikule "siduv" ega "kohustuslik" samas mõttes, nagu seadused on kodanikele siduvad. Kohtunikku ei saa vangistada ega trahvida selle eest, et ta sellega ei nõustu. Tema vande aluseks ei ole pretsedent, vaid vähemalt föderaalkohtunike puhul on see "põhiseadusele ja Ameerika Ühendriikide seadustele". Kohtunike eetika kaanonites ei mainita kuulekust pretsedendile, vaid "föderaalse põhiseadusele ja selle riigi põhiseadusele, mille seadusi nad haldavad". Kohtunike eetikakoodeksis ei ole pretsedendi kohta midagi öeldud. Enamikul juhtudel on pretsedent põhiseaduse ja meie seaduste kõige mõistlikum tõlgendus, mille puhul järgitakse pretsedenti järgides kõige täpsemalt vannet põhiseadusele. Kui aga kohtunik leiab, et enamuse arvamuses esitatud põhiseaduse tõlgendus ei ole veenev, võrreldes eriarvamuse tõlgendusega, siis võib pretsedendi järgimine rikkuda kohtuniku vannet. Ühes otsuses, kus kohtunik Roy Moore nägi sellist vahet, tunnistas ta selle autoriteeti pretsedendina, kuid ütles: "[Riigikohtu enamuse] tõlgendus põhiseadusest on nende tõlgendus. Kuid miski ei saa olla vastuolus vandeametniku vandega põhiseadusele." Loomulikult on kaos pretsedendi hoolimatu eiramise tagajärg. Kodanikud, kes püüavad seadust järgida, vajavad seaduse tunnetust.

Mittesiduv / veenev pretsedent

Pretsedenti, mis ei ole kohustuslik, kuid mis on kasulik või asjakohane, nimetatakse veenvaks pretsedendiks (või veenvaks autoriteediks või nõuandvaks pretsedendiks). Veenev pretsedent hõlmab madalama astme kohtute, teiste geograafiliste kohtute või kõrgemate kohtute poolt otsustatud kohtuasju, teistes paralleelsetes süsteemides (näiteks sõjaväekohtud, halduskohtud, põlisrahvaste/hõimude kohtud, osariikide kohtud versus Ameerika Ühendriikide föderaalsed kohtud) tehtud kohtuasju ning mõnel erandjuhul teiste riikide, lepingute, maailma kohtuorganite jne kohtuasju.

Esmase mulje korral tuginevad kohtud sageli teiste jurisdiktsioonide kohtute veenvatele pretsedentidele, kes on varem sarnaseid küsimusi käsitlenud. Veenev pretsedent võib muutuda siduvaks, kui kõrgem kohus võtab veenva pretsedendi vastu.

Kohandatud

Pikaajaline tava, mida kohtud ja kohtunikud on traditsiooniliselt tunnustanud, on esimene pretsedendi liik. Tava võib olla ühiskonnas nii sügavalt juurdunud, et see omandab seaduse jõu. Selleks, et kohus võtaks oma aruteludes arvesse tavapärast või traditsioonilist pretsedenti, ei pea kunagi olema olnud konkreetset kohtuasja, mille kohta on tehtud otsus samasugustes või sarnastes küsimustes.

Kohtupraktika

Teine pretsedendi liik on kohtupraktika. Tavaõiguse süsteemides antakse sellele pretsedendi liigile kohtu otsustamisel rohkem või vähem kaalu vastavalt mitmetele teguritele. Kõige olulisem on see, kas pretsedent on "asjakohane", st kas see käsitleb asjaolusid, mis on identsed või väga sarnased käesoleva kohtuasja asjaoludega. Teiseks, millal ja kus on pretsedendi otsus tehtud? Hiljutisele otsusele, mis on tehtud samas jurisdiktsioonis kui käesolev juhtum, antakse suur kaal. Järgmisena tuleks kahanevas järjekorras arvesse võtta hiljutisi pretsedente jurisdiktsioonides, mille õigus on sama, mis kohalik õigus. Kõige vähem kaalutakse pretsedenti, mis tuleneb erinevatest asjaoludest, vanematest kohtuasjadest, mis on vahepeal vaidlustatud, või kohtuasjadest jurisdiktsioonides, mille õigus on erinev.

Pretsedendi kriitiline analüüs

Kohtulahendid

Ameerika Ühendriikide Kolmanda Ringkonnakohtu apellatsioonikohus on sedastanud:

Kohtupraktika seob konkreetse õigusliku tagajärje üksikasjalike asjaolude kogumiga kohtuasja lahendis, mida seejärel peetakse reegliks järgmise kohtuasja lahendamisel, mis hõlmab identseid või sarnaseid olulisi asjaolusid ja mis on tekkinud samas kohtus või kohtuhierarhias madalamal astmel.

Ameerika Ühendriikideüheksanda ringkonna apellatsioonikohus on sedastanud:

Stare decisis on kohtu põhimõte järgida pretsedenti; see termin on vaid lühend sõnast stare decisis et non quieta movere - "jääda ja jääda otsuste juurde ning mitte häirida seda, mis on juba lahendatud". Mõelge sõnale "decisis". See sõna tähendab sõna-sõnalt ja juriidiliselt otsust. Stare decisis'i doktriini kohaselt on kohtuasi oluline ainult selle poolest, mida ta otsustab - selle poolest, "mida", mitte selle poolest, "miks", ja mitte selle poolest, "kuidas". Pretsedendi puhul on stare decisis oluline ainult otsuse, üksikasjaliku õigusliku tagajärje jaoks, mis järgneb üksikasjalikule faktide kogumile.

Pretsedendid, mida vaadeldakse aja jooksul, võivad olla aluseks suundumustele, näidates seega järgmist loogilist sammu õiguse tõlgendamise arengus. Näiteks kui sisserännet on seadusega üha enam piiratud, siis võib järgmine seda teemat käsitlev kohtuotsus seda veelgi enam piirata.

Teadlased on viimasel ajal püüdnud kohaldada võrgustikuteooriat pretsedentide suhtes, et teha kindlaks, millised pretsedendid on kõige olulisemad või autoriteetsemad ning kuidas kohtu tõlgendused ja prioriteedid on aja jooksul muutunud.

Super stare decisis

Super-stare decisis on termin, mida kasutatakse tähtsa pretsedendi puhul, mis on vastupidavad või immuunsed selle ümberlükkamise suhtes, sõltumata sellest, kas otsus on algselt õigesti tehtud. Seda võib vaadelda kui ühte äärmust pretsedendiõiguse vahemikus või vaheldumisi väljendada veendumust või selle kriitikat, et mõningaid otsuseid ei tohiks ümber lükata.

1976. aastal lõid Richard Posner ja William Landes ühes artiklis, mille nad kirjutasid pretsedenditeooriate testimisest tsitaatide loendamise abil, mõiste "superprecedent". Posner ja Landes kasutasid seda terminit, et kirjeldada tsiteeritud otsuse mõjukat mõju. Mõiste "super-precedent" hakkas hiljem seostuma teistsuguse probleemiga: otsuse ümberlükkamise keerukusega. 1992. aastal kritiseeris Rutgersi professor Earl Maltz ülemkohtu otsust kohtuasjas Planned Parenthood vs. Casey, kuna see kinnitas ideed, et kui üks pool saab võtta kohtu üle kontrolli olulise riikliku tähtsusega küsimuses (nagu Roe vs. Wade'i kohtuasjas), siis saab see pool kaitsta oma positsiooni ümberpööramise eest "mingi super-staare decisis'i abil".

Küsimus kerkis uuesti esile ülemkohtuniku John G. Robertsi ja kohtunik Samuel Alito küsitlemisel nende kinnitamiskuulamistel senati õiguskomisjonis. Enne kuulamisi kirjutas komitee esimees, Pennsylvania senaator Arlen Specter New York Times'ile op/ed, milles ta viitas Roe'ile kui "superprecedendile". Ta mainis seda mõistet (ja tegi näiliselt humoorikaid viiteid "super-duper pretsedendile") kuulamiste ajal, kuid ei Roberts ega Alito ei kinnitanud seda terminit ega mõistet.

Precedentide kriitika

1997. aastal ilmunud vastuolulises raamatus süüdistas advokaat Michael Trotter Ameerika advokaatide liigset tuginemist siduvatele ja veenvatele volitustele, mitte aga kohtuasja sisule, kui peamist tegurit, mis põhjustas 20. sajandi jooksul õiguskulude suurenemise. Ta väitis, et kohtud peaksid keelama väljaspool oma jurisdiktsiooni asuvatele veenvatele pretsedentidele viitamise, välja arvatud kaks erandit:

(1) kohtuasjad, mille puhul välisriigi õigus on kohtuasja esemeks või

(2) juhtumid, kus menetlusosaline kavatseb taotleda, et jurisdiktsiooni kõrgeim kohus tühistaks siduva pretsedendi, ja seetõttu peab ta viitama veenvale pretsedendile, et näidata suundumust teistes jurisdiktsioonides.