Apellatsioonikohus: teise astme kohus, pädevus ja apellatsiooniprotsess

Apellatsioonikohus, mida tavaliselt nimetatakse apellatsioonikohtuks, apellatsioonikohtuks (ameerika inglise keeles), apellatsioonikohtuks (inglise keeles), teise astme kohtuks või teise astme kohtuks, on mis tahes kohus, mis arutab esimese astme kohtu või muu madalama astme kohtu apellatsioonkaebust. Enamikus jurisdiktsioonides on kohtusüsteem jagatud vähemalt kolmeks tasandiks. Esimese astme kohus, mis arutab esialgu kohtuasju ning vaatab läbi tõendid ja tunnistused, et teha kindlaks kohtuasja asjaolud. On vähemalt üks apellatsioonikohtu vaheastme kohus. Kõrgeim tasand on kõrgeim kohus (või viimase astme kohus), mis vaatab peamiselt läbi vahepealsete kohtute otsused. Jurisdiktsiooni kõrgeim kohus on selle jurisdiktsiooni kõrgeim apellatsioonikohus. Apellatsioonikohtud võivad üleriigiliselt tegutseda erinevate reeglite alusel.

Apellatsioonikohtute pädevus vaadata üle madalama astme kohtute otsuseid on eri kohtute puhul väga erinev. Mõnes kohas on apellatsioonikohtu läbivaatamisvolitused piiratud. "Üldiselt sätestab apellatsioonikohtu otsus "apellatsioonikohtu lõpliku juhise vaidlustatud küsimuses, milles on konkreetselt esitatud kohtu otsus, mille kohaselt tuleks vaidlustatud otsus kinnitada, tühistada, tagasi saata või muuta"".

Apellatsioonikohtu roll ja eesmärk

Apellatsioonikohtu peamine ülesanne ei ole tavaliselt asja põhjalikku uuesti läbiarutamist või uute tõendite vastuvõtmine, vaid kontrollida, kas esimese astme kohus rakendas seadust õigesti ning kas protseduurilised ja protsessiõigused olid tagatud. Apellatsioonikohus analüüsib kohtulahendi aruande (record on appeal), milles on kirjas kogu õiguslik materjal, tõendid ja esimese astme kohtu otsused.

Apellatsiooniprotsessi põhilised sammud

• Apellatsiooni esitamine: kaebaja (apellant) esitab apellatsioonivõimaluse seaduses või protseduurireeglis sätestatud tähtaja jooksul.
• Kirjalikud argumendid (brief'id): pooled esitavad apellatsioonikohtule kirjalikud memod, kus selgitatakse väidetavaid õigusvigu ja viidatakse eelnevatele otsustele ning seadustele.
• Arutelu (oral argument): mõnel juhul toimuvad suulised ettekanded, kus pooled saavad kohtunikelt küsimustele vastata.
• Otsus: kolleegium (tavaliselt 3-juhtumites) teeb otsuse ning annab põhjenduse, mis võib olla kirjalik eriarvamusega või ilma.

Pädevuse ulatus ja läbivaatamise standardid

Apellatsioonikohtud ei vaata tavaliselt üle fakte sama põhimõttega kui esmane kohus. Levinud läbivaatamise standardid on:

• De novo – õiguslikke küsimusi kontrollitakse uuesti ilma esialgse kohtu järeldustesse uskumata (nt seaduse tõlgendamine).
• Clearly erroneous (selgelt ekslik) – faktilisi leidmisi vaadeldakse tagasihoidlikumalt; apellatsioonikohus ei muuda neid, kui need ei ole ilmselt ekslikud.
• Abuse of discretion – kohtu kutseseisuse või protseduuriliste otsuste üle vaadeldakse, kas esimene kohus kasutas oma hinnanguõigust põhjendamatult.
• Substantial evidence – hindamine, kas esitatud tõendid toetavad esialgse kohtu järeldust.

Võimalikud otsuse tulemused

• Kinnitamine (affirm): apellatsioonikohus jätab esialgse otsuse jõusse.
• Tühistamine (reverse): apellatsioonikohus leiab seadusliku või protseduurilise vea ning muudab esimese astme otsust.
• Tagasi saatmine (remand): asi saadetakse tagasi esimese astme kohtule täiendavaks menetluseks (nt uue kohtuprotsessi pidamiseks või tõendite täiendavaks hindamiseks).
• Muutmine (modify): apellatsioonikohus kohandab otsust osaliselt ilma seda täielikult tühistamata.

Erandid ja erijuhud

Kuigi apellatsioonikohus tavaliselt ei võta vastu uusi tõendeid, on erandeid: näiteks kui ilmub esimesel astmel teadaolev uus oluline tõend või kui kohtul on võim korraldada juurdeuurimine. Samuti sisaldavad paljud süsteemid erakorralisi apellatsiooni- või vaheotsuse (interlocutory appeal) võimalusi, kui esmane otsus võib tekitada pöördumatut kahju.

Organisatsioonilised ja protseduurilised erinevused

Apellatsioonikohtude täpne ülesehitus ja reeglid erinevad oluliselt riigiti ja jurisdiktsiooniti. Näiteks mõnes riigis on vahekohtud eraldiseisvad esmasest kohtuastmest, teistes on ühtsem hierarhia. Lisaks on:

• Panel vs en banc: enamik otsuseid tehakse väikese kohtunike paneeli poolt; en banc arutamine tähendab laiemat kohtunike koosseisu kogu apellatsioonikohtu tasemel.
• Diskretsioon ja kohustuslik apellatsioon: mõned juhtumid saab automaatselt apelleerida, teised nõuavad apellatsioonikohtu nõusolekut (discretionary review, nt kõrgeima astme kohtu "certiorari" praktika).
• Presidentsus (precedent): apellatsioonikohtu otsused võivad olla alluvatele kohtutele siduvad ja luua pretsedendi.

Praktilised soovitused appellandi ja vastaspoole jaoks

• Esita apellatsioon õigeaegselt ja järgi täpselt vorminõudeid ning tõendite piiratust – apellatsioonikohus põhineb dokumentaalsel materjalil.
• Sihipärane õiguslik argument: keskendu selgelt esmastele juriidilistele vigadele ja viita kohtupraktikale.
• Kaalu erakorralisi abinõusid, kui esialgne otsus võib tekitada pöördumatut kahju.
• Ole teadlik, et apellatsioon ei pruugi tähendada uue asjaolu uurimist; eesmärk on õiguse ühtlustamine ja menetlusvigade parandamine.

Kokkuvõte

Apellatsioonikohus on teise astme õigusorgan, mille ülesanne on tagada seaduste õige ja ühtlane rakendamine ning kontrollida esimese astme kohtu otsuste seaduslikkust ja protseduurilist korrektsust. Apellatsiooniprotsess on enamasti kirjalik ja põhineb esmane kohtu dokumentaalsel materjalil, kasutades erinevaid läbivaatamise standardeid ning võimaldades kinnitada, tühistada, muuta või tagastada esialgne otsus vastavalt juhtumi asjaoludele ja õigusküsimustele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on apellatsioonikohus?

K: Mitu astet on enamiku jurisdiktsioonide kohtusüsteemides?

Küsimus: Mis on jurisdiktsiooni kõrgeim/viimane kohtunikukohtu?

K: Kas apellatsioonikohtud tegutsevad üleriigiliselt erinevate reeglite alusel?

K: Millised volitused on apellatsioonikohtutel madalama astme kohtute otsuste läbivaatamiseks?

K: Mida näeb apellatsioonikohtu otsus ette?

Otsing