Roe v. Wade
Roe vs. Wade oli 1971-1973. aastal USA ülemkohtu poolt tehtud pöördeline otsus. Kohus otsustas, et osariigi seadus, mis keelas abordid (välja arvatud ema elu päästmiseks), oli põhiseadusega vastuolus. Otsus muutis abordi seaduslikuks paljudel juhtudel. Otsuses öeldi, et naise õigus eraelu puutumatusele laieneb ka loote/sündimata lapsele, keda ta kannab. Kohtu arvates ei olnud abort esimesel trimestril ohtlikum kui loote/lapse kandmine täies pikkuses. Otsus oli 7:2, kusjuures ülemkohtunik Warren E. Burger ja kuus kohtunikku hääletasid "Jane Roe" poolt ning kohtunikud William Rehnquist ja Byron White hääletasid selle vastu.
See otsus lõhestas riiki ja on tänaseni vastuoluline. Inimesed jagunesid elu- ja abielu pooldajateks. Eluabi pooldajad väidavad, et igal inimesel on õigus elule ja et aborti ei tohiks lubada, sest see lõpetab süütu inimese elu. Abielu pooldajad usuvad, et naisel on õigus valida, mida ta tahab oma kehaga ja oma lapse kehaga teha, ning et valitsus ei tohiks sekkuda. Roe't piiras hilisem otsus nimega Webster vs. Reproduktiivne tervis (1989), mis lubas abordi reguleerimist mõnel juhul. Mitmed osariigid on kaalunud abortide täielikku keelustamist käsitlevate seaduste vastuvõtmist.
Taust
See sai alguse Texases, kus vaidlustati seadus, mis keelas igasuguse abordi, kui ema elu ei olnud ohus. 1970. aastal esitas üks rase Texase naine Norma McCorvey (alias Jane Roe) Texase föderaalkohtusse hagi Dallase maakonna ringkonnaprokuröri Henry Wade'i vastu. Väites, et ta oli vallaline naine ja rase, soovis McCorvey oma rasedust katkestada. Ta soovis, et seda teeks ohutult arst, kuid ütles, et ta ei saa endale lubada reisimist väljapoole Texast. Ta ei saanud Texases seaduslikku aborti teha, sest tema elu ei olnud ohus. Tema hagi väitis, et Texase seadus rikkus tema õigust eraelu puutumatusele, mida kaitsevad esimene, neljas, viies, üheksas ja neljateistkümnes seadusemuudatus. Roe lisas, et ta esitas hagi "enda ja kõigi teiste samas olukorras olevate naiste nimel". Juhtum jõudis aeglaselt USA ülemkohtusse. Vahepeal sai McCorvey oma lapse ja andis selle lapsendamiseks.
Enamuse otsus
Kohus otsustas 7:2 häälteenamusega, et naise õigus abordile on kaitstud neljateistkümnenda seadusemuudatuse alusel tema õigusega eraelu puutumatusele. Otsus lubas naisel otsustada, kas hoida või abordida loodet/sündimata last esimese trimestri jooksul. See mõjutas 46 osariigi seadusi. Kohtunik Harry Blackmun kirjutas enamuse arvamuse. "Me ... tunnistame, et oleme teadlikud abordivaidluse tundlikust ja emotsionaalsest iseloomust, jõulistest vastanduvatest seisukohtadest, isegi arstide seas, ning sügavatest ja näiliselt absoluutsetest veendumustest, mida see teema inspireerib." - Kohtunik Blackmun (1973).
Eriarvamus
Eriarvamuse kirjutas kohtunik William Rehnquist. Ta oli enamuse otsuse vastu, tuues välja mitu põhjust.
- Ta märkis kõigepealt, et kohtuasjas ei ole õigustatud hagejat ja see oli kohtuasja arutamise eelduseks. Õiguspärane hageja oleks naine, kes on raseduse esimeses trimestris mingil hetkel, kui kohtuasja arutatakse. McCorvey (Jane Roe) ei vastanud sellele kvalifikatsioonile ja seega ei olnud otsus kohtuasja suhtes kohaldatav.
- Kohus tunnistas naise õigust abordile üldise "õiguse eraelu puutumatusele" alusel varasematest kohtuasjadest. Kuid ta väitis: "Selline tehing on vaevalt, et see on "eraelu puutumatus" selle sõna tavapärases kasutuses."
- Enamuse arvamus oli ebamäärane selles osas, kus täpselt asub õigus eraelu puutumatusele põhiseaduses. Mainiti mitut muudatust, kuid üheski neist ei olnud konkreetselt määratletud, et see sisaldaks õigust eraelu puutumatusele. Sõna "eraelu puutumatus" ei leidu põhiseaduses.
- Täiendavate probleemide hulka kuulub ka see, et kohus tegutseb seadusandjana, jagades raseduse kolmeks trimestriks ja määrates kindlaks lubatud piirangud, mida riigid võivad teha. Rehnquist märkis, et 1868. aastal, kui neljateistkümnes seadusemuudatus vastu võeti, oli 36 osariigis 37-st abordivastane seadus, sealhulgas Texases. Ta kirjutas "...Ainus võimalik järeldus sellest ajaloost on see, et eelnõu koostajad ei kavatsenud, et neljateistkümnes muudatusettepanek võtaks osariikidelt õiguse selle küsimuse osas seadusi vastu võtta."
Roe v. Wade'i mõistmine
Õigus eraelu puutumatusele tõlgendamine
"Õiguse eraelu puutumatusele" aluseks on kohtulik tõlgendus, mida saab jälgida varasemast kohtuasjast Griswold vs. Connecticut (1965). Selles pöördelises kohtuasjas otsustas ülemkohus, et Connecticuti seadus, millega keelati rasestumisvastaste vahendite kasutamine, rikkus põhiseaduses sätestatud õigust eraelu puutumatusele. Põhiseaduses ei ole aga õigust eraelu puutumatusele otseselt mainitud. Ülemkohus on öelnud, et õigus eraelu puutumatusele on kaudselt sätestatud mitmete muudatustega. Alates 1923. aastast tõlgendas kohus neljateistkümnendas muudatusettepanekus sisalduvat "vabaduse" garantiid kui laiaulatuslikku õigust eraelu puutumatusele. Kohtunik William O. Douglas märkis, et eraelu puutumatuse õiguse garantiidel on penumbrad (kaudsed õigused), "mis on moodustatud nende garantiide emanatsioonidest (voolamisest), mis aitavad neile elu ja sisu anda".
Trimestri kontseptsioon
Kohus kasutas oma otsuses raseduse kolme trimestri raamistikku. Esimesel trimestril oli abort emale ohutum kui sünnitamine. Põhjendus oli, et otsus, kas teha abort selles etapis, peaks jääma ema otsustada. Iga seadus, mis sekkub abortide tegemisse esimesel trimestril, oleks eeldatavalt põhiseadusega vastuolus. Teise trimestri ajal võivad seadused reguleerida aborti ainult ema tervise kaitsmiseks. Kolmandal trimestril on sündimata laps elujõuline (võimeline iseseisvalt elama väljaspool ema emakest). Seega võivad seadused piirata või keelata aborti, välja arvatud juhul, kui see on vajalik ema tervise säilitamiseks. See doktriin kehtis kuni 1992. aastani. Kohtuotsuses Planned Parenthood vs. Casey (1992) muutis kohus abordi seaduslikkuse aluseks olemise trimestri asemel loote elujõulisuse.
