Roe v. Wade: USA ülemkohtu 1973. aasta otsus abordioiguse kohta

Roe vs. Wade oli USA ülemkohtu juhtum, mille otsus kuulutati 1973. aastal. Kohus leidis, et osariigi seadus, mis keelas abordid (välja arvatud ema elu päästmiseks), oli põhiseadusega vastuolus. See otsus tegi abordi paljudes olukordades riiklikult seaduslikuks ja muutis Ameerika avalikku ning poliitilist debatti järsult. Otsust põhjendati eelkõige naise õigusega eraelu puutumatusele, mis tuleneb loote/sündimata lapse kandmise kontekstis 14. muudatuse Due Process klauslist.

Otsuse põhisisu

Roe otsus kehtestas kohtulikult nii‑öelda trimestri (kolmandiku rasedusest) skeemi:

esimesel trimestril ei tohtinud osariigid üldiselt aborti keelata ega piirata — otsus jättis selle naise ja arsti otsustada;

teisel trimestril võis osariik hakata regulatsioone kehtestama, kui need olid suunatud ema tervise kaitsmisele;

kolmandal trimestril võis osariik aborti keelata või rangelt piirata, välja arvatud juhul, kui see oli vajalik ema elu või tervise päästmiseks.

Kohus ütles ka, et varajases raseduse staadiumis ei ole abort tavaliselt ohtlikum kui raseduse edasi kandmine.

Kohtu koosseis ja hääletus

Otsus oli vastu võetud hääletusega 7:2. Peaotsuse kirjutas kohtunik Harry Blackmun; otsust toetasid Chief Justice Warren E. Burger ning kohtunikud William O. Douglas, William J. Brennan Jr., Potter Stewart, Thurgood Marshall ja Lewis F. Powell Jr. Kohtu eriarvamuse esitasid kohtunikud William Rehnquist ja Byron White.

Pärast otsust ja juriidilised arengud

Roe ei lõpetanud vaidlusi. Aastate jooksul on ülemkohus ja seadusandjad piiranguid ja kaitseid muutnud. Mõned märkimisväärsed järgnevused:

Webster v. Reproductive Health (1989) andis osariikidele teatud määral rohkem vabadust abordi reguleerimiseks ning lubas osariikidel piirata avaliku raha ja ressursside kasutamist aborditeenusteks;

Planned Parenthood v. Casey (1992) loobus Roe tristribeeritud skeemist ja kehtestas “liigne koormus” (undue burden) testi: osariik ei tohi panna naisele ebaõiglast ja ebaasjalikku takistust, kuid võib kehtestada mitmesuguseid regulatsioone;

2022. aasta otsus Dobbs v. Jackson Women's Health Organization lõi Roe praktiliselt ümber, jättes aborti reguleerimise volitused osariikidele — paljud osariigid on seejärel kehtestanud ranged piirangud või täielikud keelud.

Mõju ja ühiskondlikud vaidlused

Roe v. Wade oli ja on tugevalt polariseeriv teema. Avalikkond jagunes peamiselt kahte leeri:

elu pooldajad (pro-life) väidavad, et igal inimesel — sh lootel — on õigus elule ja abort on moraalselt vale;

valiku pooldajad (pro-choice) rõhutavad naise õigust otsustada oma keha ja reproduktiivtervise üle ning väidavad, et riik ei peaks sekkuma naise isiklikes terviseotsustes.

Otsus mõjutas poliitikat, valimiskäitumist, õigussüsteemi ja tervishoiuteenuste kättesaadavust. Abordiõigused ja piirangud on loonud püsiva aktivismi, seadusandlikku võitlust ning meditsiinilist ja sotsiaalset diskussiooni. Kaasaegne debatt hõlmab lisaks õigusele ka juurdepääsu teenustele, meditsiinivarustusele, finantsvõimalustele ja tagajärgedele raseduse katkestamise keelustamisel või piiramisel.

Kokkuvõte

Roe vs. Wade tegi 1973. aastal suuri juriidilisi ja ühiskondlikke muutusi, kinnitades tol ajal naiste õigust valida raseduse varases staadiumis. Aastakümnete jooksul on selle otsuse sisu ja ulatust vahetunud ja piiratud, kuni 2022. aastal otsustas ülemkohus need põhimõtted ümber tõlgendada ja osa õigustest tagasi anda osariikidele. Teema jääb Ameerikas tugevasti vaidlustatuks ja mõjutab jätkuvalt poliitikat, seadusandlust ning inimeste igapäevaelu.

Taust

See sai alguse Texases, kus vaidlustati seadus, mis keelas igasuguse abordi, kui ema elu ei olnud ohus. 1970. aastal esitas üks rase Texase naine Norma McCorvey (alias Jane Roe) Texase föderaalkohtusse hagi Dallase maakonna ringkonnaprokuröri Henry Wade'i vastu. Väites, et ta oli vallaline naine ja rase, soovis McCorvey oma rasedust katkestada. Ta soovis, et seda teeks ohutult arst, kuid ütles, et ta ei saa endale lubada reisimist väljapoole Texast. Ta ei saanud Texases seaduslikku aborti teha, sest tema elu ei olnud ohus. Tema hagi väitis, et Texase seadus rikkus tema õigust eraelu puutumatusele, mida kaitsevad esimene, neljas, viies, üheksas ja neljateistkümnes seadusemuudatus. Roe lisas, et ta esitas hagi "enda ja kõigi teiste samas olukorras olevate naiste nimel". Juhtum jõudis aeglaselt USA ülemkohtusse. Vahepeal sai McCorvey oma lapse ja andis selle lapsendamiseks.

Enamuse otsus

Kohus otsustas 7:2 häälteenamusega, et naise õigus abordile on kaitstud neljateistkümnenda seadusemuudatuse alusel tema õigusega eraelu puutumatusele. Otsus lubas naisel otsustada, kas hoida või abordida loodet/sündimata last esimese trimestri jooksul. See mõjutas 46 osariigi seadusi. Kohtunik Harry Blackmun kirjutas enamuse arvamuse. "Me ... tunnistame, et oleme teadlikud abordivaidluse tundlikust ja emotsionaalsest iseloomust, jõulistest vastanduvatest seisukohtadest, isegi arstide seas, ning sügavatest ja näiliselt absoluutsetest veendumustest, mida see teema inspireerib." - Kohtunik Blackmun (1973).

Eriarvamus

Eriarvamuse kirjutas kohtunik William Rehnquist. Ta oli enamuse otsuse vastu, tuues välja mitu põhjust.

Ta märkis kõigepealt, et kohtuasjas ei ole õigustatud hagejat ja see oli kohtuasja arutamise eelduseks. Õiguspärane hageja oleks naine, kes on raseduse esimeses trimestris mingil hetkel, kui kohtuasja arutatakse. McCorvey (Jane Roe) ei vastanud sellele kvalifikatsioonile ja seega ei olnud otsus kohtuasja suhtes kohaldatav.
Kohus tunnistas naise õigust abordile üldise "õiguse eraelu puutumatusele" alusel varasematest kohtuasjadest. Kuid ta väitis: "Selline tehing on vaevalt, et see on "eraelu puutumatus" selle sõna tavapärases kasutuses."
Enamuse arvamus oli ebamäärane selles osas, kus täpselt asub õigus eraelu puutumatusele põhiseaduses. Mainiti mitut muudatust, kuid üheski neist ei olnud konkreetselt määratletud, et see sisaldaks õigust eraelu puutumatusele. Sõna "eraelu puutumatus" ei leidu põhiseaduses.
Täiendavate probleemide hulka kuulub ka see, et kohus tegutseb seadusandjana, jagades raseduse kolmeks trimestriks ja määrates kindlaks lubatud piirangud, mida riigid võivad teha. Rehnquist märkis, et 1868. aastal, kui neljateistkümnes seadusemuudatus vastu võeti, oli 36 osariigis 37-st abordivastane seadus, sealhulgas Texases. Ta kirjutas "...Ainus võimalik järeldus sellest ajaloost on see, et eelnõu koostajad ei kavatsenud, et neljateistkümnes muudatusettepanek võtaks osariikidelt õiguse selle küsimuse osas seadusi vastu võtta."

Roe v. Wade'i mõistmine

Õigus eraelu puutumatusele tõlgendamine

"Õiguse eraelu puutumatusele" aluseks on kohtulik tõlgendus, mida saab jälgida varasemast kohtuasjast Griswold vs. Connecticut (1965). Selles pöördelises kohtuasjas otsustas ülemkohus, et Connecticuti seadus, millega keelati rasestumisvastaste vahendite kasutamine, rikkus põhiseaduses sätestatud õigust eraelu puutumatusele. Põhiseaduses ei ole aga õigust eraelu puutumatusele otseselt mainitud. Ülemkohus on öelnud, et õigus eraelu puutumatusele on kaudselt sätestatud mitmete muudatustega. Alates 1923. aastast tõlgendas kohus neljateistkümnendas muudatusettepanekus sisalduvat "vabaduse" garantiid kui laiaulatuslikku õigust eraelu puutumatusele. Kohtunik William O. Douglas märkis, et eraelu puutumatuse õiguse garantiidel on penumbrad (kaudsed õigused), "mis on moodustatud nende garantiide emanatsioonidest (voolamisest), mis aitavad neile elu ja sisu anda".

Trimestri kontseptsioon

Kohus kasutas oma otsuses raseduse kolme trimestri raamistikku. Esimesel trimestril oli abort emale ohutum kui sünnitamine. Põhjendus oli, et otsus, kas teha abort selles etapis, peaks jääma ema otsustada. Iga seadus, mis sekkub abortide tegemisse esimesel trimestril, oleks eeldatavalt põhiseadusega vastuolus. Teise trimestri ajal võivad seadused reguleerida aborti ainult ema tervise kaitsmiseks. Kolmandal trimestril on sündimata laps elujõuline (võimeline iseseisvalt elama väljaspool ema emakest). Seega võivad seadused piirata või keelata aborti, välja arvatud juhul, kui see on vajalik ema tervise säilitamiseks. See doktriin kehtis kuni 1992. aastani. Kohtuotsuses Planned Parenthood vs. Casey (1992) muutis kohus abordi seaduslikkuse aluseks olemise trimestri asemel loote elujõulisuse.