Eriarvamus: definitsioon, eesmärk ja mõju kohtupraktikale

Eriarvamus: selge definitsioon, eesmärgid ja mõju kohtupraktikale — kuidas erinevad seisukohad kujundavad pretsedenti, õiguse arengut ja kohtulahendite tõlgendust.

Eriarvamus (või eriarvamus) on arvamus kohtuasjas. Selle on kirjutanud üks või mitu kohtunikku, kes väljendavad eriarvamust kohtu enamuse arvamusega. Mõnel juhul deklareerivad nad lihtsalt eriarvamust enamuse arvamusega. Teistel juhtudel võidakse neid kasutada selleks, et juhendada, tõugata või muul viisil püüda teisi kohtunikke veenda vähemuse poolt väljendatud seisukohas.

Kui tegemist ei ole tingimata juriidilise otsusega, võib seda nimetada ka vähemuse aruandeks.

Eriarvamused kirjutatakse tavaliselt samaaegselt enamuse arvamusega ja võimalike eriarvamustega. Need esitatakse ja avaldatakse samuti samal ajal. Eriarvamus ei loo siduvat pretsedenti ega muutu kohtupraktika osaks. Siiski võib neile mõnikord viidata veenva autoriteedina järgmistes kohtuasjades, kui väidetakse, et kohtu otsust tuleks piirata või see tuleks ümber lükata. Mõnel juhul kasutatakse varasemat eriarvamust õiguse muutmiseks. Hilisem kohtuasja tulemuseks võib olla, et enamuse arvamus võtab vastu konkreetse õigusnormi, mida varem eriarvamuses toetati. Nagu ka ühehäälsete arvamuste puhul, võib eriarvamuste ja enamuse arvamuste erinevus sageli rõhutada enamuse arvamuse täpset seisukohta. Peakohtunik Charles Evans Hughes märkis 1936. aastal: "Eriarvamus on viimase astme kohtus apellatsioonkaebus".

Eriarvamus võib olla enamusega eriarvamusel mitmel põhjusel: olemasoleva kohtupraktika erinev tõlgendamine, erinevate põhimõtete kohaldamine või asjaolude erinev tõlgendamine.

Eesmärk ja tähendus

Eriarvamusel on mitu praktilist ja teoreetilist eesmärki. Peamised neist on:

• Õiguslike argumentide säilitamine ja edasiandmine – eriarvamus jääb ametlikku arhiivi ja annab järgmistele kohtutele ning juristidele kättesaadava analüüsi, mida saab hiljem tsiteerida.
• Kaardistamine ja selgitamine – vähemuse seisukoht selgitab, milles enamuse järeldus võib olla puudulik või milliseid õiguslikke tagajärgi see kaasa toob.
• Veenvus ja reformi algatamine – eriarvamus võib suunata avalikku arvamust, seadusandjat või tulevasi kohtunikke ning mõnikord viia õiguse evolutsioonini.
• Isiklik ja institutsionaalne vastuväide – see võimaldab kohtunikul ametlikult väljendada eriarvamuslikku moraalset või interpretatiivset vastuseisu.

Vormid ja tüübid

Eriarvamused võivad olla erineva formaalsuse ja sisu astmega:

• Vaid eriarvamus – kohtunik teeb ainult eriarvamuse, mis lükkab ümber või pehmendab enamuse argumendi.
• Koinse või nõustuv eriarvamus (concurring in part / dissenting in part) – kohtunik nõustub osa enamuse järeldusest, kuid on vastu teisele osale; selliseid arvamusi eristatakse tihti selgelt.
• Vähemuse aruanne – termin, mida kasutatakse eriti siis, kui asi ei ole formaalne juriidiline otsus, vaid pigem raport või analüüs vähemuse seisukohast.

Mõju kohtupraktikale ja õigusloomele

Kuigi eriarvamus ei loo siduvat kohtupraktika, on sellel oluline mõjutegur. Eriarvamused toimivad sageli kui:

• Persuasiivne allikas – tulevased kohtunikud ja juristid võivad viidata eriarvamustele, kui need esitavad loogilisi või õiguspõhimõtlusi, mis aitavad probleemile teise nurga alt vaadata.
• Õiguse arendajad – mõnikord võtab hilisem enamuse arvamus üle varasema vähemuse argumente ning see viib õiguse arengu või pretsedendi muutumiseni.
• Seadusandliku tähelepanu tõmbajad – kui eriarvamus toob esile seaduslikke lünki või ebaõiglust, võib see kiirendada seadusandliku muutuse algatamist.

Esitamine, avaldamine ja tsiteerimine

Nagu tekstis mainitud, kirjutatakse eriarvamused sageli samaaegselt enamuse arvamusega ja nad avaldatakse koos sellega. Praktikas tähendab see, et eriarvamus on avalik dokument, mis on osa kohtuasja ametlikust registrist ja mis on kättesaadav advokaatidele, teadlastele ning huvilistele. Eriarvamust võib tsiteerida järgmistes kohtuasjades kui veenvat autoriteeti, eriti kui selle argumendid on hästi põhjendatud ja loogilised.

Praktilised kaalutlused ja strateegiad

Kohtunik, kes koostab eriarvamuse, peab arvestama mitme aspektiga:

• Selgus ja loogika – selgelt formuleeritud õiguslik argument on tõesemalt veenev tulevastele lugejatele.
• Konkreetsus vs üldistus – kas eriarvamus keskendub konkreetsele juhtumile või pakub laiemat õigusfilosoofilist raamistikku?
• Ajaline perspektiiv – eriarvamus võib olla suunatud kohe avalikkusele või pigem tulevastele kolleegidele ja pretsedentidele.

Rahvusvaheline ja õigussüsteemide erinevus

Eriarvamuste roll ja tähtsus varieerub õigussüsteemiti. Common law traditsioonis (nt Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik) on eriarvamusel sageli märkimisväärne meediaväärtus ja pikaajaline mõju, kuna kohtulahendid loovad pretsedente. Civil law süsteemides on eriarvamused harvemad või vähem rõhutatud, kuid neid esineb ka seal, eriti kõrgemate kohtute puhul, kus lahendused võivad õigust mõjutada.

Tuntud näited ja ajalooline mõju

Ajalugu tunneb mitmeid eriarvamusi, mis on hiljem osutunud väga mõjukaks — mõnikord on vähemuse argumentide põhjal muutunud seadused või tõlgendused. Sellised juhtumid näitavad, et eriarvamus võib olla oluline instrument õiguse arendamisel, isegi kui see hetkeks jääb vähemuse seisukohaks.

Kokkuvõte

Eriarvamus on kohtuasjas väljendatud ametlik vähemuse seisukoht, mis ei loo otseselt siduvat pretsedenti, kuid võib olla võimas vahend õiguse arendamisel ja avaliku või õigusalase arutelu suunamisel. Eriarvamus aitab selgitada, kritiseerida ja mõnikord muuta enamuse otsuseid, olles samal ajal väärtuslik allikas tulevastele kohtupraktika tõlgendustele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on eriarvamus?

K: Kuidas mõjutab eriarvamus kohtupraktikat?

K: Millal esitatakse ja avaldatakse eriarvamused?

K: Mida ütles ülemkohtunik Charles Evans Hughes eriarvamuste kohta?

K: Millistel põhjustel võivad eriarvamused ja enamuse arvamused erineda?

K: Kas varasemad eriarvamused võivad ajendada seadusemuudatusi?

Otsing