Ameerika Ühendriikide põhiseaduse V muudatus: tähendus ja põhiõigused

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse viies muudatusettepanek, mis loodi 15. detsembril 1791. aastal, on osa Ameerika Ühendriikide õiguste deklaratsioonist. See muudatus kehtestab mitmeid seaduslikke õigusi, mis kehtivad nii tsiviil- kui ka kriminaalmenetluses. See sisaldab mitmeid klausleid: Sellega tagatakse õigus vandekogule. See keelab kahekordse karistamise (sama kuriteo eest uuesti kohtu alla andmine pärast õigeksmõistvat otsust). See kaitseb isikut enesesüüdistamise (tunnistajana enda vastu) eest. Seda nimetatakse sageli "viiendaks väite esitamiseks" (Pleading the Fifth). Viies muudatusettepanek nõuab nõuetekohast menetlust igal juhul, kui kodanikult võidakse võtta "elu, vabadus või vara". Iga kord, kui valitsus võtab eraomandit avalikuks kasutamiseks, tuleb omanikule hüvitist maksta.

Peamised sätted ja nende tähendus

Vandekogu (Grand jury) – Viies muudatus tagab õiguse vandekogule föderaalses kuriteomenetluses: enne tõsiste (palju järeltoovate) süüdistuste esitamist peab tavaliselt toimima vandekogu, mis otsustab, kas kriminaalasi tuleks indekteerida. See kord oli suunatud liigse riikliku jõu piiramiseks 18. sajandil. Märkus: see vandekogusäte kehtib otseselt föderaalsel tasandil; osariigid võivad kasutada oma menetluskorda (indictment või information).
Kahekordse karistamise (double jeopardy) keeld – Keelab ühe ja sama teo eest inimese korduva süüdistamise ja karistamise pärast lõpliku õigeksmõistmist või süüdimõistmist. See kaitse hoiab ära riigi korduva surve ja kohtuotsuste ebaõiglase kordamise. USA ülemkohus on selle sätestuse rakendamist täpsustanud mitmete juhtumite kaudu; ka see osa on osaliselt rakendunud osariikidele läbi 14. muudatuse (incorporation).
Õigus mitte enesesüüdistada (Self‑incrimination) – Inimene ei pea kohtus ega uurimise käigus tegema tunnistust, mis võiks teda kriminaalselt süüdistada. Väljend "pleading the Fifth" viitab selle õiguse kasutamisele. Määrused politseiintervjuudes (nt Miranda‑hoiatuse teksti kujul) on samuti seotud selle põhimõttega: kui isikut peetakse kinni ja temalt küsitakse, peab politsei andma teatud hoiatused enne vabalta tunnistuse võtmist, et õigused oleksid arusaadavad ja kehtivad.
Nõuetekohane menetlus (Due Process) – Viies muudatus nõuab õigust nõuetekohasele menetlusele enne, kui valitsus võib võtta inimese elult, vabaduselt või varalt õigusi. See hõlmab nii menetluse vormilist külge (teade, võimalus kaitsta end, kohtulik läbivaatus) kui ka sisulist kaitset (nt õiguste ja vabaduste põhjendatud piiramine), mida on töötanud välja kohtupraktika.
Omandi võtmise õigus (Takings Clause) – Kui valitsus võtab eraomandit avalikuks otstarbeks (nt teede rajamiseks, avalike ehitiste jaoks või teatud juhtudel arendustegevuseks), peab omanikule olema makstud õiglane hüvitis. See põhimõte kaitseb eraomanduse väärtust ja nõuab tavaliselt turuväärtusel põhinevat kompensatsiooni, kuigi kohtupraktika on selgitanud, mis täpselt on "avalik kasutus" ja mis on "õiglane hüvitis".

Kuidas see töötab praktikas ja olulised kohtulahendid

Miranda v. Arizona (1966) – Ülemkohus leidis, et politsei peab vahistatud isikule teatama tema õigustest (sh õigus vaikida ja õigus advokaadile), muidu tema enesesüüdistavad ütlused võivad olla kasutuskõlbmatud. See otsus on laialt tuntud kui põhjendatud rakendus viiendas muudatuses sisalduvate enesesüüdistamise kaitsete osas.
Malloy v. Hogan (1964) ja Benton v. Maryland (1969) – Need ja teised otsused tegid selgeks, et mõned viienda muudatuse kaitsed on jõustunud ka osariikide suhtes läbi 14. muudatuse (nii‑öelda incorporation), sh kaitse enesesüüdistamise ja kahekordse karistamise vastu.
Kastigar v. United States (1972) – Selgitati immuniteedi ja enesesüüdistamise kaitse suhet: koht otsustas, et riik võib anda tunnistajale kasutus- ja tuletatud kasutusimmuniteedi (use and derivative use immunity), mille korral isik saab kohustatud tunnistama ilma et tema tunnistus või sellest tuletatud tõendid võiksid teda hiljem kriminaalselt kohelda.
Chicago, Burlington & Quincy R.R. v. Chicago (1897), Penn Central (1978), Lucas v. South Carolina Coastal Council (1992), Kelo v. City of New London (2005) – Need ja teised juhtumid on kujundanud omandi võtmise ja hüvitise praktikat: millal regulatsioon loetakse "takings'uks", kuidas hinnata hüvitist ning millist avalikku kasu võib valitsus oma tegevustele tuua (Kelo laiendas avaliku kasu mõistet, mis tekitas palju poliitilist ja juriidilist vaidlust).

Praktilised nõuanded kodanikele

Kui teid küsitletakse kriminaalasjas, on õigus vaikida; saate öelda, et te "plead the Fifth" või paluda advokaati. See aitab vältida enesesüüdistavat tunnistust ilma õigusliku nõustamiseta.
Kui teid kutsutakse vandekogu esinema, võib olla õigus advokaadile ja ka õigus mitte vastata küsimustele, mis võiksid teid süüdistada.
Kui teie omandit ähvardab riiklik võtmine või regulatsioon, mis piirab oluliselt omandi kasutamist, konsulteerige varajases staadiumis juristiga, et hinnata, kas on küsimus takings'i ja kompensatsiooniõiguse kohta.

Järeldus

Viies muudatus on põhiseaduse oluline kaitsemehhanism, mis piirab riigi võimu kriminaalmenetluses ja omandi valdkonnas. See ühendab mitmeid kaitseid — vandekogu, kaitse kahekordse karistamise eest, õigus mitte enesesüüdistada, nõuetekohane menetlus ja omandi võtmise reeglid — ning on läbinud sajandite jooksul arvukaid kohtulahendeid, mis on täpsustanud selle rakendust tänapäeva elus. Teadmised oma õigustest, sh õigust vaikida ja nõuet õigusalasele nõustamisele, on praktilised ja tähtsad igale kodanikule.

Tekst

Viienda muudatuse sõnastus on järgmine:

“

Kedagi ei tohi vastutusele võtta surmanuhtluse või muu kuriteo eest, välja arvatud juhul, kui see on esitatud vandekohtu ettekirjutuse või süüdistuse alusel, välja arvatud juhul, kui tegemist on maismaa- või mereväe või miilitsa teenistuses sõja või avaliku ohu ajal; kedagi ei tohi ühe ja sama süüteo eest kaks korda ohtu seada; samuti ei tohi kedagi sundida kriminaalasjas enda vastu tunnistajaks ega ilma õiglase kohtumenetluseta võtta elu, vabadust või vara; samuti ei tohi eraomandit võtta avalikuks kasutamiseks ilma õiglase hüvitiseta.

”

Klauslid

Grand Juries

Viies muudatusettepanek nõuab, et föderaalne õigussüsteem kasutaks vandekogusid kõikide surmanuhtluse ja "kurikuulsate kuritegude" (riigireetmise, teatavate kuritegude või raske moraalse väärikuse juhtumid) puhul. Suurkoguduse juured ulatuvad tagasi Clarendoni kohtuotsuse juurde, mis on Inglismaa Henry II poolt 1166. aastal vastu võetud õigusakt. Ameerika Ühendriigid on üks väheseid allesjäänud riike, kus kasutatakse suurt žüriid.

Double Jeopardy

Viienda seadusemuudatuse topeltkaotuse klausel keelab süüdistataval pärast õiguspärase õigeksmõistva otsuse või süüdimõistva kohtuotsuse saamist sama (või sarnase) süüdistuse alusel uuesti kohtusse sattuda. Tavaõiguslikes riikides võib süüdistatav esitada autrefois acquit või autrefois convict (autrefois tähendab prantsuse keeles "minevikus"). See tähendab, et kui süüdistatav on sama kuriteo eest õigeks mõistetud või süüdi mõistetud ja teda ei saa topeltrikkumise põhimõtte alusel uuesti kohtusse anda. Selle klausli algne eesmärk on takistada üksikisikut, kes peab sama teo eest mitu korda kohtu alla andma, kuni prokurör saab süüdimõistva otsuse.

Enesesüüdistamine

Kriminaalmenetluses on isikul viienda muudatuse kohaselt õigus keelduda ennast (või end) süüdistama. Ükski isik ei ole kohustatud andma teavet, mida võidakse tema vastu kasutada. Seda nimetatakse ka "viienda õiguse võtmiseks" või üldisemalt "viiendale tuginemiseks". Selle klausli eesmärk on takistada valitsusel sundida isikut vande all tunnistama. Isik ei tohi keelduda vastamast asjakohasele küsimusele vande all, välja arvatud juhul, kui vastus teda süüdistaks. Kui tunnistaja kohtus esitatud küsimusele antud vastust võidakse kasutada selle isiku süüdimõistmiseks kuriteos, võib ta kasutada oma viienda muudatusettepaneku kohaseid õigusi.

Viienda muudatuse autorid kavatsesid selle sätteid kohaldada ainult föderaalvalitsuse suhtes. Alates 1925. aastast kohaldatakse inkorporeerimisdoktriini alusel enamikku õiguste seaduse sätteid nüüd ka osariikide ja kohalike omavalitsuste suhtes. Alates pöördelisest otsusest Miranda vs. Arizona, 384 U.S. 436 (1966), peab politsei kedagi vahistades lisama Miranda hoiatuse osana "õiguse vaikida" (sõnastus võib varieeruda).

Nõuetekohane menetlus

Õiglase kohtumenetluse klausel tagab igale inimesele õiglase, õiglase ja nõuetekohase kohtumenetluse. Viies muudatusettepanek kehtib föderaalvalitsuse suhtes. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljateistkümnes muudatus keelab osariikidel muu hulgas keelata kellelgi ilma nõuetekohase menetluseta oma elu, vabadust või omandit, nii et neljateistkümnes muudatus laiendab viienda muudatuse nõuetekohase menetluse klauslit, et see kehtiks ka osariikide suhtes. Nõuetekohane menetlus tähendab, et valitsus peab järgima seadust ja mitte rikkuma ühtegi selle osa. Näide nõuetekohase menetluse rikkumisest on see, kui kohtunik on kohtuprotsessil süüdistatava suhtes erapoolik. Teine näide on see, kui prokuratuur ei avalda kaitsele teavet, mis näitaks, et süüdistatav ei ole kuriteos süüdi.

Takings

Viienda seadusemuudatuse "Takings Clause" sätestab, et "eraomandit [ei] võeta avalikuks kasutamiseks ilma õiglase hüvitiseta". Viies muudatusettepanek piirab ainult föderaalvalitsust. Neljateistkümnes muudatusettepanek laiendas seda klauslit ka riigi ja kohalike omavalitsuste poolt võetavatele meetmetele. Kui valitsus soovib osta vara avalikuks kasutamiseks, teeb ta omanikule pakkumise. Kui omanik ei soovi vara müüa, võib valitsus teda kohtusse kaevata ja kasutada võimu, mida nimetatakse sundvõõrandamiseks. Nimi tuleneb ladinakeelsest terminist dominium eminens (mis tähendab ülemvõimu). Seejärel mõistab kohus vara hukka (st ütleb, et inimesed ei saa seda enam kasutada). See võimaldab valitsusel vara üle võtta, kuid peab omanikule maksma "õiglast hüvitist". Teisisõnu, valitsusasutus peab maksma seda, mida vara on väärt.

Ameerika Ühendriikide ülemkohtus kuulati kohtuasja Kelo vs. New Londoni linn, 545 U.S. 469 (2005), mille puhul otsustati, et on lubatud kasutada sundvõõrandamist maa võõrandamiseks ühelt eraomanikult teisele eraomanikule. Kohus kiitis heaks New Londoni linna (Connecticut) kavandatud kasutamise avaldaja eraomandi kvalifitseerub "avalikuks kasutamiseks" langes Takings Clause'i tähenduses. Linn leidis, et kinnistu oli halvas seisukorras ja uus omanik parandaks seda. See Takings Clause'i laiendus on olnud väga vastuoluline.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse viies muudatusettepanek?

V: Viies muudatusettepanek on osa Ameerika Ühendriikide õiguste seadustikust, mis sätestab seaduslikud õigused nii tsiviil- kui ka kriminaalmenetluses.

K: Mida tagab viies muudatusettepanek?

V: Viies muudatusettepanek tagab õiguse olla kohtus, keelab topeltkaristamise ja kaitseb isikut enesesüüdistamise eest.

K: Mis on "Viiendale kaitsele tuginemine"?

V: "Viiendale tuginemine" on see, kui isik kasutab oma viienda muudatusettepaneku kohast õigust keelduda vastamast küsimustele, mis võivad teda ennast süüdi mõista.

K: Millal nõuab viies muudatusettepanek nõuetekohast menetlust?

V: Viies muudatusettepanek nõuab nõuetekohast menetlust igal juhul, kui kodanikult võidakse võtta "elu, vabadus või vara".

K: Mis juhtub siis, kui valitsus võtab eraomandit avalikuks kasutamiseks?

V: Kui valitsus võtab eraomandit avalikuks kasutamiseks, tuleb omanikule hüvitist maksta.

K: Millal loodi viies muudatusettepanek?

V: Viies muudatusettepanek loodi 15. detsembril 1791. aastal.

K: Mis on viienda muudatuse eesmärk?

V: Viienda muudatuse eesmärk on kaitsta üksikisikute õigusi kohtumenetluse ajal ja tagada, et valitsus järgib nõuetekohast menetlust, kui ta võtab kodanikelt elu, vabaduse või vara.