Inglismaa Henry II, tuntud ka kui Henry II Curtmantle (Le Mans, Prantsusmaa, 5. märts 1133 - Chinon, Prantsusmaa, 6. juuli 1189) oli ka Anjou krahv, Maine'i krahv, Normandia hertsog, Akvitaania hertsog, Gaskonna hertsog, Nantes'i krahv, Iirimaa isand ning kontrollis erinevatel aegadel Walesi, Šotimaa ja Lääne-Prantsusmaa osi. Ta tegeles oma impeeriumiga Prantsusmaal sama palju kui Inglismaaga.
Henrik oli Anjou krahvi Geoffrey V ja keisrinna Matilda poeg. Ta abiellus 1152. aastal Akvitaania Eleanoriga ja krooniti kuningaks 1154. aastal. Tema laste hulka kuulusid tulevased kuningad Richard, kes hiljem juhtis paljusid lahinguid, ja John. Kuigi ta oli Inglismaa kuningas, ei õppinud ta kunagi inglise keelt, sest tema perekond oli 1066. aastal Normanniast üle tulnud. Nad rääkisid normanni prantsuse keelt. Henrik oli intelligentne ja hästi haritud. Ta rääkis ladina keelt, mis oli tol ajal Euroopas haritud inimeste keel. Kõik dokumendid ja seadused olid kirjutatud ladina keeles.
Henry II võitles 1152. aastal Montsoreau's oma venna Geoffrey vastu. Henry II troonipärimine Inglismaal lepiti kokku 1153. aastal. Lõplikult jõudis ta troonile 1154. aastal pärast Stephen I surma. Ta vähendas parunite võimu, kes olid Stephani valitsemisajal väga võimsaks muutunud, ja kehtestas 1166. aastal kohtuprotsessi.
Varasemad aastad ja võimu ühtlustamine
Henry kasvas üles Anjous ja Normandias, õppides valitsemise ja sõjapidamise kunsti. Pärast troonile tulekut püüdis ta kiiresti taastada kuninga autoriteeti pärast pikaajalist kodusõjalisust ja eraldiseisvaid feodaalseid võime. Ta koondas võimu oma perekonna kätte, ühendades ebaühtlased pärandkildudeks muutunud maad – seetõttu räägitakse tema valitsemisest sageli kui Anjevi impeeriumist. Tema eesmärk oli kontrollida nii Inglismaal kui ka mandril asuvaid pärandeid.
Halduse ja õiguse reformid
Henry kehtestas ulatuslikud halduslikud ja õigusreformid. 1166. aasta määrused ja sellest lähtunud sammud lõid vundamendi Inglismaa kuninglikule õigussüsteemile: ta kasutas ringkonnakohtute süsteemi (itinerant justices), soodustas kuningakohtu kui lõpliku apellatsiooniasutuse kasutamist ja edendas väljapakutud jurüsüsteemi (presentment juries), mis aitas kaasa hilisema common law'i arengule. Ta lõi ka rahalisi meetmeid nagu scutage (rahateenistus kohtust vabastamise asemel), mis tõi troonile vajalikke tuluvooge.
Konflikt piiskopiga Thomas Becketiga
Üks Henry valitsemise kuulsamaid ja traagilisemaid vaidlusi oli tema suhe Canterbury piiskopi Thomas Becketiga. Henry määras 1162. aastal Becket'i arvatavasti ootamatult arvatud liitlase kõrgele kirikuvõimu positsioonile, kuid varsti tekkis neil vastuolu kiriku ja kuninga kohtuvõimu üle. 1164. aasta Constitutions of Clarendon püüdis piirata kiriku privileege ja asetada osa õiguse teemasid kuninga jurisdiktsiooni alla; Becket keeldus allkirjastamast, läks pagendusse ja nende konflikt eskaleerus kuni Becket'i mõrvanõudmiseni Canterbury katedraalis 1170. aastal — sündmus, mis põhjustas laialdast šokki ning tekitas Henryle suurt moraalset ja poliitilist kriitikat.
Välissuhted ja perekondlikud konfliktid
Henry pühendas palju energiat mandriomandite kaitsele ja laiendamisele. Tema suhteid Prantsusmaa kuningaharuga varjutasid pidevad vastuolud — algselt liidus ta 1152. aastal abiellumise kaudu Eleanoriga, kuid hiljem olid tal pinged Prantsuse kuningaga ja teiste feodaalsete suurmõisnikega. Tema pojad – eriti vanemad pojad, kes said alameelena osalise võimu (nt Henry the Young King, kroonitud 1170) – pöördusid korduvalt isiku vastu. 1173–1174 puhkes laiaulatuslik mäss, kus tema lapsed, Eleanor ja Prantsuse kuningas toetasid mässulisi: mäss lõppes küll Henry võiduga, kuid nõrgestas tema positsiooni ja kulutas ressursse.
Muud sõjalised sündmused ja pärandus
Henry pidas oma elu jooksul arvukaid sõdu nii Inglismaal kui mandril ning püüdis hoida koos Anjou, Normandia ja Akvitaania ühendusi. Tema kaks pojast, Richard ja John, mängisid hiljem suurt rolli nii kuningriigi kui ka mandrite käekäigus. Henry suri 1189. aastal Chinon'is; ta maeti Fontevraud'i kloostrisse. Pärast tema surma sai trooniks tema kolmas elav poeg, Richard I, kes oli värvikas sõjaväeline valitseja.
Pärand
Henry II pärandas Euroopa poliitikasse tugeva, keskse ja bürokraatliku kuningavõimu mudeli. Tema reformid kohtusüsteemis ja rahanduses aitasid kujundada keskaja Inglismaa riiklikku korraldust ja loovad aluse hilisemale õigusloole. Samas on ta tuntud ka oma perekondlike vaidluste ja kiriku vastuolude poolest — eriti Thomas Becketi surm jäi ajalukku kui tähtis konflikt kiriku ja kuninga vahel. Henry II kujutab endast võtmeisikut 12. sajandi Lääne-Euroopa ajaloos: võimas, terane ja sageli vastuoluline valitseja, kelle otsuseid mõjutasid nii poliitika, sõda kui ka perekondlikud intriigid.
