15. detsembril 1791 ratifitseeritud Ameerika Ühendriikide põhiseaduse üheksas muudatus (IX muudatus) on osa Ameerika Ühendriikide õiguste deklaratsioonist. James Madison tahtis tagada, et Bill of Rights ei näeks, et sellega antakse ainult need õigused, mis on selles loetletud. See on üks kõige vähem viidatud muudatusettepanekuid, millele ülemkohus on viidanud. Kui üheksandat muudatust mainitakse, siis mängib see tavaliselt teisejärgulist rolli uue õiguse toetamisel. Üks vähestest, mis sõltub üheksandast muudatusettepanekust, on põhiseaduslik õigus eraelu puutumatusele. Üheksas muudatusettepanek tähendab lihtsustatult öeldes seda, et Ameerika Ühendriikide inimestel on lisaks põhiseaduses loetletud õigustele ka muid õigusi.

Mis on täpne sõnastus ja tähendus?

IX muudatus kõlab inglise keeles nii: "The enumeration in the Constitution, of certain rights, shall not be construed to deny or disparage others retained by the people." Selle lihtsustatud tähendus on see, et põhiseaduses loetletud õiguste olemasolu ei tähenda, et need on ainsad õigused, mida inimesed omavad. Muudatus püüab takistada loendamist tõlgendamast õiguste piiratuseks.

Ajalooline taust

Muudatuse lisas James Madison, et rahustada neid, kes kartisid, et Bill of Rights jätab riigikaitse alt välja paljud muud õigused. Paljud toonased Anti-Federalistid nõudsid garantiisid inimõiguste kohta; üheksas muudatus oli kompromiss, mis rõhutas, et põhiseaduse loetelud ei laseks riigil eeldada, et muud, loetletud välja jäetud õigused ei eksisteeri.

Kohtulik tõlgendamine ja olulised juhtumid

Praktiliselt on IX muudatus olnud föderaalse Ülemkohtu otsustes suhteliselt harva iseseisvalt määrav. Ühtlasi on selle tähendus olnud kohtute ja õigusteadlaste vahel vaidluse all, kas see on lihtsalt interpretatiivne meeldetuletus või pakub see ise sõltumatut õiguspõhimõtet.

  • Griswold v. Connecticut (1965): kuigi peamine otsus põhines mitmete õiguste „varjudel ja ududel” (penumbras), kirjutas kohtunik Arthur Goldberg lahutuses, et üheksas muudatus toetab õigust eraelule. See on üks tuntumaid juhtumeid, kus IX kasutati õigusepuudutamatuse toetamiseks.
  • Washington v. Glucksberg (1997): ülemkohus pidas õiguse tunnistamiseks fundamentaalseks selliseid õigusi, mis on "ajaloos ja traditsioonides sügavalt juurdunud", ning ei tõlgendanud IX-i laialt uute fundamentaalsete õiguste loomiseks.
  • Üldiselt on Ülemkohus olnud ettevaatlik IX kui iseseisva õigusepõhja kasutamisel, eelistades tihti Konstitutsiooni muude sätete (nt 14. muudatus, menetlus- ja võrdsusklauslid) tõlgendamist.

Mõju tänapäeval

IX muudatus toimib endiselt olulisena interpretatiivse juhisena: see tuletab meelde, et ei tohi piirata inimeste vabadusi üksnes seetõttu, et neid ei ole kirja pandud põhiseaduses. Sellest hoolimata ei anna IX otsest ja lihtsat vastust, millised täpselt on need "muud õigused" — selle määratlemine sõltub kohtulikust tõlgendusest ja poliitilisest diskussioonist.

Tänapäeval kasutatakse IX argumente sageli õiguslikus ja poliitilises diskussioonis, kui vaieldakse näiteks eraelu puutumatuse, reproduktiivõiguste ja muude mitte-loetletud vabaduste üle. Paljud õigusteadlased ja litsentsitud advokaadid väidavad, et IX annab tuge nendele sündmusteridadele kaitsmaks õigusi väljaspool konkreetset loetelu; kriitikud hoiavad, et sellel ei tohiks lasuda otsustavat kaalu ilma selgete piirideta.

Kokkuvõte

Üheksas muudatus on lühike, ent mõjukas meeldetuletus põhiseaduse loetluslikule loogikale: loetelu ei tähenda piiritlemist. Kuigi Ülemkohus pole seda sageli iseseisvalt otsuste põhjusena kasutanud, mängib IX tähtsat rolli õigusfilosoofilises ja poliitilises arutelus inimese õigusruumi ulatuse üle. Lõppkokkuvõttes toimib see nii tehnilise õigustõlgenduse vahendina kui ka põhimõttelise kaitsemehanismina, mis toetab ideed, et inimõigused võivad eksisteerida väljaspool kodifitseeritud nimekirju.