Abort

Spontaansed abordid

Nimed

Inimesed räägivad spontaansest abordist või raseduse katkemisest, kui embrüo või loode kaob loomulikel põhjustel enne 20. rasedusnädalat. Selliselt lõppevat rasedust, mis on 20. ja 37. nädala vahel, nimetatakse "enneaegseks sünnituseks", kui laps sünnib elusalt. Kui loode sureb emakas pärast 20. nädalat või sünni ajal, nimetatakse seda "surnultsündinuks". Enneaegseid sünnitusi ja surnultsünnitusi ei loeta üldiselt raseduse katkemiseks.

Kui levinud nad on

Spontaansed abordid (raseduse katkemine) on tavalised. Umbes viisteist protsenti rasedustest lõpeb spontaanse abordiga. Paljudel juhtudel ei ole naine isegi teadlik, et ta on rase. Rasedus on vaid mõne päeva või nädala vanune ja naine usub, et raseduse katkemine on lihtsalt tema menstruatsioon. Umbes kakskümmend viis protsenti kõigist naistest teeb oma elu jooksul spontaanse abordi.

Enamik raseduse katkemist esineb väga varakult. Kümme kuni viiskümmend protsenti rasedustest lõpeb raseduse katkemisega, millest ema või arstid on teadlikud. Need arvud sõltuvad raseda vanusest ja tervislikust seisundist. Enamik spontaansetest abortidest toimub nii varases raseduse staadiumis, et naine ei ole isegi teadlik, et ta oli rase. Üks konkreetne uuring näitas, et 61,9% rasedustest lõpeb raseduse katkemisega enne 12. nädalat. 91,7% neist raseduse katkemistest ei teadnud naine, et ta on rase.

Spontaanse abordi risk väheneb järsult pärast 10. rasedusnädalat, kusjuures 8,5 nädala LMP ja sünnituse vahelisel ajal on raseduse katkemise määr umbes kaks protsenti; raseduse katkemine on "peaaegu täielik embrüonaalse perioodi lõpuks".

Mõnedel inimestel on suurem tõenäosus spontaanseks abordiks

Neil inimestel, kellel on juba olnud mitu spontaanset või indutseeritud aborti, on suurem risk, et neil on taas spontaanne abort. Suurem risk on ka neil, kellel on teatud haigused, ja neil, kes on üle 35 aasta vanad. Muud abortide põhjused võivad olla kas naise või embrüo/loote infektsioon või nende immuunreaktsioon. Teatud haigused või juhuslik trauma võivad samuti põhjustada spontaanset aborti. Naisele trauma või stressi tekitamist, et põhjustada raseduse katkemist, peetakse esilekutsutud abordiks. Mõnes riigis nimetatakse seda fetiitsiidiks.

Spontaansete abortide põhjus

Enamik raseduse katkemistest on tingitud kromosoomide kopeerimisprobleemidest, kuid mõned on põhjustatud keskkonnateguritest. Kui inimene rasestub, saab ta 23 kromosoomi emalt ja 23 kromosoomi isalt. Kui ta ei saa õiget arvu, toimub tema areng valesti (ta ei kasva õigesti.) Tal võib olla palju halbu sünnidefekte.

Enamik kromosoomiprobleemidega embrüoid ja looteid ei ela pikka aega. Nad surevad väga varakult. On mõned kromosoomiprobleemid, millega lapsed võivad mõnikord sündida. Näiteks Downi sündroom tekib siis, kui kromosoomi nr 21 on kolm koopiat. (Tavaliselt on inimestel igast kromosoomist 2.) Seda nimetatakse trisoomiaks 21 (tri- tähendab 3.).

Spontaansete abortide sümptomid

Kõige tavalisem sümptom on verejooks tupest. See võib olla väga vähe verd (vähem verd kui tavaline menstruatsioon.) See võib olla väga palju verd (palju rohkem kui tavaline menstruatsioon.) Mõnedel naistel on väljalangevuse korral tugev valu alakõhus. See on mõnikord nagu menstruatsioonivalu. See võib olla palju hullem. Või ei pruugi naisel üldse valu olla. Kui rasedus on mitu nädalat vana, võib naine näha embrüot või loodet, kui see välja tuleb. Aga kui see on alla 12 nädala vanune, ei pruugi naine näha midagi muud kui verd.

Spontaansete abortide ravi

Tavaliselt ei ole raseduse katkemise korral ravi vaja. Mõnikord jääb siiski pärast raseduse katkemist emakasse raseduskude ja see tuleb eemaldada. Mõnikord teevad arstid kirurgilise abordi. See on sama operatsioon, mida tehakse ka esilekutsutud abordi puhul. Arstid võivad naistele määrata ka ravimeid, mis aitavad abordil lõppeda ilma operatsiooni tegemata.

Algsed abordid

Sunnitud abort on see, kui raseduse lõpetamiseks tehakse asju, mis on tahtlikult tehtud. Neid asju teevad tavaliselt arstid. Riikides, kus aborti võib teha seaduslikult, teevad seda sageli spetsialistid, kes tunnevad naiste keha hästi (günekoloogid). Ebaseaduslikult tehtavaid aborte teevad sageli inimesed, kellel puuduvad need eriteadmised. See muudab need ohtlikumaks. Selliseid aborte nimetatakse tavaliselt ebaturvalisteks abortideks, tagaõdedeks või DIY-abortideks, peamiselt seetõttu, et risk ema tervisele on palju suurem kui abortide puhul, mida teevad kvalifitseeritud arstid.

Indutseeritud abordi põhjused

Abordi tegemisel võivad olla meditsiinilised põhjused. Nende hulka kuuluvad:

• raseda naise elu päästmine
• säilitada naise füüsilist või vaimset tervist.
• raseduse lõpetamine, mille tagajärjel sünnib laps raskete sünnidefektidega, mis oleks surmaga lõppev või mis suurendaks lapse varajase surma riski.
• loote arvu vähendamine, et vähendada mitmekordse rasedusega (nt kaksikud) seotud terviseriske.

Indutseeritud abortide liigid

On olemas kaks erinevat liiki kunstlikke aborte. See, millist aborti tehakse, sõltub mitmest erinevast asjaolust, näiteks sellest, mida naine soovib, mida arst peab parimaks ja kui kaugel naine on oma raseduses (kui kaua ta on olnud rase).

Üks abordi tüüp on nn meditsiiniline abort või meditsiiniline abort. Seda tüüpi abordi puhul annab arst naisele ühe või kaks ravimit, mis lõpetavad tema raseduse. Meditsiinilist aborti saab teha ainult raseduse varases staadiumis. See on tingitud sellest, et kasutatavad ravimid toimivad kõige paremini, kui nendega alustatakse võimalikult varakult, ja pärast seda, kui naine on umbes kaks kuud olnud rase, ei toimi ravimid tavaliselt enam väga hästi. Seetõttu ei kasutata tavaliselt aborti pärast seda, kui naine on olnud 9 nädalat rase. Mõned eelised (või põhjused, miks mõned naised valivad seda tüüpi abordi) on, et seda saab alustada niipea, kui naine saab aru, et ta on rase; see ei nõua anesteesiat; ja naine ei pea loote eemaldamiseks läbima protseduuri haiglas või kliinikus, nagu seda tehakse teist tüüpi abordi puhul. Pärast seda, kui naisele on antud ravimid või ravimid, mis lõpetavad tema raseduse, toimub abort nagu "spontaanne" abort või raseduse katkemine. (Naine laseb loote koos emakasse kogunenud vere ja kudedega tupest välja).

Kõige tavalisemad ravimid, mida kasutatakse medikamentoosse abordi tegemiseks, on mifepristoon ja misoprostool. Kõigepealt annab arst naisele mifepristooni, mida mõnikord nimetatakse ka "RU-468" või "abordipillideks". See ravim blokeerib organismis hormooni progesterooni. Ilma progesteroonita ei saa embrüo ellu jääda. Emaka limaskest muutub õhemaks ja embrüo ei saa kasvada ega jääda emaka limaskestaga kinnituma. Mõne päeva pärast annab arst naisele misoprostooli. See paneb emaka kokku tõmbuma (ehk vähenema) ja embrüo surutakse emakast välja (ehk lükatakse sealt välja) naise tupe kaudu. Mõnikord kasutatakse koos misoprostooliga ka teist ravimit, mida nimetatakse metotreksaadiks, medikamentoosse abordi puhul. Naisele manustatakse metotreksaati, tavaliselt süstina arsti juures, ja see ravim takistab embrüo jäämist emaka limaskesta külge. Seejärel manustatakse mõned päevad hiljem misoprostooli.

Teise aborditüübi puhul - mida nimetatakse "kirurgiliseks abordiks" või "in-office abordiks" - teeb arst protseduuri, mille käigus eemaldatakse embrüo või loode naise emakast. Sellist aborti võib teha erinevalt, sõltuvalt sellest, kui kaua naine on olnud rase. Kirurgiline abort on lihtsam ja probleeme võib tekkida vähem, kui seda tehakse raseduse varasemas staadiumis. Kõige tavalisemat vormi nimetatakse "aspiratsiooniabortiks" või "imikuuretaažiks". Seda saab teha arsti juures või kliinikus. Kõigepealt laiendatakse (ehk suurendatakse) naise emakakaela (emaka ülemine osa). Meditsiinilise tööriistaga imetakse välja kõik, mis on naise emaka sees, sealhulgas ka loode. Kui naine on olnud rase rohkem kui 12 nädalat, peab arst kõigepealt laiendama emakakaela (või suurendama emakakaela), pannes tavaliselt emakakaela sisse väikesed pulgad, et aidata emakakaelal avaneda. Kui emaka sees oleva koe välja kraapimiseks tuleb kasutada veel üht vahendit, mida nimetatakse kuraatoriks, siis nimetatakse seda abordi vormi mõnikord "dilatatsiooniks ja kuraatoriks" (või "D&C").

Riskid ja tüsistused

Rasedus, mis lõpeb ilma lapse sündimata, võib samuti põhjustada probleeme naisele, kellega see juhtub. On kaks suurt rühma asju, mis võivad juhtuda:

• See mõjutab naise vaimset tervist
• See mõjutab naise füüsilist tervist

Füüsilised probleemid

Abort on ohutum kui sünnitamine, kui see tehakse enne 16. rasedusnädalat ja seda teeb spetsialist. Teatud abordimeetodid on üsna ohutud ja tüsistusi esineb harva. Üldiselt on pikemalt kestnud raseduse katkestamine riskantsem.

Esimese trimestri abordi ajal tunnevad naised tavaliselt väikest valu. Ühe 1979. aasta uuringu käigus, milles osales 2299 patsienti, teatas 97% patsientidest, et neil on mõningane valu. Patsientide hinnangul oli valu väiksem kui kõrvavalu või hambavalu, kuid suurem kui pea- või seljavalu.

Abordi ajal kasutatakse kohalikku ja üldnarkoosi.

Psühholoogilised probleemid

Vähe on tehtud uuringuid selle kohta, kas abort mõjutab naist psühholoogiliselt või vaimselt. Need, mis on tehtud, annavad vastuolulisi tulemusi. Ühes uuringus uuriti 13 000 naist, kes olid rasestunud, kuigi nad ei tahtnud. Uuringus leiti, et abordi tegemine ei suurenda vaimse tervise probleemide tekkimise riski; võrreldud gruppi kuulusid naised, kes samuti ei tahtnud last saada, kuid kes ei teinud aborti. Teised uuringud näitasid sarnaseid tulemusi: aborti teinud naised said pärast aborti paremini hakkama koolis või tööl. Teine uuring näitas, et aborti teinud naistel oli kõrgem enesehinnang ja nad tundsid end paremini kui need, kes aborti ei teinud.

Paljud naised, kes tegid aborti, tundsid end pärast seda paremini, nad tundsid ka kergendust. Nad teeksid seda sarnases olukorras uuesti.

Uus-Meremaal 2006. aastal tehtud uuring näitas, et paljudel aborti teinud naistel tekkis kuni 4 aastat pärast aborti raske depressioon. Samuti oli neil tõenäolisemalt probleeme alkoholi ja ebaseaduslike uimastitega kui naistel, kes ei teinud aborti. Uuringu järelevalvaja ütles hiljem meediale, et neid tulemusi arvestades oleks väga raske öelda, et abordil ei ole psühholoogilisi mõjusid aborti teinud naisele. Ta nimetas aborti "traumeerivaks kogemuseks".

Muud probleemid

Nii spontaansel kui ka kunstlikul abordil on naise jaoks teatav risk.

Kui halb asi juhtub operatsiooni või arsti poolt antud ravimi või raseduse katkemise tõttu, nimetatakse seda tüsistuseks. Abordi komplikatsioonid võivad olla infektsioon, verejooks, valu. Võib tekkida või mitte tekkida probleeme uuesti rasestumisega; seda uuritakse veel. Kohtades, kus tehtav abort on seaduslik, on alla 1% tehtavatest abortidest raskete tüsistustega. Kui arstid teevad indutseeritud aborti, on risk naisele väiksem kui sünnituse (lapse sünnitamise) tüsistuste risk. Kohtades, kus tehtav abort on seaduslik, esineb tehtava abordi tüsistusi vähematel naistel kui kohtades, kus tehtav abort on ebaseaduslik. See on tingitud sellest, et arstide poolt mitte teostatud tehisabortidel on palju suurem risk. Näiteks pärast seda, kui indutseeritud abordid muutusid 1973. aastal Ameerika Ühendriikides seaduslikuks, suri abortide tagajärjel vähem naisi. Ameerika Ühendriikides suri 2000. aastal 11 naist seadusliku abordi tüsistuste tagajärjel.^[1] Seadusliku abordi surmarisk on 1/100 pimesoole eemaldamise riskist.^[2] Penitsilliini (antibiootikum) süstimise (süsti) surmaoht on suurem kui legaalsest abordist tingitud surmaoht.^[3]

Pärast spontaanset või tehislikku aborti võivad naisel tekkida emotsionaalsed probleemid. Ta võib tunda kurbust, viha või süütunnet, et tal oli raseduse katkemine või et ta palus aborti. Ta võib arvata, et ta on teinud midagi, mis põhjustas raseduse katkemise, või et abordi tegemine oli vale, ning seetõttu võib ta tunda tugevat kurbust.^[4] On palju kohti, kust naised saavad abi nende tunnetega toimetulekuks.

Mõned naised, kes on teinud aborti, võivad saada kriitikat sõpradelt või pereliikmetelt, kellel on teistsugused veendumused. Kui teadlased uurivad seda aga teadusuuringutes, ei näe nad tavaliselt, et naistel oleks pärast kunstlikku aborti emotsionaalseid probleeme. 1987. aastal käskis president Ronald Reagan USA peaarstil uurida seda küsimust. Nii president Reagan kui ka peaarst C. Everett Koop ei pidanud aborti õigeks. Dr. Koop vaatas 250 teadlaste poolt teadusajakirjadesse kirjutatud tööd. Dr Koop ütles, et meile teadaolevad teaduslikud andmed ei näita, et kunstlik abort põhjustaks emotsionaalseid probleeme naistele, kes seda teevad.^[5]

Asendatud abortide arv ja põhjused

Tehtavate abortide arv on maailma eri piirkondades erinev. See kehtib ka põhjuste kohta, miks naised otsustavad teha aborti. Hinnanguliselt tehakse maailmas igal aastal umbes 46 miljonit kunstlikku aborti. Neist 26 miljonit tehakse seal, kus abort on seaduslik, 20 miljonit aga riikides, kus abort on ebaseaduslik. Mõnes riigis, nagu Belgias (11,2 100 teadaoleva raseduse kohta) ja Madalmaades (10,6 100 raseduse kohta) on tehtavate abortide määr madal. Teistes, nagu Venemaal (62,6 100 kohta) ja Vietnamis (43,7 100 kohta), on see suhteliselt kõrge. Üldiselt tehakse 26 sunniviisilist aborti 100 teadaoleva raseduse kohta.

WHO hinnangul jäi 2001. aastal igal aastal umbes 210 miljonit naist rasedaks ja sündis umbes 135 miljonit elusalt. Ülejäänud 75 miljonit juhtumit on raseduse katkemine või kunstlik abort. Umbes nelikümmend protsenti rasedustest on planeerimata ja umbes viiendik rasedatest otsustab raseduse enneaegselt lõpetada. Selle tulemusel tehakse aastas umbes 42 miljonit aborti. Umbes 20 miljonit neist on seaduslikud, ülejäänud on seadusevastased. Enamiku ebaseaduslikest abortidest teevad meditsiiniliselt kvalifitseerimata inimesed, sageli halva hügieeniga, mis sageli ohustab naiste elu. WHO hinnangul suri 2008. aastal umbes 47 000 naist ebaseaduslike abortide tõttu. See arv oli väiksem kui 1990. aasta hinnang, peamiselt seetõttu, et Lõuna-Ameerikas otsustasid naised raseduse lõpetamiseks võtta ravimeid.

Abortide tegemiseks kasutatavad meetodid; abortide tegemise ajad

Abordi määrad on erinevad. Neid määrasid mõjutavad raseduse kestus ja abordi tegemiseks kasutatud meetod. Ameerika Ühendriikides kogutud andmete kohaselt tehti 88,2% abortidest esimese kaheteistkümne rasedusnädala jooksul, 10,4% 13. ja 20. rasedusnädala vahel. Ülejäänud 1,4% tehti 21. nädalal või hiljem.

90,9% tehti kuraatoriga, 7,7% oli meditsiiniline abort (kasutades ravimeid, enamasti mifepristooni), 0,4% "emakasisene instillatsioon" (soolalahus või prostaglandiin) ja 1,0% "muu" (sealhulgas hüsteerotoomia ja hüsteerektoomia). Guttmacher Institute'i hinnangul tehti 2000. aastal USAs 2 200 intaktset dilatatsiooni- ja ekstraheerimisprotseduuri, mis moodustab 0,17% sel aastal tehtud abortide koguarvust. Samuti toimus 2006. aastal Inglismaal ja Walesis 89% abortidest 12 nädala jooksul või alla selle, 9% 13-19 nädala jooksul ja 1,5% 20 nädala jooksul või üle selle. 64% teatatud abortidest tehti vaakumaspiratsiooniga, 6% D&E-ga ja 30% meditsiinilise abordiga. Hilisemad abordid on Hiinas, Indias ja teistes arengumaades sagedasemad kui arenenud riikides.

Abortide isiklikud ja sotsiaalsed tegurid

1998. aastal tehti uuring 27 riigis. Selle uuringuga taheti välja selgitada põhjused, miks naised soovivad rasedust lõpetada. Selgus, et naised nimetasid sageli ühte järgmistest põhjustest:

• Mure oma töö või hariduse pärast.
• Ei ole kindel, kuidas maksta lapse eest, keda nad kavatsesid saada.
• Mure partneriga suhte stabiilsuse pärast.
• Tundes, et nad ei ole veel piisavalt küpsed lapse saamiseks.

Samasugustele järeldustele jõudis ka 2004. aastal Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuring.

Soomes ja Ameerika Ühendriikides aborti teinud naised ei väitnud tavaliselt, et rasedus kujutab endast ohtu nende tervisele. Bangladeshis, Indias ja Keenias arvas aga rohkem selliseid naisi, et rasedus kujutab endast ohtu nende tervisele. USA 2004. aasta uuringus osalenud naistest 1% jäi rasedaks vägistamise ja 0,5% intsesti tagajärjel. Teises 2002. aasta Ameerika uuringus jõuti järeldusele, et 54% aborti teinud naistest kasutas rasestumise ajal rasestumisvastaseid vahendeid. Järjekindlusetust kasutamisest teatas 49% kondoomi kasutajatest ja 76% kombineeritud suukaudsete rasestumisvastaste pillide kasutajatest; 42% kondoomi kasutajatest teatas, et see ei õnnestunud, kuna see libises või purunes. Guttmacheri instituudi hinnangul "teevad Ameerika Ühendriikides enamiku abortidest vähemusrahvuste naised", sest vähemusrahvuste naistel "on tahtmatute raseduste määr palju suurem".

Mõned naised teevad aborti, sest ühiskond, milles nad elavad, sunnib neid seda tegema.

• Teatavates maailma osades on puuetega inimestel probleeme ühiskonda sobitumisega.
• Lapse sugu võib mõjutada ema staatust; sageli on poisse sünnitavatel emadel kõrgem sotsiaalne staatus kui tüdrukuid sünnitavatel emadel.
• Paljudes maailma piirkondades on lapse kasvatamine üksikule (vallalisele) emale väga raske ülesanne.
• Teatavad riigid, nagu Hiina, on võtnud meetmeid rahvastiku kasvu kontrollimiseks.

Kõik need tegurid võivad sundida rasedat tegema aborti.

Abortide histogramm rasedusaja järgi Inglismaal ja Walesis 2004. aastal. Keskmine on 9,5 nädalat.


1998. aastal tehtud uuringu tulpdiagramm. Selles on näidatud põhjused, miks naised tegid aborti.

Abort ja seadus

Algsete abortide tegemine ei ole igal pool seaduslik. Mõnes riigis paneb arst, kes teeb sunniviisilise abordi, toime kuriteo. Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja paljudes Euroopa riikides on abort seaduslik (mitte kuritegu). Mõnes riigis, näiteks Iirimaal ja Somaalias, on see seaduslik ainult naise elu päästmiseks. Mõnes riigis, nagu Tšiili ja El Salvador, ei ole abort kunagi seaduslik, sealhulgas juhul, kui naisel on oht surra raseduse jätkamise tõttu.

Riikides, kus abort ei ole seaduslik, sureb aborti tõttu palju rohkem naisi. Naised teevad endiselt aborti, kuid nad ei saa seda teha turvalistes haiglates ja kliinikutes. Sellistel tehisabortidel on rohkem tüsistusi kui arstide tehtud abortidel.

Naised, kes elavad kohtades, kus abort on ebaseaduslik või kus see on tugevalt taunitud, reisivad mõnikord teistesse kohtadesse, kus aborti saab teha seaduslikult, et teha abort. See on meditsiiniturismi üks vorm.

Tumesinine: seaduslik. Punane: ebaseaduslik. Teised värvid on ebaseaduslikud, mõned erandid (vägistamine, ema elu ohustamine).

Spontaansed abordid teistel imetajatel

Erinevatel imetajatel esineb spontaanseid aborte. Lammastel võib seda põhjustada uste vahele tunglemine või koerte poolt tagaajamine. Lehmadel võivad abordi põhjustada nakkushaigused, näiteks brutselloos või kampülobakter. Seda saab aga sageli kontrollida vaktsineerimisega.

Loomakasvatuse raames võib aborti esile kutsuda ka loomadel. Näiteks võib aborti esile kutsuda tammes, kes on valesti paaritatud või kelle omanik on ostnud, kuid ei teadnud, et tammesid on tiined, või kes on tiined kaksikutega.

Hobuste ja sebrade puhul võib esineda fetiidi. Tavaliselt tehakse seda seetõttu, et isased ahistavad tiinuseid tambaid või sunnivad neid kopuleerima. Teadlased on tõstatanud küsimuse, kui sageli seda siiski looduses esineb. Isased hallid languriaisud võivad pärast isaste vallutamist rünnata emaseid, põhjustades raseduse katkemist.

Arvamused kunstliku abordi kohta

Sunniviisiline abort on vastuoluline teema. Igal inimesel on oma moraaliväärtuste süsteem. Nende moraalisüsteemist lähtuvalt on inimestel selle kohta erinevad arvamused. Seda arvamust võib mõjutada ka religioon.

Erinevad arvamused kogu maailmas

Maailmas on läbi viidud mitmeid arvamusküsitlusi. Nad on püüdnud välja selgitada, mida inimesed abordist arvavad. Tulemused olid eri riikides erinevad, kuid ka küsimused, mida küsiti, olid erinevad.

2005. aasta mais viidi läbi uuring kümnes Euroopa riigis. Inimestelt küsiti, kas nad nõustuvad väitega: "Kui naine ei taha lapsi, peaks tal olema lubatud teha aborti". Kõige suurem oli nõusolek 81% Tšehhi Vabariigis; kõige väiksem oli 47% Poolas.

Küsitlus viidi läbi 2001. aasta novembris. Küsitluses küsiti Kanada elanikelt, millistel asjaoludel peaks nende arvates abort olema lubatud. 32% vastas, et abort peaks olema seaduslik igas olukorras, 52%, et see peaks olema seaduslik teatud olukordades, ja 14%, et see ei tohiks kunagi olla seaduslik. Sarnases 2009. aasta aprillis korraldatud küsitluses küsitleti Ameerika Ühendriikide elanikke abordi kohta. 18% vastasid, et abort peaks olema "kõigil juhtudel seaduslik", 28% vastasid, et abort peaks olema "enamikel juhtudel seaduslik", 28% vastasid, et abort peaks olema "enamikel juhtudel ebaseaduslik" ja 16% vastasid, et abort peaks olema "kõigil juhtudel ebaseaduslik". Gallupi 2011. aasta juulis korraldatud küsitluses nimetas 47% ameeriklastest end siiski elu pooldajaks ja sama palju ameeriklasi nimetas end valikuvõimaluste pooldajaks. aasta novembris Mehhikos korraldatud küsitlusest selgus, et 73,4% arvab, et aborti ei tohiks legaliseerida, samas kui 11,2% arvab, et seda tuleks teha.

Lõuna-Ameerikas läbiviidud 2003. aasta detsembri uuringust selgus, et 30% argentiinlastest arvas, et abort peaks olema Argentinas lubatud "olenemata olukorrast", 47% arvas, et see peaks olema lubatud "teatud tingimustel", ja 23% arvas, et see ei tohiks olla lubatud "olenemata olukorrast". 2007. aasta märtsis Brasiilias läbiviidud küsitlusest abordi kohta selgus, et 65% brasiillastest arvab, et seda "ei tohiks muuta", 16% arvab, et seda tuleks laiendada, "et lubada aborti muudel juhtudel", 10% arvab, et abort tuleks "dekriminaliseerida", ja 5% ei olnud "kindel". Juulis 2005 Kolumbias läbi viidud küsitluse kohaselt arvas 65,6%, et abort peaks jääma ebaseaduslikuks, 26,9%, et see tuleks muuta seaduslikuks, ja 7,5%, et nad ei ole kindlad.

Elu ja valikuvõimaluste pooldajad

Mõnel inimesel on abordi suhtes tugevad tunded. Inimesi, kes arvavad, et seadus peaks lubama naistel valida abordi tegemise, nimetatakse abortide pooldajateks. Inimesi, kes arvavad, et abort on vale ja et seadus ei tohiks seda lubada, nimetatakse elupooldajateks.

Inimesed, kes pooldavad valiku tegemist, usuvad, et naistel peaks olema õigus kontrollida oma keha, kui tegemist on raseduse lõpetamise või jätkamisega. Nad usuvad, et kuna embrüo või loode on naise kehas ja tal ei ole veel piisavalt arenenud organid, et iseseisvalt ellu jääda enne raseduse hilisemat faasi, ei ole ta veel isik, kellel on õigused. Aborti pooldavad inimesed väidavad ka, et abort peab olema seaduslik, et kaitsta naisi, sest kui abort on ebaseaduslik, siis see ei takista täielikult abortide tegemist, vaid muudab selle nii, et naised püüavad aborti ise teha või lasevad seda teha inimestel, kes ei ole koolitatud arstid, mis seab need naised surma- või vigastusohu alla. Abordit pooldavad inimesed usuvad, et abortide vältimise viis on tagada, et naised jäävad rasedaks ainult siis, kui nad seda soovivad. Lisaks abortide seaduslikkuse propageerimisele püüavad valikuvõimalusi pooldavad rühmitused, nagu näiteks Planned Parenthood, sageli parandada inimeste juurdepääsu raseduse vältimiseks kasutatavatele asjadele (mida nimetatakse rasestumisvastasteks vahenditeks) ja püüavad õpetada noortele seksuaalküsimusi, et vähendada teismeliste raseduste arvu.

Inimesed, kes on elu pooldajad, usuvad, et kõigil inimestel, sealhulgas sündimata lastel, on õigus elule. Seetõttu usuvad nad, et abort on vale ja et see on mõrv. Nad arvavad, et seadus peaks tegema abordi kuriteoks, et kaitsta süütut elu emakas. Kuigi elumõtlejad arvavad, et abort on vale, on siiski harva juhtumeid, kus mõned elumõtlejad lubaksid aborti teha, näiteks kui rasedus seab naise elu ohtu või kui naine jäi rasedaks vägistamise tagajärjel. Eluõiguslased arvavad, et naised, kes on rasedad ja ei taha last üles kasvatada, peaksid otsima alternatiive abordile, näiteks andma lapse lapsendamiseks. On palju kriisiraseduskeskusi, mida eluterve inimesed on alustanud, et takistada naisi aborti tegemisest. Samuti on nad asutanud propageerivaid rühmitusi, nagu American Life League, Feminists for Life ja Live Action, et veenda rohkem inimesi uskuma, et abort on vale, ja püüda panna valitsusi tegema seadusi abordi piiramiseks. Mõned eluterve inimesed on kasutanud vägivalda, et püüda abortide tegemist peatada. Kuid enamik abordivastaseid inimesi ei tee selliseid valesid asju ja seega püüavad nad abortide toimumist peatada rahumeelse aktivismi abil.

Usulised vaated

Paljudel religioonidel on oma seisukoht abordi suhtes. Need vaated ulatuvad laiast spektrist heakskiitmisest kuni tagasilükkamiseni. Enamik religioone on üldiselt abordi vastu.

Valitud aruteluküsimused

Kui mõnes riigis arutatakse, kas abordiseadusi tuleks muuta, siis on tavaliselt olemas huvirühmad. Allpool on esitatud mõned argumendid, mida need rühmad sageli esitavad.

Rinnavähi hüpotees

On olemas hüpotees, et indutseeritud abort suurendab rinnavähki haigestumise riski. Inimesed, kes seda toetavad, nimetavad seda pigem seoseks kui hüpoteesiks. Teema on olnud vastuoluline, kuid praegu on teadlased ühel meelel, et esimese trimestri abordi ja rinnavähki haigestumise riski suurenemise vahel ei ole mingit seost.

Raseduse alguses suureneb östrogeeni tase. See põhjustab rindade kasvu ja ettevalmistusi imetamiseks. 1890. aastatel tehti uuringuid rottidel, enne kui see hüpotees esitati.

Kas embrüo või loode tunneb valu?

Praegu on ebaselge, millisest hetkest alates embrüo või loode valu tunneb. Seda kasutatakse ka arutelus abordi üle. Paljud teadlased arvavad, et loode ei tunne tõenäoliselt valu enne seitsmendat raseduskuud. Teised ei ole sellega nõus. Umbes kahekümne kuue rasedusnädalal tekivad kasvava loote talamuses teatud ühendused. Arengu neurobioloogid kahtlustavad, et need ühendused võivad olla loote valutaju jaoks kriitilise tähtsusega. Siiski on elu kaitsjad esitanud õigusakti ettepaneku, mis nõuab, et abordi tegijad peavad naisele ütlema, et embrüo või loode võib abordiprotseduuri ajal tunda valu.

San Francisco California Ülikooli teadlased avaldasid uuringu ajakirjas Journal of the American Medical Association. Uuringus analüüsiti kümnete meditsiiniliste aruannete ja muude uuringute andmeid. Teadlased jõudsid järeldusele, et looted ei tunne tõenäoliselt valu enne raseduse kolmandat trimestrit. Siiski on mitmed meditsiinikriitikud need järeldused hiljem vaidlustanud. Sündinu talamuses on teatud ühendused. Need ühendused arenevad välja umbes kahekümne kuue rasedusnädala jooksul. 20. sajandi lõpus tekkis arengunurobioloogide seas üksmeel, et need ühendused on väga olulised, kui tegemist on valu tajumisega lootel. Teised teadlased, nagu Anand ja Fisk, on selle hilisema kuupäeva kahtluse alla seadnud, väites, et valu saab tunda umbes kahekümne nädala paiku. Valul võib olla palju erinevaid aspekte: See võib tugineda üksnes sensoorsele sisendile, kuid võib hõlmata ka emotsioone ja mõtlemist. Seetõttu on ehk võimatu täpselt teada, millal embrüo või loode valu tunneb, isegi kui talamuse lingid on välja arenenud.