Harry S. Truman — USA 33. president (1945–1953): otsused ja pärand

Harry S. Truman (8. mai 1884 - 26. detsember 1972) oli Ameerika Ühendriikide 33. president aastatel 1945-1953. Ta sai presidendiks, kui president Franklin D. Roosevelt suri ametis.

Presidendina tegi Truman olulisi välispoliitilisi otsuseid, näiteks aatomirelvade kasutamine Jaapani vastu, et lõpetada Teine maailmasõda; Euroopa taastamine (mis oli sõja ajal hävitatud); külma sõja algus ja USA kaasamine Korea sõda.

Varajane elu ja poliitiline karjäär

Harry S. Truman sündis Lamaris, Missouris. Ta lõpetas vaid põhikooli tasemel formaalse hariduse, töötas hiljem perekonna äris ja ajutiselt pankurina, enne kui teenis I maailmasõjas artilleriohvitserina (ta oli ülema kapten). Pärast sõda naasis Missourisse, pidas väikest äri (haberdashery), mis lõpuks ebaõnnestus, ja astus avalikku teenistusse: ta oli ka maakonna kohtunik (county judge) ning 1934 valiti ta USA senatisse, kus ta teenis aastani 1945.

Teekond presidendiks

Truman valiti koos Franklin D. Rooseveltiga asepresidendina 1944. aastal ja asus ametisse asepresidendina 20. jaanuaril 1945; peagi, 12. aprillil 1945, sai temast president pärast Roosevelti surma. Tema ootamatu ametiaeg nõudis kiiresti otsuseid nii sõja kui ka rahuajal.

Peamised välispoliitilised sammud

Potsdami konverents ja aatomivalik — suvel 1945 osales Truman Potsdami konverentsil; ta heitis lõpliku otsuse allkirja all kasutada aatomiväge, mis viiski 6. ja 9. augustil 1945 Hiroshimale ja Nagasakile heidetud pommitamiseni ning Jaapani kapituleerumiseni.
Trumani doktriin (1947) — kuulutas USA poliitika toetada riike, mis seisavad vastu õhulisele kommunistliku survele; see tähistas aktiivset liitumist külma sõja vastasseisusse.
Marshalli plaan ja Euroopa taastamine — 1947 esitatud ja 1948 ellu viidud majandusabi programm Euroopa riikidele, et taastada majandusi ja vähendada kommunismi mõju.
Berliini õhutransport (1948–1949) — vastus Nõukogude Liidu blokaadile Lääne-Berliinile; liitlased varustasid linna pikaajalise õhutranspordiga.
NATO asutamine (1949) — kollektiivkaitse leping lääneriikide vahel, mille loomises USA Trumani administratsioon aktiivselt osales.
Iisraeli tunnustamine (1948) — president Truman tunnustas Iisraeli riiki kohe selle väljakuulutamise järel 14. mail 1948.

Sise- ja sotsiaalpoliitika

Fair Deal — 1949 esitatud programm, mis laienes New Deali põhimõtetele: ettepanekud ulatuslikeks sotsiaalprogrammideks, riiklikuks haigekassaks, eluaseme- ja haridusmeetmeteks. Paljud ideed kohtasid Kongressis takistusi; mõned saavutused siiski sündisid (nt sotsiaalkindlustuse laiendamine, miinimumpalga tõus).
Rassiline võrdsus ja sõjaväe desegregatsioon — 26. juulil 1948 allkirjastas Truman Leiuningu 9981, millega alustati Ameerika relvajõudude ametlikku desegregatsiooni ja võrdsuse edendamist teenistuses.
Suhted tööliikumisega — 1947 kehtestatud Taft–Hartley seaduse (tööstusharude piirangud töövõitlusele) peale tegi Truman veto, mille Kongress siiski üle kirjutas; ta püüdis leida tasakaalu tööandjate ja ametiühingute vahel.

Korea sõda (1950–1953)

1950 tungis Põhja-Korea Lõuna-Koreasse ja Truman viis USA väed ÜRO koalitsiooni osana konflikti, pidades seda kommunismi edasikandumise tõkestamiseks. Sõda eskaleerus ja muutus raskeks; 1951. aastal vallandati üldseeri Douglas MacArthur, kui too avalikult vaidlustas administratsiooni strateegia ja ohustas tsiviilkontrolli. Konflikt lõppes vaherahuga 27. juulil 1953, vaid nädalad pärast Trumanist lahkumist ametist (presidendiks sai Dwight D. Eisenhower jaanuaris 1953).

Muud tähtsad otsused ja institutsioonid

Riigi julgeoleku ümberkorraldamine — National Security Act (1947) lõi Ühendriikide jaoks uued julgeolekustruktuurid: kaitseministeeriumi, NSC (National Security Council) ja luureagentuuri, mis sai hiljem CIA nime.
Kohtunikunimetused — Truman nimetas ülemkohtusse ja teistesse tähtsatesse kohtutesse mitmeid kohtunikke, mis mõjutas Ameerika õigussüsteemi järgnevate aastakümnete jooksul.

Valimised ja poliitiline staatus

1948. aasta presidendivalimised olid üks ajaloo ootamatumaid: paljud meediaväljaanded ennustasid Thomas Dewey võitu, kuid Truman võitis tiheda ja dramaatilise kampaania järel. Tema otsekohene ja energiline võit aitas tõsta tema avalikku kuvandit, kuigi ametiajaks muutusid populaarsus kõikumiste objektiks, eriti seoses Korea sõjaga.

Pärand ja hilisem elu

Pärast presidendiametit naasis Truman Missourisse, elades Independence'is; ta kirjutas memuaare ja avas oma presidendiraamatukogu (Harry S. Truman Presidential Library and Museum). Truman suri 26. detsembril 1972 Kansas Citys ja maeti Independence'i. Ajaloolased on tema pärandit hiljem kõrgelt hinnanud: algselt ebapopulaarseid või vastuolulisi otsuseid on tajutud julgete ja otsustavate sammudena, mis vormistasid USA külma sõja-aegset positsiooni ja panid aluse pärastsõjaaegsele maailmakorrale.

Hinnang ajaloos

Trumanilt oodati pragmatismi ja ta jäi selle kuvandi juurde: ta tegi otsuseid sageli lihtsa küsimusega "mis on õige ja vajalik?" ning võttis vastutuse rasketes olukordades. Kuigi tema otsused tekitasid tol ajal palju vaidlusi, näevad paljud ajaloolased ta kui ühte USA mõjukamatest presidendiks olnud tegelastest 20. sajandil.

Varasemad aastad

Harry S. Truman sündis 8. mail 1884. aastal Lamaris, Missouri osariigis. Trumani nime algustähel S ei ole mingit tähendust.

Truman kasvas üles Independence'is, Missouri osariigis. Ta elas 12 aastat Missouri farmerina.

1892. aasta presidendivalimised toimusid, kui Truman oli kaheksa-aastane. Ta soovis, et Grover Cleveland, demokraat nagu Trumani perekond, võidaks. Grover Cleveland tõepoolest võitis.

Truman astus Ameerika Ühendriikide sõjaväe teenistusse 1917. aastal. Esimese maailmasõja ajal läks ta Prantsusmaale ja temast sai feldtükiväe kapten.

Truman lahkus sõjaväest 1919. aastal. Samal aastal abiellus ta Elizabeth Virginia Wallace'iga. Ta avas Kansas Citys rõivapoe.

17. veebruaril 1924 sündis Bessil tüdruk ja ta sai nimeks Mary Margaret Truman.

Trumanite pulmapäev

Poliitiline elu

Truman oli aktiivne demokraatlikus parteis. 1922. aastal valiti ta Jacksoni maakonnakohtu kohtunikuks.

Kaks aastat hiljem kaotas Truman järgmised maakonnakohtuniku valimised. Siiski valiti ta 1926. aastal uuesti maakonnakohtunikuks.

1934. aastal valiti Truman Missouri osariigi senaatoriks. Ta sai riikidevahelise kaubanduskomisjoni liikmeks. Ta oli ka raudteeohutuse allkomitee aseesimees.

1940. aastal kandideeris Truman uuesti senatisse. Kõigepealt pidi ta eelvalimistel võitma teist demokraati, kuberner Lloyd Starki. Eelvalimised otsustasid, milline demokraat läheb novembris toimuvatel lõppvalimistel vastamisi vabariiklaste kandidaadiga.

President Franklin Roosevelt ja St. Louisi linnapea Bernard Dickmann soovisid mõlemad, et Stark võidaks. Trumanil oli raske raha saada. Enamik inimesi arvas, et ta kaotab. Kuid umbes kuu aega enne eelvalimisi teatasid raudteeliidud, et nad tahavad, et Truman võidaks. Siis, kaks päeva enne eelvalimiste päeva, ütles ka Bernard Dickmann, et ta tahab, et Truman võidaks.

Truman võitis umbes 8000 häälega. Ta võitis ka novembris toimunud valimised.

Trumanist sai komisjoni juht, kes uuris, kui palju raha kulutasid Ameerika Ühendriigid Teise maailmasõja ajal kaitsele. Ta leidis miljardeid dollareid, mida ta pidas raiskamiseks ja mida võiks USA kulutustest vähendada. Truman toetas Roosevelti juhtimist riigis sõjas, kuid soovis muuta valitsuse raiskamist vähem raiskavaks ja tõhusamaks. Ta sai selle komitee juhtimisel tuntuks.

1944. aastal kandideeris president Roosevelt taas valimistel. Roosevelt oli halva tervisega ja tal ei olnud enam palju aega elada. Demokraatlik partei mõistis, et kelle iganes nad valivad asepresidendiks, võib olla järgmine Ameerika Ühendriikide president. (USA valitsuses saab presidendist automaatselt uus president, kui president sureb).

Henry A. Wallace'i, Roosevelti endist asepresidenti, ei valitud seetõttu, et ta suhtus sõbralikult Nõukogude Liitu, mida paljud pidasid diktatuuriks. Roosevelt soovis Trumanit oma asepresidendiks ja Truman valiti.

Nad võitsid valimised ja Roosevelt alustas oma neljandat ametiaega presidendina. 12. aprillil 1945, vahetult pärast oma neljandat ametisseastumist, suri Franklin Delano Roosevelt. Trumanist sai president.

Roosevelt/Truman plakat aastast 1944

Eesistujariik

Presidendiks saamise kohta ütles Truman: Truman ütles: "Tundus, nagu oleks kuu, tähed ja kõik planeedid langenud minu peale."

Truman oli saanud presidendiks Teise maailmasõja viimastel kuudel. Kui Truman oli asepresident, ei rääkinud Roosevelt talle kunagi palju Teisest maailmasõjast. Sel ajal ei peetud asepresidenti poliitikas oluliseks ametikohaks. Seetõttu ei teadnud Truman presidendiks saades keskmisest inimesest palju rohkem sellest, mida USA sõjavägi Teises maailmasõjas tegi.

Natsi-Saksamaa alistus vähem kui kuu aega pärast seda, kui Trumanist sai president. Sellega lõppes sõda Euroopas. Jaapanlased jätkasid siiski võitlust. Teise maailmasõja liitlased tegid Potsdami deklaratsiooni, milles käskisid Jaapanil alistuda või teda ootab "kiire ja täielik hävitamine". Jaapan ei alistunud, nii et Truman käskis 6. augustil 1945 heita Jaapani Hiroshimale esimese aatompommi. Kolm päeva hiljem andis Truman käsu heita teine aatompomm Jaapanis asuvale Nagasakile. Jaapan alistus ja sõda lõppes.

Aatompommide tohutu hävitusvõime hävitas mõlemad linnad ja tappis üle saja tuhande inimese, kusjuures palju rohkem inimesi suri järgnevatel aastatel kiirguse põhjustatud haigustesse. Inimesed, kes ei olnud selle otsusega nõus, nagu kindral ja tulevane president Dwight Eisenhower, usuvad, et see oli julm ja ebainimlik rünnak süütute inimeste vastu, kui Jaapan oli juba peaaegu löödud. Teised arvasid, et see oli hea otsus, sest see lõpetas sõja varakult. Truman arvas, et kui USA oleks Jaapanisse tunginud, selle asemel et kasutada pomme sõja kiireks lõpetamiseks, oleks palju rohkem ameeriklasi hukkunud.

Pärast sõda

Pärast sõda käskis Truman Marshalli plaaniga parandada Euroopat (mis oli sõja ajal hävitatud). Saksamaa jagati pärast sõda kaheks osaks. Nõukogude Liit kontrollis Ida-Saksamaad. Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa kontrollisid Lääne-Saksamaad. Lääne-Berliini Nõukogude blokaadi ajal andis Truman korralduse Berliini õhutranspordi korraldamiseks, mille käigus lennutati Lääne-Saksamaale tonnide kaupa toitu, et nälgivaid inimesi toita.

Truman aitas luua ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, mis põhines Rahvasteliidul. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon eksisteerib tänapäevalgi. Selle eesmärk on, et erinevad riigid töötaksid koos, et aidata inimkonda ja edendada rahu.

Pärast Teist maailmasõda olid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid ainsad kaks võimsat riiki, mis olid jäänud. Kuna Saksamaa oli jagatud Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel, hakkasid pinged kahe riigi vahel kasvama. Algas külm sõda. See oli sõda, kus Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid ei sõdinud otseselt, kuid kumbki soovis omada teisest suuremat mõju maailmas. Nõukogude Liit tahtis kommunismi üle maailma levitada. (Kommunism on uskumus, et valitsus peaks omama majandust, et kõik oleksid võrdsed). Truman uskus poliitikasse, mida nimetati ohjeldamiseks: USA peaks ohjeldama kommunismi ja takistama selle levikut. Truman kuulutas välja Trumani doktriini, mille kohaselt pidid Ameerika Ühendriigid andma raha Türgile ja Kreekale, et nad oleksid piisavalt tugevad, et end kommunismi eest kaitsta.

Truman saatis kongressile oma "õiglase kokkuleppe". See põhines Roosevelti New Dealil. See andis rohkem raha haridusele, rohkem raha põllumeestele ja kõrgemat miinimumpalka töötajatele. Ametiühingute juhid palusid temalt kõrgemat palka ja rohkem hüvitisi.

Pärast seda, kui söekaevurid streikisid, lasi Truman siseministeeriumil kaevandused üle võtta. Kuigi Truman sümpatiseeris töölisklassile, uskus Truman, et kui toimus suur raudteelaste streik, oli see ebaseaduslik. Ta arvas ka, et see oli ebaõiglane inimeste suhtes, kes ei saanud tööle minna, sest raudteed ei sõitnud. Ta reageeris sellele, ähvardades streikijad sundida armeesse minema, kui nad ei naase tööle.

Truman kaotas sõjaväe segregatsiooni, võimaldades mustanahalistel ja valgetel koos sõdida.

1948. aastal kandideeris Truman teiseks presidendiajaks Thomas Dewey vastu. Ta oli alavõitja ja kõik arvasid, et ta kaotab. Chicago Tribune avaldas valimisõhtul ajalehe pealkirjaga "Dewey võidab Trumani". Kõigi üllatuseks võitis valimised Harry Truman.

Korea sõda

25. juunil 1950 ründas Põhja-Korea Lõuna-Koreat. Hiina toetas Põhja-Koreat. Põhja-Korea tahtis tuua kommunismi Lõuna-Koreasse.

USA võitles Korea sõjas Lõuna-Korea kaitsmiseks ja kommunismi leviku tõkestamiseks. Kindral Douglas MacArthur tahtis Hiinat pommitada. Truman arvas, et see on liiga ohtlik, mistõttu ta vallandas MacArthuri. Paljud inimesed austasid MacArthuri, mistõttu nad olid Trumani peale vihased. Ta tegi Mathew B. Ridgewayst kindrali.

Oma ametiaja lõpus oli Harry Trumani populaarsus kõigi aegade madalaimal tasemel. Ta oli väga ebapopulaarne, sest tuhandeid ameeriklasi hukkus Korea sõjas; tema valitsuses oli keskmiselt palju korruptsiooni; ja inimesed süüdistasid paljusid Trumani töötajaid selles, et nad olid kommunistid. Ta lahkus ametist 20. jaanuaril 1953. Korea sõda lõppes umbes kuus kuud hiljem.

Aja möödudes paranes Trumani maine. Paljud ajaloolased usuvad nüüd, et Harry Truman oli suurepärane president.

Hiroshima pärast esimese aatompommi tabamust

Sõdurid laadivad piima Lääne-Berliini suunduvasse lennukisse Berliini õhutranspordi ajal

Hilisem elu

Truman kolis tagasi Missouri osariiki. Ta suri 26. detsembril 1972 Kansas Citys, Missouri osariigis kopsupõletikust põhjustatud mitmekordse organipuudulikkuse tagajärjel 88-aastaselt.