Marshalli plaan (ametliku nimega Euroopa ülesehitusprogramm [ERP]) oli Ameerika Ühendriikide kava Euroopa liitlasriikide ülesehitamiseks pärast Teist maailmasõda. Üks peamisi põhjusi, miks seda tehti, oli kommunismi (põhimõtteliselt NSV Liidu) peatamine.

Plaan sai nime riigisekretär George Marshalli järgi, kuid plaani töötasid välja teised inimesed välisministeeriumis. Marshall kuulutas idee ametlikult välja 5. juunil 1947 Harvardis peetud kõnes; selle alusel hakkasid Ameerika ja Euroopa ametnikud koostama konkreetset programmi.

Eesmärgid ja ulatus

Marshalli plaani peamised eesmärgid olid:

  • hävinud majanduse kiire taastus ja põllumajanduse ning tööstuse varustuse taastamine;
  • kaubanduse ja tööstustoodangu elavdamine ning kaubandustõkete vähendamine;
  • poliitilise stabiilsuse tagamine ja kommunistliku mõjuga võitlemine läbi majandusliku edasimineku;
  • Euroopa riikide majandusliku koostöö ja integratsiooni soodustamine.

Rahaline ja administratiivne korraldus

Kava kestis neli aastat alates 1948. aasta aprillist kuni 1952. aastani. Selle aja jooksul anti 13 miljardit USA dollarit majanduslikku ja tehnilist abi, et aidata Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooniga ühinenud Euroopa riikidel taastuda. Abi ei olnud ainult rahaline — see hõlmas ka toidukaupu, kütust, masinaid, lahtisi tooraineid ja tehnikateavet.

Ameerika poolel korraldas abi jagamist peamiselt Economic Cooperation Administration (ECA), Euroopa riikide vahel koordineeris abi Majanduskoostöö Organisatsioon (OEEC). Abi tingimused ja jagunemine said kinnituse ka Ameerika Kongressi aktidega.

Osaluse muster ja NSV Liidu vastus

Paljud Lääne- ja Kesk-Euroopa riigid osalesid abiprogrammis; suur osa abi läks Suurbritanniale, Prantsusmaale, Saksamaale, Itaaliale, Madalmaadele, Belgiale ja Luksemburgile. NSV Liit ja tema kontrolli all olnud Ida-Euroopa riigid keeldusid osalemast. Mõnes riigis — näiteks Tšehhoslovakkias — oli algne huvi, kuid Moskva survel taganeti.

Tulemused ja mõju

Selleks ajaks, kui kava lõppes, oli iga liikmesriigi majandus kasvanud tunduvalt üle sõjaeelse taseme. Tööstustoodang ja kaubavahetus taastusid, elatustase paranes ja riigid hakkasid rohkem majanduslikult omavahel suhtlema. Marshalli plaan kiirendas Euroopa majanduslikku taastu, aitas kaasa läänebloki poliitilisele sidususele ning oli osa laiemast külma sõja perioodi strateegiast — samas tugevdas see ka Ameerika sidemeid Euroopaga ja Ameerika majanduslikke huve.

Viimastel aastatel on mõned ajaloolased öelnud, et selle plaani teine põhjus oli Ameerika Ühendriikide tugevnemine ja Lääne-Euroopa riikide vajadus Ameerika Ühendriikide järele. Nad ütlevad ka, et ÜRO(UN) Relief and Rehabilitation Administration, mis aitas miljoneid põgenikke 1944-1947, see aitas ka Euroopa sõjajärgsele taastumisele.

Kriitika ja pärand

Marshalli plaanile on esitatud nii kiitust kui ka kriitikat. Toetajad rõhutavad programmi praktilist mõju ja panust Euroopa integratsiooni algusesse; kriitikud osutavad geopoliitilistele motiividele, abi osa ostutingimustele (USA kaupade eelistamine) ja sellele, et abi aitas tugevdada Ameerika positsiooni maailmas. Kokkuvõttes peetakse Marshalli plaani üheks olulisemaks sammuks pärast Teist maailmasõda Euroopas toimunud majandusliku ja poliitilise uuenemise propageerimisel.