Marshalli plaan
Marshalli plaan (ametliku nimega Euroopa ülesehitusprogramm [ERP]) oli Ameerika Ühendriikide kava Euroopa liitlasriikide ülesehitamiseks pärast Teist maailmasõda. Üks peamisi põhjusi, miks seda tehti, oli kommunismi (põhimõtteliselt NSV Liidu) peatamine.
Plaan sai nime riigisekretär George Marshalli järgi, kuid plaani töötasid välja teised inimesed välisministeeriumis.
Kava kestis neli aastat alates 1948. aasta aprillist. Selle aja jooksul anti 13 miljardit USA dollarit majanduslikku ja tehnilist abi, et aidata Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooniga ühinenud Euroopa riikidel taastuda.
Selleks ajaks, kui kava lõppes, oli iga liikmesriigi majandus kasvanud tunduvalt üle sõjaeelse taseme.
Viimastel aastatel on mõned ajaloolased öelnud, et selle plaani teine põhjus oli Ameerika Ühendriikide tugevnemine ja Lääne-Euroopa riikide vajadus Ameerika Ühendriikide järele. Nad ütlevad ka, et ÜRO(UN) Relief and Rehabilitation Administration, mis aitas miljoneid põgenikke 1944-1947, see aitas ka Euroopa sõjajärgsele taastumisele.
Külma sõja aegse Euroopa ja Lähis-Ida kaart, millel on näidatud Marshalli plaani abi saanud riigid. Punased tulbad näitavad abi kogusummat riigi kohta.
Marshalli plaani alternatiivid
Morgenthau plaan
USA rahandusminister Henry Morgenthau Jr. ütles, et kui Euroopal on vaja raha, et taastada sõjas hävitatu, peaksid nad seda Saksamaalt võtma. Seda raha nimetati sõjakorvusteks. Morgenthau ütles, et see takistaks ka Saksamaa taastamist ja ähvardaks uut sõda alustada. Saksamaalt raha võtmist tehti pärast Esimest maailmasõda. See ei toiminud. Selle asemel, et aidata teisi riike, tegi see neile kahju. Seda seetõttu, et ettevõtted ei saanud müüa oma toodetud kivisütt ja terast, sest see tuli Saksamaalt tasuta.
Monnet' plaan
Jean Monnet Prantsusmaalt ütles, et Prantsusmaa peaks kontrollima Saksa söepiirkondi Ruhri ja Saare piirkonnas ning kasutama seda Prantsuse tööstuse ülesehitamiseks. 1946. aastal nõustusid okupatsioonivõimud seadma ranged piirangud sellele, kui kiiresti võib Saksamaa taasindustrialiseeruda. Piirangud kehtestati sellele, kui palju kivisütt ja terast tohib toota.
Tööstuse kokkuleppe tase
See oli esimene Saksa tööstuskava. See allkirjastati 1946. aasta alguses ja selles öeldi, et Saksamaa rasketööstust tuleb vähendada poole võrra 1938. aasta tasemest, hävitades 1500 tootmisettevõtet.
1946. aasta lõpuks nägid valitsused plaani probleeme ja kokkulepet muudeti mitu korda, viimati 1949. aastal. Kuid tehaste lammutamine jätkus 1950. aastal. Saksamaa oli Euroopa majandusele pikka aega väga oluline. See tähendas, et vaene Saksamaa pidurdas Euroopa taastumist, sest teised riigid ei saanud Saksamaale nii palju asju müüa. Vaene Saksamaa oli ka okupatsioonivõimudele kallis. Nad pidid Saksamaale andma toiduaineid ja muid asju, mida ta vajas ja mida ta ei suutnud enam ise kasvatada või valmistada.
Seetõttu lükati Morgenthau ja Monnet' plaanid tagasi.
Marshalli plaan lõppes 1952. aastal. Ideed selle pikendamiseks peatati Korea sõja ja ümberrelvastumise kulude tõttu. USA vabariiklased, kes olid plaani suhtes vaenulikud, olid 1950. aasta kongressi valimistel samuti saanud kohti.
Põlenud hooned pärast Hamburgi pommitamist
Üks paljudest plakatitest, mis loodi Marshalli plaani reklaamimiseks Euroopas. Saksa ja Itaalia lipu vahel olev sinimustvalge lipp on Trieste lipu versioon.
Kriitika
Marshalli plaani on kirjeldatud kui "ajaloo kõige omakasupüüdlikumat akti". See ei pruugi siiski nii olla. Ameerika Ühendriigid said plaanist kasu, sest osa abi andmise kokkuleppest oli see, et riik peab avama oma majanduse USA ettevõtetele.
"Ajaloolised revisionistlikud" ajaloolased, nagu Walter LaFeber, ütlesid 1960. ja 1970. aastatel, et tegemist oli Ameerika majandusimperialismiga. See tähendab, et see oli katse saavutada kontroll Lääne-Euroopa üle samamoodi nagu Nõukogude Liit kontrollis Ida-Euroopat.
Majandusteadlane Tyler Cowen on öelnud, et riigid, kes said Marshalli plaanist kõige rohkem abi (Suurbritannia, Rootsi, Kreeka), said aastatel 1947-1955 kõige vähem tulu ja kasvasid kõige vähem. Need riigid, kes said vähe abi (nt Austria), kasvasid kõige rohkem.
Saksamaa analüütik Werner Abelshauser otsustas Lääne-Saksamaa majandust aastatel 1945-1951 vaadeldes, et välisabi ei olnud majanduse taastumise alustamiseks ega selle jätkamiseks vaja. Cowen leidis, et Prantsusmaa, Itaalia ja Belgia majanduse taastumine algas enne Marshalli plaani. Belgia tugines pärast 1944. aastal toimunud vabastamist suuresti vabaturumajanduspoliitikale ja taastus kõige kiiremini. Samuti ei esinenud seal nii tõsist eluaseme- ja toidupuudust kui ülejäänud Mandri-Euroopas. [1]
Seotud leheküljed
- Kesk- ja Lõuna-Ameerika ebaõnnestunud Marshalli plaan.
- GARIOA (Government and Relief in Occupied Areas) Marshalli plaani eelkäija.
- Morgenthau plaan Saksamaa kapitulatsioonijärgne plaan
- Saksamaa tööstuskavad
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Marshalli saarte plaan?
V: Marshalli plaan oli Ameerika Ühendriikide plaan Euroopa liitlasriikide ülesehitamiseks pärast Teist maailmasõda.
K: Miks rakendati Marshalli plaani?
V: Marshalli plaani rakendati selleks, et aidata Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooniga ühinenud Euroopa riikide taastumist ning peatada kommunism ja NSVL.
K: Kelle järgi plaan sai nime?
V: Plaan sai oma nime riigisekretär George Marshalli järgi.
K: Kes töötas selle plaani välja?
V: Plaani töötasid välja teised inimesed välisministeeriumis.
K: Kui kaua kava kestis?
V: Plaan kestis neli aastat alates 1948. aasta aprillist.
K: Kui palju majanduslikku ja tehnilist abi anti plaani ajal?
V: Plaani ajal anti 13 miljardit USA dollarit majanduslikku ja tehnilist abi.
K: Millised olid mõnede ajaloolaste arvamused Marshalli plaani kohta?
V: Mõned ajaloolased on öelnud, et plaani teine põhjus oli see, et Ameerika Ühendriigid muutuksid tugevamaks ja Lääne-Euroopa riigid vajaksid Ameerika Ühendriike. Nad ütlevad ka, et Euroopa sõjajärgsele taastumisele aitas kaasa ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) abiorganisatsioon, mis aitas aastatel 1944-1947 miljoneid pagulasi.
