Ohjeldamispoliitika: USA külmasõja strateegia (Trumani doktriin, Marshalli plaan)
Ohjeldamispoliitika: Trumani doktriin ja Marshalli plaan — kuidas USA külmasõja ajal kasutas diplomaatia ja majandusabi kommunismi leviku tõkestamiseks.
Tagasihoidmise poliitika (inglise keeles containment) oli Ameerika Ühendriikide külmasõja perioodi keskne diplomaatiline ja strateegiline lähenemine, mille eesmärk oli piirata nõukogude-kommunistliku mõjuala laienemist maailmas. Selle keskseks ideeks oli, et otsekuline sõjaline kokkupõrge Nõukogude Liiduga oli ohtlik, ent agressiooni ja mõjupiirkonna laienemist sai takistada poliitilise, majandusliku ja vajadusel ka sõjalise toetuse abil. Majandusabi ja tihedam kaubandus sidusid vastuvõtvad riigid Ameerika Ühendriikide huvidega ning vähendasid sotsiaal-majanduslikke tingimusi, mis võiksid soodustada kommunistlikke liikumisi. Samal ajal kujutas see endast vastumeedet uue Nõukogude mõjusfääri kujunemisele Euroopas ja mujal maailmas.
Taust ja ideoloogiline alus
Ohjeldamispoliitika juured ulatuvad Teise maailmasõja järgsesse aega, kui lääneriigid ja Nõukogude Liit jagasid Euroopat mõjusfäärideks. Suur roll selle mõtte kujunemisel kuulus diplomasdile George F. Kennanile, kelle 1946. aasta niinimetatud "Long Telegram" ja 1947. aasta anonüümne artikkel ajakirjas Foreign Affairs (autoriks "Mr. X") rõhutasid, et Nõukogude ekspansiooni saab ja tuleb piirata jätkusuutlike, pikaajaliste poliitiliste ja majanduslike vahenditega.
Trumani doktriin (märts 1947)
Märtsis 1947 teatas USA president Harry Truman oma kõnes, et Ameerika Ühendriigid toetavad riike, mida ähvardab «väline surve» või sisevägivald, mis võiks viia kommunistliku kontrolli alla. Seda kõnet hakati nimetama Trumani doktriiniks. Konkreetse taustana oli Suurbritannia teatanud, et ei suuda enam toetada Kreekat ning Türgit, mis olid sattunud tugevasse surve alla: Kreekas kestis kodusõda, Türgi polnud võimeline vastama nõukogude survele Bosporuse ja Dardanellide küsimustes. Truman palus Kongressilt abi ning 12. märtsil 1947 taotleti ligi 400 miljonit dollarit Kreeka ja Türgi toetuseks (sõjaväline ja majanduslik abi). Trumani doktriin tähistas lääneliitlaste valmisolekut kasutada Ameerika ressurssi, et takistada kommunistide võimule pääsu kriitilistes piirkondades.
Marshalli plaan / Euroopa taastamisprogramm (1948)
Kõige tuntum ja kaugeleulatuvam osa tagasihoidmise poliitikast oli «European Recovery Program» ehk ametlikult Euroopa taastamisprogramm, mida tavatsetakse nimetada ka Marshalli plaaniks. Plaani avalikkuses kõnelemise eest sai auväliselt tuntuks USA riigisekretär George C. Marshall; programm algas 1948. aastal ja kestis ametlikult kuni 1952. aastani.
- Marshalli plaani eesmärk oli Euroopa majanduse kiire elavdamine pärast Teise maailmasõja hävitust: taastada tootmistegevus, stabiliseerida rahandust, leevendada nälga ning luua tingimused kaubanduse ja poliitilise stabiilsuse taastamiseks.
- Abi vormis oli oluline raha (kokku ligikaudu 12,4 miljardit USA dollarit 1948–1952), aga veelgi tähtsam oli Ameerika tehniline abi, investeerimis- ja juhtimiskogemus, koostöölogistika ja kaubanduse liberaliseerimise stiimulid.
- Marshalli plaani kaudu loodi ka riikidevaheline koordineerimine (OEEC – Organisation for European Economic Co-operation), mis soodustas Euroopa riikide majanduslikku koostööd ja aitas rajada vundamendi tulevasele Euroopa integratsioonile.
- Plani pakkumine ulatus alguses ka Nõukogude Liidule ja Ida-Euroopa riikidele, kuid Stalin keelas nende osalemise ning vastas hiljem omaenda majanduskoostöö skeemiga (COMECON), mis sidus Ida-Euroopa majandusi Nõukogude Liiduga.
Muud meetmed ja sündmused, mis kuulusid tagasihoidmispoliitika raamistikku
- Berlin 1948–1949: Nõukogude blokaad Lääne-Berliini vastu ja sellele vastuseks korraldatud õhutarned (Berlin Airlift) tõid esile USA ja Lääneriikide valmisoleku otsustavaks tegutsemiseks, et säilitada lääne mõju ja vältida Nõukogude liikumist veelgi kaugemale Euroopas.
- Sõjalised liidud ja alliansid: Marshalli plaan ja Trumani doktriin aitasid luua poliitilist ja sõjalist aluspõhja, mis viis NATO (1949) asutamiseni – eraldi tugevam kollektiivne kaitse lääneriikide jaoks.
- Salajased või pool-salajased operatsioonid: USA kasutas ka diplomaatilisi ja luuremeedodeid (nt CIA tegevus) oma huvide kaitsmiseks ja kommunistlike või pro-nõukogudelike rühmituste vastaseks mõjutamiseks teatud riikides.
Mõjud ja pikaajalised tagajärjed
Tagasihoidamispoliitika ja selle kahe tuntuma osa – Trumani doktriini ja Marshalli plaani – kombineeritud toime tõi mitmeid olulisi tulemusi:
- Majanduslik taastumine: Lääne-Euroopa riikide tööstustoodang ja elujärg hakkasid kiiresti taastuma, mis vähendas radikaalsete poliitiliste liikumiste kandepinda.
- Poliitiline polariseerumine: Euroopa jagunes selgelt ida- ja lääneblokiks; Nõukogude Liit vastas oma majandus- ja julgeolekusüsteemidega (COMECON, sõjalised repressioonid Ida-Euroopas).
- Euroopa integratsioon: Marshalli plaan kiirendas riikidevahelist koostööd ja aitas luua eeldused hilisemale Euroopa Majandusühendusele ja muudele koostöövormidele.
- Julgeoleku- ja liitstruktuurid: Ameerika abi ja poliitiline toetus aitasid kaasa NATO moodustamisele ning Lääne-Euroopa ja USA tihedama julgeolekulise partnerluse kujunemisele.
- Pikaajaline külm sõda: Kuigi plaanid aitasid ennetada kommunistlike võimude levikut paljudes riikides, kinnistasid need ka püsiva külma sõja olukorra, kus vastanduvad blokid võistlesid poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt kogu külma sõja aja.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et tagasihoidmise poliitika oli mitmeinstrumentiline lähenemine, mis sidus majandusabi, poliitilise toetuse ja vajadusel sõjalise kohaloleku, et hoida Nõukogude mõju laienemist kontrolli all. Trumani doktriin ja Marshalli plaan olid selle poliitika kaks kõige tuntumat ja mõjukamat avaldust ning need kujundasid tugevalt külma sõja algusaega ja Euroopa taastumist.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ohjeldamise poliitika?
V: Tagasihoidmise poliitika oli Ameerika Ühendriikide diplomaatiline strateegia, mille eesmärk oli vältida külma sõja ajal kommunismi levikut majandusliku toetuse abil, et siduda teisi riike Ameerika Ühendriikidega.
K: Mis oli ohjeldamispoliitika eesmärk?
V: Tagasihoidmise poliitika eesmärk oli võidelda uue Nõukogude mõjusfääri vastu ja takistada kommunismi levikut.
K: Kes kuulutas välja toetust riikidele, mida ähvardas sõjaline jõud?
V: USA president Harry Truman kuulutas välja toetuse riikidele, mida ähvardas sõjaline jõud.
K: Mida lubas Harry Truman Kreekale ja Türgile Nõukogude Liidu vastu?
V: Harry Truman lubas Kreekale ja Türgile toetust Nõukogude Liidu vastu.
K: Mis on Trumani doktriin?
V: Trumani doktriiniks nimetatakse kõnet, milles Harry Truman teatas, et toetab külma sõja ajal sõjalise jõuga ohustatud riike.
K: Mis oli Euroopa majanduse taastamise programm?
V: Euroopa taastamisprogramm on ohjeldamispoliitika kõige olulisem osa, mida nimetati ka Marshalli plaaniks. Selle eesmärk oli elavdada Euroopa majandust pärast Teises maailmasõjas toimunud hävingut, kasutades selleks eelkõige raha, edukaid Ameerika majandusmudeleid ja vähem Euroopa kaubandustõkkeid.
Küsimus: Mis oli Marshalli plaani eesmärk?
V: Marshalli plaani eesmärk oli elavdada Euroopa majandust pärast Teise maailmasõja hävitustööd, kasutades selleks eelkõige raha, edukaid Ameerika majandusmudeleid ja vähem Euroopa kaubandustõkkeid.
Otsige