Neokonservatism: ideoloogia, ajalugu ja mõju USA välispoliitikale

Neokonservatism on poliitiline ja ideoloogiline suund, mis on eriti mõjukas Ameerika välispoliitikas (rahvusvahelistes asjades). Selle tunnusjoonte hulka kuuluvad rõhuasetus tugevale sõjalisele võimekusele, demokraatia ja inimõiguste edendamisele, teatud tüüpi natsionalismi ning tugev antikommunism. Liikumise juured tekkisid peamiselt Ameerika Ühendriikides 1960. aastatel, kui osa vasakpoolsetest intellektuaalidest ja endistest antistalinistidest läksid lähemale konservatiivsetele seisukohtadele. Paljud neokonservatiivid toetasid varasemalt Vietnami sõda ning nende suhtumine tekitas pingeid Demokraatlikule parteile, Suurele ühiskonnale ja Uuele vasakpoolsusele.

Peamised põhimõtted

• Tugev riigikaitse ja kulu riigikaitsele – usaldusväärne ja võimas sõjavägi nähakse olulise julgeolekupoliitika eeldusena.
• Demokraatia ja inimõiguste eksport – neokonservatiivid propageerivad ideed, et demokraatia levitamine vähendab ohte ja parandab maailma korda, mõnikord ka jõuvõtete abil.
• Aktivistlik välispoliitika – valmisolek kasutada sõjalist jõudu või survet eesmärkide saavutamiseks ning vajadusel rakendada pre-emptiivset või regime change’i poliitikat.
• Kahtlus rahvusvaheliste organisatsioonide tõhususesse – eelistatakse Ameerika juhtrolli ja mõnikord seletatakse multilateralismi piiranguid.
• Majanduspoliitikas on neokonservatiivide õpetus heterogeenne: paljud toetavad turumajandust ja eraalgatusi, kuid rõhuasetus on peamiselt välispoliitika ja julgeoleku küsimustel.

Ajalugu ja võtmeisikud

Neokonservatismi tekkepõhjusena loetakse sageli intellektuaalset pööret 1950.–1960. aastatel: endised vasakpoolsete rühmituste liikmed ja antistalinistid hakkasid jagama konservatiivsemaid vaateid välispoliitikast ja julgeolekust. Terminiga kirjeldatakse ka inimesi, kes veel hiljem, 1960. ja 1970. aastatel, ümber kujunesid ja said Ameerika konservatiivideks.

Tuntuimate varaste mõtlejate hulka kuuluvad näiteks Irving Kristol ja Norman Podhoretz; hiljem said mõjukaks avalikus poliitikas sellised nimed nagu Jeane Kirkpatrick, Paul Wolfowitz ja Richard Perle. 1990. aastate lõpus asutatud Project for the New American Century (PNAC) tõi neokonservatiivsete ideede diskursusesse uue hoo, mõjutades arutelusid Ameerika globaalset rolli ja sõjalise jõu kasutamise kohta.

Mõju USA välispoliitikale

Neokonservatiivsete ideed on olnud eriti nähtavad perioodidel, mil Ameerika poliitikasse on tunginud aktivistlikum ja sõjaväelist survet rõhutav lähenemine. Selge näide on 2000. aastate alguse diskussioonid ning otsused, mis viisid Iraagi sõjani 2003. aastal — neokonsid toetasid sageli režimimuutust ja demokraatia ekspordi ideed sõjaliste vahenditega. Mõned mõjuviisid:

• Suurem rõhk julgeolekukulutustel ja relvajõududel.
• Õigustus demokraatia edendamiseks väljaspool Ameerikat, sealhulgas sõjalise sekkumise variandid.
• Skepitsism mõnede rahvusvaheliste organisatsioonide ja lepingute suhtes, kui neid nähakse Ameerika huvide piirajatena.

Kriitika ja pärand

Neokonservatismi on kritiseeritud mitmel põhjusel: militarismi ja interventionismi propageerimine, rahvusvaheliste normide ning multilateralismi alahindamine, samuti otsuste tagajärjel tekkinud destabiliseerimise ja humanitaarsete kulude eest. Iraagi sõja järgsed hinnangud on vähendanud mõne neokonservatiivse poliitika populaarsust, kuid ideed ise ei ole kadunud — paljud pärislikud küsimused demokraatia, julgeoleku ja Ameerika juhtrolli kohta maailmas jätkuvad.

Tänane seis

Kuigi neokonservatiivide kõrgaeg meedias ja poliitikas on mõnede hinnangute järgi möödas, on nende mõju jäänud osaks laiemast välispoliitilisest debattist. Mõned endised neokonservatiivid on muutnud seisukohti või kritiseerinud varasemaid otsuseid; samal ajal on teatud põhimõtted — nagu soov tugevamast julgeolekupoliitikast ja demokraatia edendamisest — endiselt nähtavad USA välispoliitikas ja rahvusvahelistes aruteludes.

Otsing