Ühe üksuse poliitika
Ühtne üksus oli Pakistani föderaalvalitsuse algatatud kava pealkiri, mille eesmärk oli ühendada neli Lääne-Pakistani provintsi üheks homogeenseks üksuseks, et tasakaalustada Ida-Pakistani (nüüdne Bangladesh) etniliste bengalite arvulist domineerimist. Ühe üksuse poliitika kuulutas peaminister Muhammad Ali Bogra välja 22. novembril 1954. aastal. 5. oktoobril 1955 võttis Iskander Mirza (Pakistani kindralkuberneri kohusetäitja) vastu korralduse, millega ühendati kogu Lääne-Pakistani, mida hakati nimetama "ühe üksuse kavaks".
Ajalugu
Lääne-Pakistani provints loodi 14. oktoobril 1955 läänetiiva provintside, osariikide ja hõimupiirkondade ühinemise teel. Provintsi koosnes kaheteistkümnest rajoonist ja provintsi pealinnaks sai Lahore. Ida-Bengali provintsi (praegu Bangladesh) nimetati ümber Ida-Pakistani provintsiks, mille pealinn asus Daccas. Föderaalvalitsus kolis 1959. aastal riigi pealinna Karachist Rawalpindisse (mis oli ajutine pealinn kuni Islamabadi valmimiseni), samal ajal kui föderaalne seadusandlik kogu kolis Daccasse.
Lääne-Pakistani moodustas ühtse ja ühtse poliitilise üksuse, kuid märgatavate keeleliste ja etniliste erinevustega. Ühtse üksuse poliitikat peeti haldusreformiks, mis vähendaks kulusid ja aitaks kõrvaldada etnilisi ja kohalikke eelarvamusi. Kuid 1958. aasta sõjaväelise riigipöördega ähvardasid provintsi jaoks raskused, kui president kindral Agha Muhammad Yahya Khan kaotas 1. juulil 1970 peaministri ametikoha.
