Ühtne üksus oli Pakistani föderaalvalitsuse algatatud poliitiline kava, mille eesmärk oli ühendada mitmed Lääne-Pakistani administratiivsed üksused üheks suureks, homogeenseks provintsiks. Selle põhiidee oli vähendada Ida-Pakistani (nüüdne Bangladesh) suhtelist poliitilist ja demograafilist mõju, luues Läänes ühe tugevaama ühiku, mis suudaks riigis esindatust tasakaalustada. Ühe üksuse poliitika kuulutas välja peaminister Muhammad Ali Bogra 22. novembril 1954. Ja 5. oktoobril 1955 andis Iskander Mirza (Pakistani kindralkuberneri kohusetäitja) korralduse, millega ühendati Lääne-Pakistani piirkonnad üheks administratiivseks üksuseks, mida hakati ametlikult nimetama "ühe üksuse kavaks".

Taust ja eesmärgid

1950. aastate alguses oli Pakistan jagunenud kaheks suureks geograafiliseks ja demograafiliseks piirkonnaks: Ida- ja Lääne-Pakistaniks. Ida-Pakistanis elas suurem rahvaarv ning seetõttu tekkis mure, et demograafiline ülekaal annab idapoolsetele delegaatidele ja parteidele suurema kaalu föderaalses poliitikas. Ühe üksuse pooldajad tõid esile mitu eesmärki:

  • luua poliitiline tasakaal Ida- ja Läänes asuvate piirkondade vahel;
  • suurendada riiklikku ühtsust ja vähendada provintsidevahelist lõhet;
  • rationaliseerida administratsiooni ja vähendada mitmete väiksemate haldusüksuste halduskulusid;
  • keskendada võimu föderaalsel tasandil, et lihtsustada otsuste tegemist ja julgeolekupoliitikat.

Rakendamine ja haldusmuudatused

Poliitika kohaselt liideti Lääne-Pakistani mitmed provintsid ja vürstiriigid üheks administratiivseks tervikuks. Selle alla kuulusid muuhulgas Punjab, Sindh, North-West Frontier Province (tänane Khyber Pakhtunkhwa), Balõštšistan ning mitmed väiksemad vürstiriigid ja territooriumid. Uue struktuuri eesmärk oli luua üks provintsi administratsioon, üks kuberner ja üks seadusandlik kogu Lääne-Pakistanile.

Vastuvõtt ja kriitika

Kuigi poliitika toetajad rõhutasid selle riiklikku ja majanduslikku otstarbekust, kohtas ühtsustav kava tugevat vastuseisu eri rühmadelt. Peamised kriitikapunktid olid:

  • rahvuslike ja etniliste vähemuste marginaliseerimine — nt sindhide, baločide ja paštunite mured, et nende kohaliku enesemääramise õigused vähenevad;
  • poliitiline tsentraliseeritus — terav mure kohalike juhtide ja parteide mõju vähenemise pärast;
  • süüdistused, et föderaalvalitsus kasutab poliitikat võimu-koondamiseks ning et see nõrgestab demokraatlikke institutsioone.

Paljud poliitikud ja aktivistid Lääne-Pakistanis nägid ühtse provintsi loomist kui viisi keskvõimu tugevdamiseks, samas kui Ida-Pakistanis tajuti seda sageli kui rünnakut rahvusliku esindatuse vastu. Ühe üksuse poliitika suurendas regioonalset pingeid ja andis põhjuse poliitilistele vastasseisudele, mis kujundasid järgnevate aastate sündmusi.

Pärand ja lõpp

Ühe üksuse süsteem mõjutas Pakistanit mitmel moel: see muutis riigi haldusstruktuuri ja kujundas võimutasakaalu, ent samal ajal süvendas etnilisi pinged ja kriitikat keskvalitsuse suhtes. Skeptikud väidavad, et poliitika aitas kaasa usalduse vähenemisele kesk- ja piirkondlike juhtide vahel, mis omakorda mõjutas riiklikku stabiilsust.

Üksuse-süsteemi lammutamine toimus lõpuks 1970. aastal, kui president Agha Muhammad Yahya Khan ja tema valitsus hakkasid taastama provintside autonoomiat ning 1. juulil 1970 hakati ette valmistama vanade provintside taastamist ja administratiivset ümberjaotust. Ühe üksuse periood jäi Pakistanis ajalooks, mida hinnatakse nii katse kui ka varasemaid poliitilisi vigu paljude vaatlejate ja ajaloolaste poolt.

Muud olulised märkused: Ühe üksuse poliitika oli keeruline ja selle mõju ulatus nii halduslikule kui ka sotsiaalsele tasandile. Selle täpne hindamine sõltub sageli vaatenurgast: keskvalitsuse seisukohast pakuti seda riigi tugevdamiseks, kohalike ja etniliste kujundajate jaoks tähendas see sageli autonoomia kärpimist.