Lääne-Pakistan (1955–1971): provints, poliitika ja Bangladeshini viinud sõda

Lääne-Pakistan (1955–1971): provintsi loomine, poliitilised pinged ja 1971. aasta sõda, mis viis Bangladeshi iseseisvuseni — põhjalik ajalooline ülevaade.

Asutamine ja haldus

Lääne-Pakistani provints loodi 14. oktoobril 1955, kui läänetiiva provintsid, osariigid ja hõimupiirkonnad viidi ühe administratiivse üksuse alla. Uus provints koosnes kaheteistkümnest rajoonist ning provintsi pealinnaks määrati Lahore. Samal ajal nimetati Ida-Bengali provints ümber Ida-Pakistani provintsiks, mille pealinn oli Dacca. Föderaalvalitsus kolis 1959. aastal Karachist Rawalpindisse ajutise pealinna rolli täitma kuni Islamabadi valmimiseni; samal ajal toimusid muudatused ka föderaalse seadusandliku kogu paiknemises, mis viidi mõneks ajaks DACCAsse.

„Ühe üksuse“ poliitika ja mitmekesisus

„Ühe üksuse poliitikat" peeti ametliku põhjenduse kohaselt ratsionaalseks haldusreformiks: selle eesmärk oli vähendada halduskulusid, kõrvaldada provintside eelarvamusi ja luua poliitiline ühetaolisus kogu lääneosas. Tegelikkuses hõlmas Lääne-Pakistan siiski mitut erinevat rahvusgruppi ja keelt — lisaks suurele punjabi elanikkonnale elasid seal märkimisväärsed pashtunite, sindhide, beluši ja teised rühmad. Uue piirkonna inimesed ei olnud tegelikult homogeenne mass, vaid mitmekesine kooslus erineva etnilise kuuluvuse ja keelega inimestest.

Poliitiline keskendumine ja administratiivne tsentraliseerimine tekitasid pingeid: Ida- ja Lääne-Pakistani vahel tekkisid tundmised ebaõiguslikust esindatusest ja otsustamisvõimust. Need pinged kuhjusid ja mõjutasid oluliselt hilisemat poliitikat ning riigi stabiilsust.

Sõjaväe roll ja poliitiline kriis

1958. aasta sõjaväeline riigipöörega ja selle järel kehtestatud sõjalise juhtimisega muutus poliitiline olukord veelgi kesksemaks: peaministri ametikoht kõrvaldatigi ning presidendile koondus suur osa täidesaatvast võimust. Sellised muutused vähendasid demokraatlike institutsioonide võimet konflikte rahumeelselt lahendada. Lõplik otsus Lääne-Pakistani provints kui üksus ära lõpetada tuli 1970. aasta juulis, kui president Yahya Khan provintsi likvideeris.

1970. aasta valimised ja tee konflikti

Detsembris 1970 toimunud üldvalimistel saavutas Mujibur Rahmani juhitud Awami Liiga ülekaaluka võidu: Ida-Pakistanist tuli parteile parlamenti praktiliselt kogu võimalik mandaat (kõik peale kahe Ida-Pakistani 162 koha). Awami Liiga propageeris Ida-Pakistani suuremat autonoomiat ja oma poliitilist programmi, mida läänepoolne juhtkond ja sõjaväeline valitsus ei olnud valmis täielikult aktsepteerima. Valitsuse keeldudest ja edasistest ebaõnnestunud läbirääkimistest tekkis õhkkond, kus võimuedastamine jäi ära ja konflikt süvenes.

Sõda, repressioonid ja iseseisvus

25. märtsil 1971 puhkes Lääne-Pakistani vägede toime pandud jõuaktide järel Ida-Pakistanis ulatuslik vastupanu, mis sai alguse suuremast relvastatud kokkupõrkest ja repressioonidest — sündmuste koosmõjul algas sisuline kodusõda. Pakistanist eraldumise poole püüdlevad jõud organiseerusid Mukti Bahini nimelisse geriljagruppi, mis koos India poliitilise ja hiljem sõjalise toetusega viis konflikti uuele tasemele. Sõja käigus kannatas Ida-Pakistani suurem bengali elanikkond ulatuslike repressioonide ja vägivalla all; sündmusi on kirjeldatud ka kui genotsiidi.

Sõjast tulenev massiline pagulaskriis suunas miljoneid inimesi Indiasse, mis osaliselt sundis ka Indiat otseselt sekkuma. Detsembri alguses 1971 puhkes Indo-Pakistani sõjaline konflikt, mis lõppes Pakistani vägede kapituleerumisega 16. detsembril 1971 — sel päeval kuulutati Ida-Pakistan ametlikult iseseisvaks riigiks Bangladeshi.

Järelmõjud ja tähtsus

• Lääne-Pakistani kui eraldi administratiivse üksuse mõiste muutus pärast Bangladeshi iseseisvust üleliigseks ja Pakistan pidi ümber korraldama oma sisehalduse.
• Sündmused 1955–1971 rõhutasid, kui ohtlikud võivad olla poliitiline marginaliseerimine ja regionaalne alavääristamine; need tekitasid pikaajalisi tagajärgi nii rahvusvahelisele mainele kui ka sisepoliitilisele stabiilsusele.
• 1971. aasta sõda ja selle tulemus kujundasid Põhja-Lõuna-Saasia geopoliitikat aastakümneteks — sündmused tõid kaasa suured humanitaarkriisid, rahvusvahelise jälgimise ja hilisema ajaloolise ning poliitilise analüüsi vajaduse.

Tempel, millel on kujutatud nii Pakistani ida- kui ka lääneosa enne Bangladeshi eraldumist. 25. märtsil 1971 alustas Lääne-Pakistan kodusõda, et alistada Ida-Pakistani demokraatlik võit. Sellega algas sõda Pakistani sõjaväe ja Mukhti Bahini vahel. Sellest tulenev pagulaskriis viis India sekkumiseni, mis lõpuks viis Pakistani armee kapituleerumiseni. Ida-Pakistani kannatas oma bengali elanikkonna genotsiidi all. Ida-Pakistani sai 16. detsembril 1971 iseseisvaks Bangladeshi riigiks. Mõiste Lääne-Pakistani muutus üleliigseks.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetati 14. oktoobril 1955. aastal loodud provintsi?

K: Kus asus Lääne-Pakistani provintsi pealinn?

K: Mis oli "ühe üksuse poliitika" eesmärk?

K: Millal lõpetas president Yahya Khan Lääne-Pakistani provintsi?

K: Kes võitis 1970. aasta detsembris toimunud üldvalimistel parlamendis ülekaaluka enamuse?

Otsing