Märgala (märgalad): määratlus, elurikkus ja kaitse

Füüsilises geograafias on märgala keskkond, mis ühendab endas maa ja vee omadusi. Märgalad on omaette ökosüsteemi liik.

Niiskete ja kuivade alade kombinatsioon tähendab, et märgalal võib elada palju rohkem erinevaid taimi, loomi ja putukaid kui muudes elupaigatüüpides. Selle suure bioloogilise mitmekesisuse tõttu kuuluvad mitmed olulised märgalad maailma 200 ökoregiooni hulka, mille Maailma Loodusfond on lisanud looduskaitsealade nimekirja, et panna inimesi neid kaitsma.

Märgala määratlus ja tüübid

Märgala on ala, kus vesi on pindmises või maapinnasisese seisundis tähtsal kohal — ajutiselt või püsivalt. Märgalad võivad olla väga erineva tekkega ja iseloomuga; peamised tüüpide näited:

Rabad ja sood — happelised, tihti turbakihiga alad, kus kasvavad rabaelustikule iseloomulikud taimed (nt sammald, turbasammal, erinevad rabaheinad).
Luited, rannikusoostikud ja mudaväljad — soodsad rändlindudele ja rannikuökosüsteemidele.
Järve- ja jõerannad, soodunud niidud — perioodiliselt üleujutatavad alad, kus looduslik niiskus vaheldub kuivematega.
Tiigid, soostunud metsad ja rabad — metsade ja soode üleminekulised elupaigad, kus leidub nii puid kui roostikku ja suplevaid lage.

Elurikkus ja ökosüsteemiteenused

Märgalaelupaigad on elupaigaks suurele hulgale liikidele: linde (sh rändlinde), kahepaikseid, kalu, putukaid ja taimeliike, mille olemasolu sõltub tihti just niiskuse ja turbapinna omadustest. Märgalad pakuvad mitmeid olulisi ökosüsteemiteenuseid:

Veepuhastus: taimed ja põhjased mikroorganismid filtreerivad põhja- ja pinnavett, sidudes toitaineid ja sademeid.
Hüdroloogiline reguleerimine: märgalad pidurdavad vee äravoolu, vähendavad üleujutuste mõju ja hoiavad põhjavett.
Süsiniku sidumine: eriti turbarikkad sood talletavad suures koguses süsinikku, aidates leevendada kliimamuutusi.
Elupaik ja liigirikkus: võimaldavad paljude haruldaste ja kaitsealuste liikide (sh rändlindude) säilimist.
Majanduslikud ja kultuurilised väärtused: kalapüük, jahindus, matkamine, haridus ja kultuuriline tähendus kohalikele kogukondadele.

Tähtsamad ohud

Märgalaid ohustavad nii inimese tegevusest kui ka kliimamuutusest tingitud tegurid. Peamised ohud on:

Kurbimise ja kuivendamise töötlused: põllumajanduse ja metsanduse laiendamine ning turbakaevandamine viivad märgalade kuivamiseni ja elupaikade kadumiseni.
Saastumine: põllumajanduslik väetis ja reostus rikuvad veekvaliteeti ja muudavad ökosüsteemi tasakaalu.
Ehitus ja linnastumine: märgalade täitmine ja ülesehitamine hävitab elupaiku.
Invasiivsed liigid: võõrliigid võivad asendada kohalikke liike ja muuta ökosüsteemi funktsioone.
Kliimamuutused: kõrgemad temperatuurid ja muutuvad sadememustrid võivad muuta märgalade niiskussüsteemi ning merepinna tõus ohustab rannikualasid.

Kaitse ja taastamine

Märgala kaitseks ja taastamiseks kasutatakse mitmeid meetmeid:

Õiguslik kaitse: rahvuspargid, kaitsealad, Euroopa liidu Natura 2000 võrgustik ja rahvusvahelised lepped (nt Ramsari konventsioon) aitavad säilitada märgalasid.
Taastamisprojektid: kanalite sulgemine, kraavide täitmine ja maapinna uuenemise soodustamine (rewetting) taastavad märgala vee- ja turbatingimused.
Mõistlik majandamine: säästev põllumajandus ja metsandus, kontrollitud karjatamine ning invasiivsete liikide eemaldamine aitavad vähendada survet.
Haridus ja teadusuuringud: teadlikkuse tõstmine ja teadusuuringud parendavad kaitsemeetmeid ning aitavad jälgida muutusi.

Eestis ja maailmas

Eestis on palju tuntud märgalasid, mis on nii looduskaitselise kui kultuurilise tähtsusega — näiteks Soomaa, Matsalu ja Endla ning paljud rabad ja luited. Paljud neist paikadest on osaliselt kaitstud ja olulised rändlindude tugiala. Rahvusvahelisel tasandil on märgalad tunnustatud ka oma suure süsinikusidumisvõime ja liigilise mitmekesisuse tõttu.

Kuidas igaüks saab aidata

Toeta ja külastades kaitsealasid käitu vastutustundlikult: ära jäta prügi, jälgi tähiseid ja teisi külastajaid häirides käitu ettevaatlikult.
Osale kogukonna või vabatahtlike taastamisaktsioonides (nt kraavide sulgemine, võõrliikide eemaldamine).
Toeta poliitikaid ja organisatsioone, mis edendavad märgalade kaitset ning toetavad taastamistöid.
Vähenda oma ökoloogilist jalajälge: tarbi säästlikult ja mõtle maa- ning veekasutuse mõju üle.

Kokkuvõte: märgalad on elurikkuse, hüdroloogilise tasakaalu ja kliimaregulatsiooni seisukohast üliolulised. Nende kaitse ja taastamine nõuab nii seaduslikku kaitset kui ka kohalikku tegutsemist — iga tugetus aitab tagada, et märgalad jääksid tulevastele põlvedele.

Väike märgala Marshalli maakonnas Indianas.

Märgalade tüübid

Soo või muskus on happeline turbamaa (turbasoo).
Soo oli algselt sama, mis soo, kuid seda on hakatud seostama selle pinnasetüübiga mäetipudel.
Moss on Šotimaal asuv kõrgendatud soo
Soo on mageveeline turbamaa, mille põhjavesi on keemiliselt aluseline (st leeliseline). See tähendab, et see sisaldab mõõdukat või suurt hüdroksüülioonide osakaalu (pH väärtus üle 7).
Karr on soo, mis on piisavalt arenenud, et toetada puid. See on Euroopa termin, mida kasutatakse peamiselt Ühendkuningriigi põhjaosas.
Mageveesoo peamine tunnusjoon on selle avatus, kus kasvavad ainult madalakasvulised või "esilekerkivad" taimed. See võib sisaldada rohttaimi, pilliroogu, pilliroogu, pilliroogu, paelussi ja muid rohttaimi (võimalik, et koos madalakasvuliste puittaimedega) madalas vees. Tegemist on avatud soode vormiga. Ida-Inglismaa madalsood olid just sellised märgalad.
Ranniku (soola)soos on tavaliselt väga soolane vesi, kas otse ookeanist või soolase ja magevee segust. Soolasood võivad olla seotud suudmealadega ja rannikuvallide ja siseranniku vaheliste veeteede ääres. Sellise soo taimed võivad varieeruda pilliroost kergelt mürgises (soolases) vees kuni eriti vastupidavate soolarohu (salicornia) taimedeni muidu paljas meremuda. Paljud sooldunud soode taimed on eriliste kohanduste abil välja kujunenud sellises soolases keskkonnas elamiseks. Soolasood võidakse muuta inimkasutuseks karjamaaks (soolamine) või soolatootmiseks (saltern).
Soo on märgala, kus on rohkem avatud veepinda ja sügavam vesi kui soos. Põhja-Ameerikas kasutatakse mõistet "soo" märgalade kohta, kus domineerivad pigem puud ja puupõõsad kui rohttaimed ja madalad rohttaimed. See erinevus ei pruugi kehtida teistes piirkondades, näiteks Aafrikas, kus soodes võivad puude asemel domineerida papüürus. Sood võib kirjeldada ka seal kasvavate domineerivate taimede järgi. Näiteks: Mangroovisoo ehk mangal on soolase või hapu veega keskkond, kus domineerivad mangroovipuud. Paberikoore soostik on magevee- või mahlaveekeskkond, kus domineerivad melaleuca-puud.
Dambo on madal, rohuga kaetud süvend Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. See on vihmaperioodil veega täidetud ja moodustab tavaliselt oja või jõe ülemjooksu. Servas ja ülemjooksul on see soine, kuid keskel ja alamjooksul võib see olla soine.
Bayou või slough on Ameerika Ühendriikide lõunapoolsed terminid, mis tähistavad soo, mida läbib oja. Indiaani mangroovisoo puhul nimetataks seda ojaks.
Turbasoode mets on troopiliste või subtroopiliste metsade madalsoo. See toodab turvast ja seda nimetatakse mõnikord mustveesoodeks.
Ehitatud märgala on inimtegevusega loodud, et maa-ala mahutaks rohkem vett, kui see muidu looduslikult mahutaks. See võimaldab maa jääda piisavalt märjaks, et seal kasvaksid märgalade taimed ja sageli ka vesi. Kasutamine hõlmab näiteks üleujutuste absorbeerimist (hoides kinni üleujutusest tulenevat lisavett), reovee puhastamist (mida teevad taimed, kui määrdunud vesi nende juurtest läbi voolab), eluslooduse elupaiga parandamist (näiteks haruldastele lindudele või muudele loomadele uute kodude loomine) või mõnel muul inimlikul põhjusel.

Point Pelee, Ontario, Kanada