Pakistani liikumine (ka Tehrik-e-Pakistan, urdu keeles: تحریکِ پاکستان) oli poliitiline liikumine, mis tegutses 20. sajandi esimesel poolel. Sel ajal kuulus Briti India Suurbritanniale. Briti Indias oli enamik inimesi hindud või moslemid. Inimesed, kes tegid liikumise, kartsid, et nad kaotavad oma vabaduse, kui inglased lahkuvad. Seetõttu tahtsid nad luua eraldi riiki. Selle võitluse korraldas partei All India Muslimiliit ja selle tulemuseks oli Briti impeeriumi jagamine Indias. Liikumist juhtis Quaid-e-Azam Muhammad Ali Jinnah. Teised olulised juhid olid Nawab Muhammad Ismail Khan, Raja Amir Ahmed Khan Mahmudabadist, Sir Sikandar Hayat Khan, Nawabzada Liaquat Ali Khan, Fatimah Jinnah, Amjadi Bano Begum, Sir Abdullah Haroon, Khawaja Nazimuddin, Huseyn Shaheed Suhrawardy, Sardar Shaukat Hayat Khan, Chaudhry Khaliquzzaman, A.K. Fazlul Huq, Aurangzeb Khan, Qazi Muhammad Isa ja Abdur Rab Nishtar.
Ajalooline taust
Tehrik-e-Pakistan tekkis 1930.–1940. aastatel, kui kasvas mure moslemikogukondade poliitilise ja kultuurilise eraldatuse pärast Briti India osades, kus hindu enamus võis kujuneda domineerivaks. Idee keskmeks oli two-nation theory — arusaam, et moslemid ja hindud on eraldi rahvused, kellel on erinevad religioossed, kultuurilised ja poliitilised huvid. 1940. aastal võttis All India Muslim League vastu Lahore’i resolutsiooni, milles nõuti moslemitele autonoomseid alasid — see oli otsustav samm Pakistanile suunatud poliitikas.
Eesmärgid ja ideoloogia
Liikumise põhieesmärk oli luua moslemitele eraldi riik, kus nad võiksid säilitada oma usu ning tagada poliitiline esindatus ja majanduslikud õigused. Eesmärgid hõlmasid ka vägivalla vältimist erinevuste lahendamisel, seadusliku ja rahvusvahelise tunnustuse saavutamist ning võitlust poliitilise iseseisvuse eest Briti võimu alt. Paljud juhid rõhutasid samal ajal vajadust hariduse, sotsiaalse arengu ja õigusliku kaitse järele moslemi kogukondade jaoks.
Peamised sündmused ja tulemused
Põhilised läbisõlmpunktid olid politilised läbirääkimised Briti võimudega, massimeeleavaldused ning dialoog teiste poliitiliste jõududega Briti Indias. 1947. aasta jagunemine viis lõpuks uue riigi — Pakistan — loomiseni. Pakistan kuulutati iseseisvaks 14. augustil 1947 (algul Briti ühisomavalitsuse ehk dominioonina, hiljem 1956. aastal vabariigina). Jagunemine tõi kaasa ulatusliku rahvusvahelise ja sisemise migratsiooni, interkommunalist vägivalla ning hulk diplomaatilisi ja territooriumi vaidlusi, sealhulgas Kashmiriga seotud konfliktid.
Juhid ja nende rollid
Quaid-e-Azam Muhammad Ali Jinnah oli liikumise juht ja All India Muslim League’i silmapaistev esindaja; ta oli jurist, osav poliitik ja peamine arhitekt Pakistanile viiva poliitilise strateegia taga. All India Muslimiliit organiseeris poliitiliselt laia tegevust, kampaaniaid ja läbirääkimisi. Pärast iseseisvumist oli liiga otsustav uue riigi valitsemises ning Jinnah sai Pakistanis esimeseks kuurjuhiks (Governor-General).
Teised loetletud juhid, nagu Nawab Muhammad Ismail Khan, Raja Amir Ahmed Khan, Sir Sikandar Hayat Khan, Khawaja Nazimuddin, Huseyn Shaheed Suhrawardy, Sardar Shaukat Hayat Khan, Chaudhry Khaliquzzaman ja teised mängisid oma piirkondades ja poliitilistes ringkondades olulist rolli liikumise organiseerimisel, massipoliitikas ning hiljem uue riigi juhtimises. Fatimah Jinnah, Muhammad Ali Jinnahi õde, oli tähtis moraalne ja poliitiline toetaja, kes jätkas avalikku tegevust ka pärast iseseisvust.
Tagajärjed ja pärand
Tehrik-e-Pakistan muutis lõplikult Lõuna-Aasia poliitilist maastikku. Jagunemine tõi kaasa rahvuste ümberasustamise, tohutu inimkaotuse ja traagilised sündmused, kuid samas realiseeris ka aastakümneid kestnud nõudmise moslemite poliitilisest enesemääramisest. Pakistan on tänapäeval keeruline liit riiklikest ja etnilistest üksustest ning liikumise ajal võetud otsused mõjutavad regiooni poliitikat ja julgeolekut siiani.
See ülevaade annab lühiülevaate Tehrik-e-Pakistanist — selle eesmärkidest, peamistest sündmustest ja juhtidest — ning selgitab, miks liikumine oli 20. sajandi Lõuna-Aasia ajaloos otsustava tähendusega.
