Tehrik-e-Pakistan (Pakistaniliikumine): ajalugu, eesmärk ja juhid

Tehrik-e-Pakistan (Pakistaniliikumine) — põhjalik artikkel liikumise ajaloost, eesmärkidest ja juhtidest (Jinnah, Liaquat jpt) ning võitlusest iseseisvuse eest.

Pakistani liikumine (ka Tehrik-e-Pakistan, urdu keeles: تحریکِ پاکستان) oli poliitiline liikumine, mis tegutses 20. sajandi esimesel poolel. Sel ajal kuulus Briti India Suurbritanniale. Briti Indias oli enamik inimesi hindud või moslemid. Inimesed, kes tegid liikumise, kartsid, et nad kaotavad oma vabaduse, kui inglased lahkuvad. Seetõttu tahtsid nad luua eraldi riiki. Selle võitluse korraldas partei All India Muslimiliit ja selle tulemuseks oli Briti impeeriumi jagamine Indias. Liikumist juhtis Quaid-e-Azam Muhammad Ali Jinnah. Teised olulised juhid olid Nawab Muhammad Ismail Khan, Raja Amir Ahmed Khan Mahmudabadist, Sir Sikandar Hayat Khan, Nawabzada Liaquat Ali Khan, Fatimah Jinnah, Amjadi Bano Begum, Sir Abdullah Haroon, Khawaja Nazimuddin, Huseyn Shaheed Suhrawardy, Sardar Shaukat Hayat Khan, Chaudhry Khaliquzzaman, A.K. Fazlul Huq, Aurangzeb Khan, Qazi Muhammad Isa ja Abdur Rab Nishtar.

Ajalooline taust

Tehrik-e-Pakistan tekkis 1930.–1940. aastatel, kui kasvas mure moslemikogukondade poliitilise ja kultuurilise eraldatuse pärast Briti India osades, kus hindu enamus võis kujuneda domineerivaks. Idee keskmeks oli two-nation theory — arusaam, et moslemid ja hindud on eraldi rahvused, kellel on erinevad religioossed, kultuurilised ja poliitilised huvid. 1940. aastal võttis All India Muslim League vastu Lahore’i resolutsiooni, milles nõuti moslemitele autonoomseid alasid — see oli otsustav samm Pakistanile suunatud poliitikas.

Eesmärgid ja ideoloogia

Liikumise põhieesmärk oli luua moslemitele eraldi riik, kus nad võiksid säilitada oma usu ning tagada poliitiline esindatus ja majanduslikud õigused. Eesmärgid hõlmasid ka vägivalla vältimist erinevuste lahendamisel, seadusliku ja rahvusvahelise tunnustuse saavutamist ning võitlust poliitilise iseseisvuse eest Briti võimu alt. Paljud juhid rõhutasid samal ajal vajadust hariduse, sotsiaalse arengu ja õigusliku kaitse järele moslemi kogukondade jaoks.

Peamised sündmused ja tulemused

Põhilised läbisõlmpunktid olid politilised läbirääkimised Briti võimudega, massimeeleavaldused ning dialoog teiste poliitiliste jõududega Briti Indias. 1947. aasta jagunemine viis lõpuks uue riigi — Pakistan — loomiseni. Pakistan kuulutati iseseisvaks 14. augustil 1947 (algul Briti ühisomavalitsuse ehk dominioonina, hiljem 1956. aastal vabariigina). Jagunemine tõi kaasa ulatusliku rahvusvahelise ja sisemise migratsiooni, interkommunalist vägivalla ning hulk diplomaatilisi ja territooriumi vaidlusi, sealhulgas Kashmiriga seotud konfliktid.

Juhid ja nende rollid

Quaid-e-Azam Muhammad Ali Jinnah oli liikumise juht ja All India Muslim League’i silmapaistev esindaja; ta oli jurist, osav poliitik ja peamine arhitekt Pakistanile viiva poliitilise strateegia taga. All India Muslimiliit organiseeris poliitiliselt laia tegevust, kampaaniaid ja läbirääkimisi. Pärast iseseisvumist oli liiga otsustav uue riigi valitsemises ning Jinnah sai Pakistanis esimeseks kuurjuhiks (Governor-General).

Teised loetletud juhid, nagu Nawab Muhammad Ismail Khan, Raja Amir Ahmed Khan, Sir Sikandar Hayat Khan, Khawaja Nazimuddin, Huseyn Shaheed Suhrawardy, Sardar Shaukat Hayat Khan, Chaudhry Khaliquzzaman ja teised mängisid oma piirkondades ja poliitilistes ringkondades olulist rolli liikumise organiseerimisel, massipoliitikas ning hiljem uue riigi juhtimises. Fatimah Jinnah, Muhammad Ali Jinnahi õde, oli tähtis moraalne ja poliitiline toetaja, kes jätkas avalikku tegevust ka pärast iseseisvust.

Tagajärjed ja pärand

Tehrik-e-Pakistan muutis lõplikult Lõuna-Aasia poliitilist maastikku. Jagunemine tõi kaasa rahvuste ümberasustamise, tohutu inimkaotuse ja traagilised sündmused, kuid samas realiseeris ka aastakümneid kestnud nõudmise moslemite poliitilisest enesemääramisest. Pakistan on tänapäeval keeruline liit riiklikest ja etnilistest üksustest ning liikumise ajal võetud otsused mõjutavad regiooni poliitikat ja julgeolekut siiani.

See ülevaade annab lühiülevaate Tehrik-e-Pakistanist — selle eesmärkidest, peamistest sündmustest ja juhtidest — ning selgitab, miks liikumine oli 20. sajandi Lõuna-Aasia ajaloos otsustava tähendusega.

Liikumise ajalugu

Esimene inimene, kellel oli idee eraldi riigist, ei olnud Allama Iqbal, nagu üldiselt arvatakse. Ta esitas selle teooria alles 1930. aastal peetud kõnes. See oli valdav idee, mis sai alguse India Ühendatud provintsidest. Sellised inimesed nagu Sir Syed Ahmed Khan ja teised olid seal juba palju varem mõelnud eraldiseisva riigi loomise peale. Alates 1901. aastast olid ka paljud teised moslemiteadlased esitanud idee eraldi moslemiriigist subkontinendi piires. Choudhary Rahmat Ali pakkus hiljem oma 1933. aasta Pakistani deklaratsioonis välja nime Pakistan. Sellised inimesed nagu Muhammad Ali Jinnah säilitasid oma usu religioossesse ühtsusesse. Religioosne vaenulikkus hindude ja moslemite vahel andis liikumisele tugevama toetuse.

1940. aastal võttis Moslemiliit Lahoris toimunud koosolekul vastu Lahore resolutsiooni (tuntud ka kui Pakistani resolutsioon), milles nõuti iseseisva Pakistani riigi loomist. Varsti pärast Teist maailmasõda sai Ühendkuningriik veendumuse, et nad ei suuda oma kolooniaid Lõuna-Aasias hoida, sest Briti impeerium kannatas sõjast väga rängalt. Aastaks 1947 oli Briti India jagatud kaheks riigiks, moslemite enamusega Pakistaniks ja hindude enamusega Indiaks. Hiljem eraldus Bangladesh Pakistanist 1971. aastal.

Moslemiliidu töökomitee Lahore istungil

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Pakistani liikumine?

K: Kes seda liikumist juhtis?

K: Miks tahtsid inimesed luua eraldi riiki?

K: Milline partei korraldas selle võitluse?

K: Mis oli selle liikumise tulemus?

K: Kes olid peale Quaid-e-Azam Muhammad Ali Jinnahi veel mõned teised olulised juhid, kes olid selles liikumises osalenud?

Otsing