India valitsuse seadus 1935
Briti parlament võttis 1935. aasta augustis vastu India valitsuse seaduse (Government of India Act, 1935). See oli 321 paragrahvi ja 10 loendiga seni pikim Briti parlamendi poolt vastu võetud seadus, mis hiljem jagati kaheks osaks, nimelt India valitsuse seaduseks 1935 ja Birma valitsuse seaduseks 1935. aastal.
India valitsuse 1935. aasta seadus sai materjali neljast peamisest allikast, nimelt Simoni komisjoni aruandest, kolmanda ümarlaua konverentsi aruteludest, 1933. aasta valgest raamatust ja ühiste erikomisjonide aruannetest. See seadus lõpetas 1919. aasta India valitsuse seadusega kehtestatud dyarhia süsteemi ja nägi ette India föderatsiooni loomise, mis koosneks Briti India provintsidest ja mõnest või kõigist vürstiriikidest. Föderatsioon ei tekkinud siiski kunagi, sest vajalik arv vürstiriike ei liitunud sellega.
See oli Briti India viimane põhiseadus, mis eraldas Birma sellest. See kestis kuni 1947. aastani, mil Briti territoorium jagati Pakistaniks ja Indiaks.
Õigusakti põhijooned
India valitsuse 1935. aasta seaduse põhijooned olid järgmised:
- Maakondliku dyarhia kaotamine ja dyarhia kehtestamine keskuses.
- India Nõukogu kaotamine ja selle asemele nõuandva organi loomine.
- Kogu India föderatsiooni loomine koos Briti India territooriumide ja vürstiriikidega.
- Vähemuste kaitsemeetmete ja kaitsevahendite väljatöötamine.
- Briti parlamendi ülemvõim.
- Seadusandlike kogude suurendamine, valimisõiguse laiendamine, teemade jagamine kolmeks nimekirjaks ja kogukondliku valimisõiguse säilitamine.
- Birma eraldamine Indiast
Kogu India Föderatsioon
Kavandatav kogu India föderatsioon hõlmas 11 Briti India provintsi, 6 ülemkomissari provintsi ja neid vürstiriike, kes võisid föderatsiooniga ühineda. Vürstiriikide puhul oli föderatsiooniga ühinemine vabatahtlik. Föderatsiooni ei saanud luua enne:
- Mitmed riigid, mille valitsejatel oli õigus valida vähemalt pooled 104 riiginõukogu kohast, ja
- Föderatsiooniga oli liitunud vähemalt pool kõigi India osariikide kogurahvastikust.
Tingimused, mille alusel riik liitus föderatsiooniga, pidid olema sätestatud ühinemisdokumendis. Liitumine föderatsiooniga oli kohustuslik Briti provintsidele ja peavolinikele.
Diaarsus keskuses
Selle seaduse kohaselt anti keskuse täidesaatev võim krooni nimel kindralkubernerile. Föderaalsed subjektid jagati kahte kategooriasse: reserveeritud ja ülekantud subjektid. Reserveeritud nimekirja kuulusid sellised teemad nagu kaitsehaldus, välisküsimused, kiriklikud küsimused ja hõimupiirkondadega seotud küsimused. Neid teemasid pidi haldama kindralkuberner oma äranägemise järgi kolme tema poolt määratud nõuniku abiga. Nad ei vastuta seadusandja ees.
Üleantud subjektide haldamine pidi toimuma kindralkuberneri poolt ministrite nõukogu soovitusel, mille arv ei tohtinud ületada 10. Ministrite nõukogu pidi omama seadusandja usaldust. Siiski võis kindralkuberner tegutseda vastupidiselt ministrite nõukogu nõuannetele, kui selline tegevus oli seotud tema "erivastutusega". Sellisel juhul {kui õigusakt hõlmas erilisi kohustusi} tegutses kindralkuberner siiski riigisekretäri kontrolli ja juhendamise all.
Lisaks sellele vastutas kindralkuberner ka kahe tiiva vahelise töö koordineerimise eest ning nõunike ja ministrite vaheliste ühiste arutelude edendamise eest.
Föderaalne seadusandja
Kahekojaline föderaalne seadusandlik kogu koosneks kahest kojast, nimelt osariikide nõukogust ja föderaalassambleest.
Riikide Nõukogu
Riiginõukogu pidi olema ülemkoda ja alaline organ, mille liikmetest üks kolmandik pidi iga 3. aasta tagant tagasi astuma. Nõukogu pidi koosnema 260 liikmest, kellest 156 pidid olema Briti India esindajad ja 104 India osariikide esindajad.
Briti India esindajad
Briti India 156 esindajast 150 pidi olema valitud kogukondlikul alusel, samas kui kuus pidi kindralkuberner nimetama naiste, vähemuste ja vaeste klasside hulgast. Lisaks tuli hindude, moslemite ja sikhide jaoks reserveeritud kohad täita otsevalimistel, samas kui eurooplaste, anglo-indialaste, India kristlaste ja rõhutud klasside jaoks reserveeritud kohad tuli täita kaudsete valimiste teel.
Vürstiriigi esindajad
Kohtade jaotamisel riikide vahel lähtuti nende suhtelisest tähtsusest, mitte rahvaarvust. Vürstiriikide esindajad nimetasid valitsejad.
Föderaalne assamblee
Föderaalassamblee oli viieaastase ametiajaga alamkoda. See pidi koosnema 375 liikmest, kellest 250 olid Briti India esindajad ja mitte rohkem kui 125 liiget vürstiriikidest. Kui vürstiriikide jaoks reserveeritud kohad pidid olema täidetud ametisse nimetatud liikmetega, siis provintsidele anti erinev arv kohti. Valimised föderaalassambleesse pidid olema kaudsed. Assamblee ametiaeg oli viis aastat, kuid selle võis ka varem laiali saata.
Provintsi autonoomia
Seaduse kõige tähelepanuväärsem tunnusjoon oli provintside autonoomia. Koos düüria kaotamisega provintsides anti kogu provintside haldamine vastutavale ministrile, keda kontrollisid ja kõrvaldasid provintside seadusandjad.
Provintsi autonoomia tähendab kahte asja. Esiteks olid provintsivalitsused täielikult vastutavad provintside seadusandjate ees ja teiseks olid provintsid paljudes küsimustes vabad väliskontrollist ja sekkumisest. Seega tegi 1935. aasta seadus provintside valdkonnas põhimõttelise erandi 1919. aasta seadusest.
Seadusega jagati volitused keskuse ja provintside vahel kolme nimekirja alusel - föderaalne nimekiri (keskuse jaoks, 59 punkti), provintside nimekiri (provintside jaoks, 54 punkti) ja samaaegne nimekiri (mõlema jaoks, 36 punkti). Jääkohusevolitused anti varakuningale.
Provintside tasandil kehtestatud autonoomia ulatusele kehtisid olulised piirangud: provintside kubernerid säilitasid olulised reservvolitused ja Briti ametivõimud säilitasid ka õiguse peatada vastutustundlik valitsemine.
Kaitsemeetmed ja reservatsioonid
India 1935. aasta valitsuse seaduse vastuoluline tunnusjoon oli seaduses sätestatud kaitsemeetmed ja reservatsioonid, mis oleksid kontrolliks ja piiranguteks sellistele ebasoovitavatele suundumustele, mis võivad viia vastutava valitsuse ebaõnnestumiseni Indias. Väideti, et need kaitsemeetmed ja reservatsioonid on vajalikud riigi huvides. Need kehtestati kas India valitsuse või osariikide volituste kasutamisele.
See laiendas veelgi kogukondliku valimisõiguse põhimõtet madalama klassi (kastide) naistele ja töölistele.
Föderaalse kohtu asutamine
India valitsuse 1935. aasta seadusega nähti ette föderaalseaduse tõlgendamiseks ja föderaalasjadega seotud vaidluste lahendamiseks föderaalseaduse kohus. See nägi ette, et föderaalkohtud peaksid koosnema ühest ülemkohtunikust ja mitte rohkem kui kuuest kohtunikust.
Föderaalkohtule anti ainupädevus lahendada keskuse ja osariikide vahelisi vaidlusi. Sätestati võimalus esitada apellatsioonkaebusi kõrgema astme kohtute poolt föderaalkohtule ja föderaalkohtu poolt salastatud nõukogule. Samuti oli föderaalkohtul pädevus anda eripöördumisluba ja selliste apellatsioonkaebuste esitamiseks oli vaja kõrgema kohtu tunnistust.
India nõukogu kaotamine
Sellega kaotati 1858. aasta India valitsuse seadusega loodud India nõukogu. Selle asemel anti India riigisekretärile nõuanderühm.
Frantsiisi pikendamine
Seadusega laiendati frantsiisiõigust. Selle seadusega kehtestati esmakordselt otsevalimised. Umbes 10% kogu elanikkonnast sai hääleõiguse.
Föderaalne raudteeamet
India valitsuse 1935. aasta seadusega anti raudtee juhtimine uuele asutusele, mida nimetati Föderaalseks Raudteeametiks, mis oli seitsmeliikmeline ja oli vaba ministrite ja nõukogu liikmete kontrolli alt. Selle asutuse liikmed allusid otse kindralkubernerile. Selle eesmärk oli tagada raudtee Briti sidusrühmadele, et nende investeeringud on turvalised.
Provintside ümberkorraldamine
Provintside osaline ümberkorraldamine hõlmas Sindi eraldamist Bombayst, Bihari ja Orissa jagamist eraldi provintsideks, Birma täielikku eraldamist Indiast, Adeni eraldamist Indiast ja rajamist eraldi kolooniaks.
Birma eraldamine
India valitsuse 1935. aasta seadus nägi ette Briti India provintside ja India osariikide föderatsiooni. Kuid Birma jaoks oli eraldi sündmuste kogum. Birma kavatseti eraldada vastavalt India statuudi (Simoni komisjoni) soovitusele, mille ettepaneku valitsus põhimõtteliselt heaks kiitis. Sellest tulenevalt toimus 1932. aastal Londonis Birma ümarlaua konverents. Aastal 1935 võeti vastu Birma seadus ja Birma eraldamine toimus tegelikult 1937. aastal. India valitsuse 1935. aasta seadusega nähti ette ka uus Birma amet, et valmistada ette Birma kui eraldi koloonia loomine, kuid sama riigisekretär juhtis mõlemat ministeeriumi ja teda nimetati India ja Birma riigisekretäriks (Secretary of State for India and Burma). Esimene India ja Birma riigisekretär oli lord Dundas.
India valitsuse seaduse 193 mõju5
Ettepanek India föderatsiooni loomiseks ei realiseerunud, sest seaduses nähti ette, et föderatsioon võib tekkida ainult siis, kui nii paljud vürstiriigid (kellele oli antud võimalus ühineda või mitte ühineda) saavad õiguse saada pool osariikide kohtadest föderaalse seadusandliku kogu ülemkojas. Tänu sellele reguleeriti India keskvalitsust jätkuvalt 1919. aasta seaduse sätetega (Montague-Chelmsfordi reformid). 1935. aasta India valitsuse seaduse mõned osad jõustusid siiski, näiteks : föderaalpank (The Reserve Bank of India) ja föderaalne kohus loodi vastavalt 1935. ja 1937. aastal. Teised seaduse osad, eelkõige provintside autonoomia, jõustusid 1. aprillil 1937. Esimesed valimised seaduse alusel toimusid samuti 1937. aastal.
Mis juhtus Dominioni staatusega?
Simoni komisjon oli 1929. aastal lubanud Indiale "dominiikumi staatust", kuid India valitsuse seadus seda ei andnud. See seadus, mis nägi ette eraldi valimisringkonnad hindudele, moslemitele, sikhidele, eurooplastele, inglastele, india kristlastele jne, osutus India lagundamise vahendiks. See oli liiga takistav ja Nehru nimetas seda "kõik pidurid, aga mitte mootor".
