Briti parlament võttis 1935. aasta augustis vastu India valitsuse seaduse (Government of India Act, 1935). See oli 321 paragrahvi ja 10 loendiga seni pikim Briti parlamendi poolt vastu võetud seadus, mis hiljem jagati kaheks osaks, nimelt India valitsuse seaduseks 1935 ja Birma valitsuse seaduseks 1935. aastal.

Taust ja allikad

India valitsuse 1935. aasta seadus sai materjali neljast peamisest allikast: Simoni komisjoni aruandest, kolmanda ümarlaua konverentsi (Round Table Conferences) aruteludest, 1933. aasta valgest raamatust ning mitmete ühiste erikomisjonide aruannetest. Eesmärgiks oli korrastada Briti India haldus- ja valitsemissüsteemi ning kavandada suuremat autonoomiat nii provintsidele kui ka teoreetilisele föderatsioonile, kuhu pidi kuuluma ka osa vürstiriikidest.

Põhilised sätted ja muudatused

  • Dyarhia lõpp provintsidel: 1919. aasta India valitsuse seadusega kehtestatud dyarhia (topeltjuhtimine) provincial tasandil kaotati ja asemele tuli provintside autonoomia, kus valitud ministrid vastutasid provintside tavaliste (transferred) ametiasutuste eest.
  • Föderatsioonikava: seadus ette nägi India föderatsiooni, mis pidi koosnema Briti India provintsidest ja mõnedest või kõigist vürstiriikidest. Tegelikult föderatsioon ei tekkinud, sest vajalik arv vürstiriike ei liitunud.
  • Keskvalitsuse struktuur: keskne valitsus pidi olema tugev, säilitades Governor-General’i (varem Viceroy) ja tema suurte volituste, sealhulgas erakorraliste õiguste ning reserveeritud õigusaktide rakendamise mehhanismid. Seadus jagas keskvalitsuse ja provintside pädevusi ning jättis mitmed olulised küsimused keskvalitsuse kontrolli alla.
  • Õigusloomeline organ: keskvõimule ette nähtud kakskamaraline seadusandlik süsteem (liidu nõukogu ja assamblee sarnased organid) ning provintside tasandil valitud assambleed.
  • Ühiste teenuste ja riigiteenistused: seaduses sätestati All-India teenistused (nt India administratsiooniteenistus), et tagada oluliste administratiivfunktsioonide jätkatus kogu Briti India ulatuses.
  • Valimisõigus ja valimissüsteem: valimisõigus oluliselt laienes võrreldes varasemaga, kuid püsis piiratud: hääleõigus ei hõlmanud kogu täiskasvanud elanikkonda. Samuti jätkati ja laienesid eraldi (communal) valimiskogu mehhanismid, mis eraldasid hääli usuliste ja muude gruppide vahel (hindud, moslemid, sikhid, Euroopa kodanikud jt).
  • Õigussüsteem: seadus lõi aluse föderaalsele kohtuasutusele (Federal Court), mis alustas tööd 1937. aastal ja mis oli järgmine aste kohtuvõimu ühtlustamisel.
  • Erakorralised volitused: valitseja säilitas laiendatud erakorralised õigused (nt hädaolukorra deklareerimine), mis andsid keskvalitsusele võimaluse sekkuda provintside asjadesse.

Rakendamine ja ajaskaala

Seadus sai kuninglikult nõusoleku 1935. aasta augustis (Royal Assent) ja paljud sätted jõustusid järk-järgult. Olulisem rakendamine toimus 1. aprillil 1937, kui provintsiline autonoomia astus enamasti jõusse ja samal kuupäeval eraldati Birma administratiivselt (vt allpool). Kuigi provintsid pidasid 1937. aastal valimisi ja moodustasid valitsusi, ei tekkinud kunagi ette nähtud föderatsiooni, sest vürstiriigid ei ühinenud oodatud ulatuses.

Poliitilised tagajärjed ja kriitika

India valitsuse seadust 1935 peetakse oluliseks sammuks üleminemise suunas, kuid see pälvis nii tunnustust kui ka teravat kriitikat:

  • Mitmed India poliitilised jõud, eriti Indian National Congress, pidasid seadust ebapiisavaks, sest see säilitas briti keskse kontrolli laialdaste reservõiguste ja suure volitustega Governori kaudu.
  • Seaduse keerukus, paljude eri valimisklauslite ja eraldi valimiskogude süsteem tõstatasid küsimuse, et see süvendab ühiskondlikku ja usulist lõhenemist (communal divisions).
  • Föderatsiooni realiseerumata jäämine näitas, et britid ei suutnud või ei soovinud saavutada täisautonoomiat ilma vürstiriikide cooptsioonita.
  • Praktiliselt seadus andis siiski provintsidele märkimisväärse haldusruumi ja mõningane poliitiline kogemus valitud ministritele, mis hiljem mõjutas iseseisvusealist poliitilist arengut.

Birma eraldamine

See oli Briti India viimane põhiseadus, mis eraldas Birma sellest. Birma sai 1937. aasta 1. aprillil eraldi haldusüksuseks (Government of Burma Act, jagatav osa 1935. aasta seadusest) ning hakkas saama isepära oma seadusandliku ja administratiivse korra raames.

Pikaline pärand ja lõpp

Seadus jäi Briti India peamiseks konstitutsiooniliseks aluseks kuni Briti võimu lõhkemiseni 1947. aastal, mil Senise Briti India territoorium jagati Pakistaniks ja Indiaks. Pärast iseseisvumist asendati Government of India Act'i India puhul 26. jaanuaril 1950 vastavalt uue India põhiseadusega; Pakistanis mõjutas see seadus ka esimeseid sõltumatuid valitsusi kuni nende oma põhiseaduslike lahendusteni.

Järeldus

1935. aasta India valitsuse seadus oli nii ajalooliselt oluline kui ka vastuoluline. See andis provintsidele suurema autonoomia ja lõi institutsionaalseid aluseid, mis aitasid hilisemat riikide loomist ja seadusandlust. Samas jättis see Briti keskvalitsusele märkimisväärse kontrolli ning ei suutnud lahendada paljusid poliitilisi ja ühiskondlikke pingeid, mis lõpuks viisid laiemate iseseisvusliikumiste tugevnemiseni.