Sir Syed Ahmed Khan CSI (Urdu: سر سید احمد خان; 17. oktoober 1817 – 27. märts 1898) oli õpetaja, poliitik, filosoof ja sotsiaalreformer. Ta asutas kooli, mis hiljem kasvas ja arendas endaks tuntud Aligarh Muslimite Ülikooliks. Tema töö ja ideed mõjutasid tugevalt 19. sajandi lõpu India moslemiühiskonna haridust ja poliitilist eneseteadvust.

Suhted brittidega ja 1857. aasta ülestõus

1857. aastal puhkes Indias laiaulatuslik mäss, mida tihti nimetatakse ka esimeseks India iseseisvussõjaks. Selle sündmuse ajal jäi Sir Syed üldjuhul brittidele lojaalseks ja tema tegevus päästis ka mitmete eurooplaste elu. Pärast ülestõusu kirjutas ta reklaamlehelaadse brošüüri, milles selgitas oma arusaama mässu põhjustest ja rõhutas brittide rolli selle sündmuse vallapäästmises.

Et selgitada tema motiive ja positsiooni—kas ta oli brittide poolt huvitatud koostöömeelne reformasionäär või moslemikogukonna kriitik—on otstarbekas lugeda tema kõnesid ja kirjutisi. Üks tuntumaid kõnesid, mille ta pidas Meerutis 1888. aastal, näitab selgelt tema soovi leida religioosseid ja poliitilisi sildasid moslemite ja kristlaste vahel. Seal ütles ta muu hulgas:

Meie nende provintside hinduistlikud vennad lahkuvad meilt ja ühinevad bengallastega. Siis peaksime ühinema selle rahvaga, kellega me saame ühineda. Ükski muhameedlane ei saa öelda, et inglased ei ole "Raamatu rahvas" (Koraani termin, mis viitab juutidele, kristlastele ja saablastele). Ükski muhameedlane ei saa eitada seda, et Jumal on öelnud, et ükski "teiste religioonide" rahvas ei saa olla muhameedlaste "sõber", välja arvatud "kristlased". Kes on Koraani lugenud ja usub seda, see võib teada, et meie rahvas (moslemid) ei saa oodata sõprust ja kiindumust üheltki teiselt rahvalt. Praegusel ajal on meie rahvas hariduse ja jõukuse osas halvas seisus, kuid Jumal on andnud meile religiooni valguse ja Koraan on meie juhatamiseks olemas, mis on määranud nad (kristlased) ja meid (moslemid) sõpradeks."[1].

Sir Syedi strateegia ja tegevused

Sir Syed oli mures india moslemite languse pärast nii sotsiaalses kui majanduslikus mõttes. Tema lahendus ei tähendanud traditsioonilise elulaadi täielikku hülgamist, vaid pigem tasakaalu leidmist islami põhimõtete ja lääne teadus- ning haridussüsteemi vahel. Ta julgustas moslemeid suhtuma britide haridussüsteemi avatumalt, et saada oskusi ja teadmisi, mis aitaksid neil majanduslikult ja poliitiliselt tugevamaks saada. Selle eesmärgi saavutamiseks võttis ta kasutusele mitmeid konkreteid samme:

  • Koostöö ja kirjavahetus lojaalsete india moslemitega, et tõestada moslemite lojaalsust briti võimule ja vähendada valitsejate eelarvamusi.
  • Kirjutas pamfleti "Essays on the Causes of the Indian Revolt" (tuntud ka pealkirjaga "Essee India mässu põhjuste kohta"), milles selgitas 1857. aasta eestvedajate ja sündmuste tausta; seda brošüüri levitati laialdaselt ka Briti ametnike seas.
  • Koostas teoseid nagu Tabyin-ul-kalam, kus tõi välja religioonide – peamiselt islami ja kristluse – sarnasusi ja võimalusi dialoogiks.
  • Tugines organisatsioonilisele tegevusele ja asutas eri algatusi, näiteks Briti India Assotsiatsiooni-laadseid ühendusi, et tugevdada poliitilist ja ühiskondlikku mõju.

Haridusliku tegevuse saavutused

Sir Syed pidas haridust võtmetähtsusega vahendiks moslemikogukonna taassünnile. Tema põhitegevused hariduse vallas olid:

  • Asutas ajakirja Tahzib-ul-Akhlaq, mis avaldas artikleid ja mõtteid moslemitelt, kes olid tema lähenemisega haridusele ja ühiskondlikule reformile nõus.
  • Perustas 1863. aastal Ghazipore'is Scientific Society (Teadusliku Seltsi), mille eesmärgiks oli lääne teaduse tõlkimine urdu keelde ja teaduslike teadmiste levitamine.
  • Algatas kohalikke koole—näiteks avas 1859. aastal kooli Murdabadis ja 1864. aastal kooli Ghazipore'is (mitte kõik need koolid ei olnud alati suured instituudid, kuid need olid osa laiemast võrgustikust hariduse edendamiseks).
  • Organiseeris komiteesid ja kogus annetusi uute koolide ja õppematerjalide jaoks.
  • Asutas 24. mail 1875 Aligarhis Muhammadan Anglo-Oriental (MAO) Schooli, mis hiljem kasvas MAO College'iks ja lõpuks 20. sajandi alguses Aligarh Muslim University'ks.
  • Algatas 1866. aastal moslemite hariduskonverentsid, mille eesmärk oli parandada õpetuse kvaliteeti ja suurendada haridusliku teadlikkuse levikut moslemikogukonnas.

Poliitiline mõju ja pärand

Sir Syed suurendas oluliselt India moslemite poliitilist teadlikkust. Alguses uskus ta hindude ja moslemite koostöösse, kuid varsti muutus ta skeptilisemaks ühe koostöömudeli suhtes, mis jätnuks moslemid poliitiliselt vähemuspositsioonile. Tema tähelepanekud ja meetodid aitasid kujundada hilisemaid poliitilisi nõudmisi ja organisatoorseid lahendusi, mis kaitsid moslemite huve briti valitsemise tingimustes.

1885. aastal asutatud India Rahvuskongress esitas end ilmausulise kõnelejana, kuid Sir Syed ja tema järgijad olid mures, et organiseerumine kujuneb hindu-dominantsuseks, kuna hindudel oli suurem elanikkond ja paremad ligipääsud haridusele. Kongressi varased nõudmised, mille suhtes Sir Syed kriitiline oli, hõlmasid:

  1. Poliitilist esindatust elanikkonna järgi – see tähendanuks de facto hindu enamuse poliitilist ülekaalu.
  2. Valitsusametitesse saamine avaliku konkursi alusel – Sir Syedi mure oli, et hindude parem haridustase annaks neile eelise ja jätaks moslemid ebasoodsasse olukorda.
  3. Urdu keele asendamise püüed hindikeelse poliitika poolt – Urdu oli lääne-India moslemite jaoks tähtis kultuuriline ja ühiskondlik identiteeditäht ja selle marginaliseerimine tekitas tugevat vastuseisu.

Sir Syedi poliitiline tegevus aitas luua aluse moslemite eraldi poliitiliseks organiseerumiseks, mis hiljem avaldus nii eraldi esindatuse nõudmistes kui ka ideoloogiatel, mis kulmineerusid 20. sajandi Pakistaniliikumises. Kuigi Sir Syed ise ei olnud otseselt Pakistaniliikumise asutaja (see tekkis alles pärast tema surma), peetakse teda sageli üheks mõttevahetuse ja identiteedi kujundamise eellaseks, kelle ideed mõjutasid hilisemaid liikumisi.

Kriitika ja vastuolud

Sir Syed ei olnud kõigile ühtviisi aktsepteeritud. Tema lojaalsust brittidele ja pragmaatilist suhtumist lääne haridusse kritiseeriti paljude moslemite konservatiivsete ringkondade poolt, kes pidasid sellist lähenemist islami väärtuste kompromiteerimiseks. Samuti pälvis ta kriitikat seoses tema eraldusliku poliitilise väljavaatega, sest mõned nägid selles jagunemisvõimalust Indiat ühtsuse saavutamiseks.

Järeldus

Sir Syed Ahmed Khan mängis olulist ja mitmetahulist rolli india moslemite haridusliku ja poliitilise positsiooni tugevdamisel 19. sajandi lõpus. Tema panus haridusse — ajakirjad, teaduslike tekstide tõlkimine urdu keelde, koolide ja MAO instituudi loomine — aitas moslemitel omandada uusi oskusi ja teadmisi. Poliitiliselt edendas ta moslemite huvide organiseerimist ning andis ideelise aluse, mis mõjutas hilisemat Lõuna-Aasia poliitikat. Tänu tema tööle on Aligarh ja tema asutatud institutsioonid jätkuvalt tähtsad keskused hariduseks ja mõtlemiseks.