Tuumaenergiapoliitika: definitsioon, rahvusvaheline mõju ja riigid

Tuumaenergiapoliitika on riiklik ja rahvusvaheline poliitika, mis käsitleb tuumaenergia mõningaid või kõiki aspekte, näiteks tuumakütuse kaevandamist, töötlemist ja rikastamist, elektrienergia tootmist tuumaenergia abil, kasutatud tuumakütuse ladustamist ning tuumakütuse ümbertöötamist. Kuna tuumaenergia ja tuumarelvade tehnoloogia on tihedalt seotud, võivad sõjalised kaalutlused mõjutada energiapoliitilisi otsuseid. Hirm tuumarelva leviku ees on oluliseks teguriks rahvusvahelises tuumaenergiapoliitikas ning on mõjutanud näiteks lepinguid, kontrollimehhanisme ja tehnoloogiate jagamist.

Tuumaenergia kasutamine on maailmas suhteliselt koondunud piiratud hulga riikide elektrisüsteemidesse. 2007. aasta seisuga kasutas tuumaelektrijaama vaid 31 riiki ehk 16% 191 ÜRO liikmesriigist. Kõige rohkem sõltusid tuumaenergiast Prantsusmaa (kus 75% elektrienergiast toodeti tuumaelektrijaamades), Leedu, Belgia, Bulgaaria, Slovakkia ja Rootsi, samuti Ukraina ja Lõuna-Korea. Suurim tuumaenergia tootja oli USA, kus asus ligikaudu 28% kogu maailma tuumavõimsusest, järgnesid Prantsusmaa (18%) ja Jaapan (12%). 2000. aastal oli maailmas 438 ärilist tuumaelektrijaama koguvõimsusega umbes 351 gigavatti. Viimastel aastakümnetel on tuumaenergialevik ja -maht riigiti erinenud: mõned riigid on laienenud või taastanud tuumaenergiaprogramme, teised on neid vähendanud või lõpetanud.

Pärast 2011. aasta märtsis toimunud Fukushima tuumakatastroofi võeti paljudes riikides uuteks otsusteks tugevamaks turvalisuse ja riskihindamise nõuded ning mõnes riigis põhjustas see poliitilise otsuse tuumaenergiast loobuda või selle arendamist piirata. Näiteks Saksamaa otsustas oma reaktorid etappide kaupa sulgeda ja vähendada tuumaenergia rolli; Itaalia rahvas on hääletanud tuumaenergia kasutamise vastu; Šveits ja Hispaania on kehtestanud piiranguid uute reaktorite ehitamiseks. 2013. aasta seisuga oli mitmes riigis — sealhulgas Austraalia, Austria, Taani, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Läti, Liechtenstein, Luksemburg, Malta, Portugal, Iisrael, Malaisia, Uus-Meremaa ja Norra — tugev vastuseis tuumaenergiale. Samal ajal on mõnes riigis (näiteks mõned Aasia ja Ida-Euroopa riigid) tuumaenergia roll kasvanud või kavandatakse uusi projekte. Kogu maailmas on viimastel aastatel mõnel perioodil suletud rohkem tuumareaktoreid kui avatud, kuid uued arendused ja tehnoloogiad (nt väikereaktorid) mõjutavad trende edaspidi.

Peamised poliitikavaldkonnad

• Energia- ja tarneohutus: Tuumaenergiapoliitika kaalub kättesaadavust, sõltumatust imporditavadest kütustest ja võimalust tagada põhiline elektrivarustus ilma paljude fossiilkütusteta.
• Julgeolek ja mittelevik: Tuumatehnoloogia kaksikloomus (sõjaline ja tsiviil) seab piiranguid tehnoloogia levitamisele ning nõuab kontrolli- ja auditeerimissüsteeme (nt rahvusvaheline järelevalve).
• Ohutus ja regulatsioon: Reaktorite ohutusstandardid, riskihindamine, hädaolukordade planeerimine ja regulatiivsed inspekteerimised on poliitika keskmes.
• Jäätmehaldus ja dekomisjonimine: Kasutatud kütuse ladustamine, ümbertöötamine või geoloogiline lõplik ladustamine (püsiplatsid) ning vanade reaktorite lammutamine nõuavad pikki ja kulukaid lahendusi ning selget vastutustajat.
• Majandus ja rahastamine: Tuumaelektrijaamad nõuavad suuri esialgseid investeeringuid; riiklikud toetused, riskijagamine ja turumudelid mõjutavad otsuseid ehitada või mitte.
• Keskkond ja kliimapoliitika: Tuumaenergia käsitletakse sageli madala süsinikuheitmega elektriallika kontekstis, kuid selle kliimahüved tuleb kaaluda koos jäätmete ja võimalike õnnetuste mõjudega.
• Teadus ja innovatsioon: Uute tehnoloogiate (nt väikereaktorid — SMRid, passiivohutuse lahendused) ning lõpuks ka termotuuma (fusion) arendamine mõjutavad tulevast poliitikat.
• Avalik arvamus ja õigussüsteem: Sotsiaalne aktsepteerimine, kohtulised vaidlused ja kohalike kogukondade positsioonid on sageli määravad uute projektide teostamisel.

Rahvusvaheline mõju ja institutsioonid

Rahvusvaheline koostöö ja reeglistik on tuumaenergiapoliitika keskmes. Sellised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA) kehtestavad ohutus- ja mitteleviku standardeid ning pakuvad tehnilist abi ja auditeid. Suured rahvusvahelised lepingud ja raamistikud, näiteks tuumarelva mitteleviku leping (NPT), mõjutavad seda, kuidas tehnoloogiat ja kütust jagada ning milliseid järelevalvemehhanisme peab riik rakendama. Rahvusvahelised sanktsioonid, ekspordikontrollid ja mitmepoolne tehnoloogiasiire on osa rahvusvahelisest poliitikast, millega püütakse vähendada tuumarelvade leviku riske.

Riikide eri lähenemised — näited ja trendid

Riigid valivad oma strateegia vastavalt energiavajadusele, julgeolekualastele kaalutlustele, majandustingimustele ja avalikule arvamusele. Näited varasemast ja tänasest praktikast:

• Prantsusmaa: kõrge osakaal tuumaenergial oma elektriturul (varem ligikaudu 75%); terav ajalooline keskendumine tuumaenergia arendamisele, mille poliitilised ja majanduslikud valikud on suurendanud riigi tehnilist kompetentsi.
• Ameerika Ühendriigid: suurim koguinstalleeritud võimsus, mõnes ulatuses hajutatud reaktoripargi ja tugeva era- ning avaliku sektori osalusega arendused; uuema aja tehnoloogiad ja kommertslikud SMR-i projektid on olnud fookuses.
• Saksamaa ja teised faasid: Fukushima järel tehti otsuseid tuumaenergiast loobumiseks või selle rolli vähendamiseks; sellised otsused on mõjutanud elektritootmismustreid ja kliimapoliitikaarutelusid.
• Jaapan, Lõuna-Korea, Hiina, Venemaa: erinevad lähenemised — Jaapan alustas pärast Fukushima etappi ümbermõtlemist reaktorite ohutuse ja taaskülastamise osas, Lõuna-Korea ja Hiina on laiendanud tuumaenergia programme; Venemaa ekspordib tuumatootmise lahendusi rahvusvaheliselt.

Keskkonna- ja jäätmeküsimused

Kasutatav tuumakütus ja radioaktiivsed jäätmed nõuavad pikaajalisi lahendusi. Valikute hulka kuuluvad kuiv- või märglaopõhine vahehoidla, ümbertöötamine (kütuse töötlemine) ning lõplik geoloogiline ladustamine püsikogumis- ja turvalahenduste abil. Mõned riigid on teinud edusamme geoloogiliste hoidlapaikade rajamisel (nt radaprojektid), kuid lõplikud ja laialt aktsepteeritud lahendused nõuavad nii tehnilist kindlust kui ka sotsiaalset ja poliitilist kokkulepet.

Majanduslikud ja poliitilised väljakutsed

Tuumaenergia projektide kõrged algkulud, pikk planeerimis- ja ehitusaeg, regulatiivsed nõuded ja poliitiline ebakindlus suurendavad riske investoritele. Riiklikud garantiid, toetused ja tarnelepingud (PPA) võivad olla vajalikud projektide rahastamiseks. Samal ajal mõjutavad CO2-kvoodid ja kliimakohustused arutelusid tuumaenergia kui madala emissiooniga alternatiivi tähtsusest.

Kokkuvõte

Tuumaenergiapoliitika on mitmetahuline ja ajas muutuv valdkond, kus põimuvad energiaohutus, majanduslikud kaalutlused, rahvusvaheline julgeolek, keskkonnamõjud ja avalik arvamus. Riikide otsused sõltuvad kohalikest vajadustest, tehnoloogilisest võimekusest ja poliitilisest taustast. Tulevikus mõjutavad poliitikat uued tehnoloogiad (nt väikereaktorid), rahvusvaheline koostöö mitteleviku tagamisel ning kliimapoliitika vajadus vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid.

Tuumaenergiapoliitika riikide kaupa

Ülevaade

Pärast 2011. aastal Fukushima Daiichi tuumaelektrijaamas toimunud õnnetust vaatavad Hiina, Saksamaa, Šveits, Iisrael, Malaisia, Tai, Ühendkuningriik ja Filipiinid oma tuumaenergiaprogramme läbi. Indoneesia ja Vietnam plaanivad endiselt tuumaelektrijaamade ehitamist. Sellised riigid nagu Austraalia, Austria, Taani, Kreeka, Iirimaa, Luksemburg, Portugal, Iisrael, Malaisia, Uus-Meremaa, Põhja-Korea ja Norra on endiselt tuumaenergia vastu.

Austraalia

Austraalia ei tooda tuumaenergiat. Pärast seda, kui 2007. aastal valiti peaministriks Kevin Rudd, kes oli selle vastu, loobuti plaanist vaadata läbi, kas riik peaks tuumaenergiat arendama.

Soome

Alates 2006. aastast on Soome tuumaenergiaprogrammis neli tuumareaktorit. Esimene neist võeti kasutusele 1977. aastal. Praegu annavad need 27% Soome elektrienergiast.

Kolmas Olkiluoto reaktor saab olema uus Euroopa survereaktor. Selle võimsus on 1600 MWe ja see peaks käivituma 2011. aastal.

Olkiluoto 3 ehitus algas 2005. aasta augustis. Kaks ja pool aastat hiljem on projekt "üle kahe aasta ajakavast maha jäänud ja vähemalt 50% üle eelarve, kusjuures teenusepakkuja kahjumiks hinnatakse 1,5 miljardit eurot".

Prantsusmaa

Pärast 1970. aastate alguse naftakriisi otsustas Prantsusmaa valitsus 1974. aastal liikuda elektrienergia tootmise sõltumatuse suunas, peamiselt tuumaelektrijaamade ehitamise kaudu. Tänapäeval toodab Prantsusmaa umbes 78,1% oma elektrienergiast tuumaenergia abil. Kuna Prantsusmaa toodab elektrienergia ülejääki, ekspordib ta tuumaenergiat. Osa sellest läheb riikidesse, mis on näiliselt tuumaenergia kasutamise vastu, näiteks Saksamaale. Electricité de France'i (Électricité de France ehk EDF) juhatus on heaks kiitnud 1630 MWe võimsusega Euroopa survereaktori ehk EPR ehitamise Flamanville'is, Normandias. Ehitus peaks algama 2007. aasta lõpus ja valmima 2012. aastal.

1970. aastatel tekkis Prantsusmaal tuumavastane liikumine, mis koosnes kodanike rühmadest ja poliitilistest tegevuskomisjonidest. Toimus palju suuri tuumavastaseid proteste ja meeleavaldusi. Viimasel ajal on korraldatud sihipäraseid kampaaniaid, peamiselt Greenpeace'i poolt, ning Sortir du nucléaire (Prantsusmaa) on nõudnud Areva rajatiste ametlikku ohutuskontrolli.

Saksamaa

2000. aastal teatas Saksamaa valitsus, mis koosnes koalitsioonist, kuhu kuulus ka Roheline partei Allianss '90 / Rohelised, ametlikult oma kavatsusest lõpetada tuumaenergia kasutamine Saksamaal järk-järgult. Keskkonna-, looduskaitse- ja tuumaohutuse minister Jürgen Trittin saavutas energiaettevõtetega kokkuleppe riigi 19 tuumaelektrijaama järkjärgulise sulgemise ja tuumaenergia tsiviilotstarbelise kasutamise lõpetamise kohta 2020. aastaks. Seadusandlusena võeti vastu tuumaelektrijaamadest väljumise seadus. Stade'i ja Obrigheimi elektrijaamad lülitati välja vastavalt 14. novembril 2003 ja 11. mail 2005. Jaamade demonteerimine peaks algama 2007. aastal. Kuid tuumaelektrijaamade väljumise seadus ei keelanud rikastusjaamu - üks neist Gronaus on saanud loa tegevuse pikendamiseks. Väljaastumise ohutuse pärast on olnud muresid, eriti seoses tuumajäätmete transpordiga. 2005. aastal võitis Angela Merkel Saksamaa föderaalvalimised 2005. aastal CDU parteiga. Seejärel teatas ta, et peab energiaettevõtetega uuesti läbirääkimisi tuumaelektrijaamade sulgemise tähtaja üle. Kuid osana tema pakti SPD-ga, kellega CDU moodustab koalitsiooni, on järkjärgulise lõpetamise poliitika esialgu säilitatud.

2008. aasta novembris jõudis Saksamaa tuumajaamade radioaktiivsete jäätmete saadetis Gorlebeni lähedal asuvasse ladustamispaika pärast seda, kui tuumaaktivistide ulatuslikud protestid olid seda edasi lükanud. Protestides osales üle 15 000 inimese, kes blokeerisid veoautod istumisdemonstratsioonidega ja blokeerisid traktoritega marsruudi. Meeleavaldused olid osaliselt vastus konservatiivide üleskutsetele vaadata üle tuumaelektrijaamade kavandatud järkjärguline sulgemine.

Jaapan

Jaapanis on töös 55 reaktorit koguvõimsusega 47 577 MWe (49 580 MWe bruto), 2 reaktorit (2285 MWe) on ehitamisel ja 12 reaktorit (16 045 MWe) on plaanis. Tuumaenergia moodustab umbes 30% Jaapani kogu elektritoodangust, mille netovõimsus on 47,5 GWe. Seda on kavas suurendada 2009. aastaks 37%-ni ja 2014. aastaks 41%-ni.

16. juulil 2007 tabas tugev maavärin piirkonda, kus asub Tokyo Electricu Kashiwazaki-Kariwa tuumaelektrijaam. Seitsme plokiga jaam on maailma suurim üksik tuumaelektrijaam. Kõik reaktorid suleti ja jäävad eeldatavasti vähemalt üheks aastaks kahjustuste kontrollimiseks ja remondiks suletud.

Fukushima tuumakatastroofi ajal, 11. märtsil 2011, tekkis Jaapanis asuvas FukushimaDaiichi tuumaelektrijaamas jahutussüsteemide rike ja kuulutati välja tuumaenergiaalane hädaolukord. See oli esimene kord, kui Jaapanis kuulutati välja tuumaavarii ja 140 000 elanikku 20 km raadiuses jaamast viidi välja. Plahvatuste ja tulekahju tagajärjel tekkis ohtlik kiirgus, mis tõi kaasa aktsiaturu kokkuvarisemise ja paanikaostud supermarketites.

Ameerika Ühendriigid

Shippingporti elektrijaam oli esimene kommertslik tuumaelektrijaam, mis ehitati Ameerika Ühendriikides 1958. aastal. Pärast tuumaenergia kasvu 1960. aastatel prognoosis aatomienergia komisjon, et 2000. aastaks töötab Ameerika Ühendriikides üle 1000 reaktori. Kuid 1970ndate lõpuks sai selgeks, et tuumaenergia ei kasva kaugeltki nii järsult ja rohkem kui 120 reaktoritellimust tühistati lõpuks.

2007. aasta seisuga on Ameerika Ühendriikides 104 (69 surveveereaktorit ja 35 keeva veega reaktorit) ärilist tuumaelektrijaama, millel on tegevusluba ja mis toodavad kokku 97 400 megavatti (elektrienergiat), mis moodustab ligikaudu 20% riigi elektrienergia kogutarbimisest. Ameerika Ühendriigid on maailma suurim kommertskasutuseks kasutatava tuumaenergia tarnija.

Three Mile Islandi õnnetus oli kõige tõsisem õnnetus, mida USA tuumatööstus on kogenud. Muud õnnetused hõlmavad ka Davis-Besse tuumaelektrijaamas toimunud õnnetusi, mis on alates 1979. aastast olnud tuumaregulatsioonikomisjoni andmetel USA viie kõige ohtlikuma tuumaavarii hulgas kaks.

Mitmed USA tuumaelektrijaamad suleti tunduvalt enne nende kavandatud kasutusiga, sealhulgas Rancho Seco 1989. aastal Californias, San Onofre 1. plokk 1992. aastal Californias (2. ja 3. plokk töötavad endiselt), Zioni tuumaelektrijaam 1998. aastal Illinoisi osariigis ja Trojani tuumaelektrijaam 1992. aastal Oregoni osariigis. Humboldt Bay tuumaelektrijaam Californias suleti 1976. aastal, 13 aastat pärast seda, kui geoloogid avastasid, et see oli ehitatud vea (Little Salmon Fault) peale. Shorehami tuumaelektrijaam ei töötanud kunagi äriliselt, kuna pärast Three Mile Islandi ja Tšernobõli õnnetusi valitsenud poliitilise kliima tõttu ei suudetud kokku leppida lubatud hädaolukorra evakuatsiooniplaanis.

Paljude jaamade kasutusiga on hiljuti pikendatud 20 aastaks.

Tuumarajatiste vastane protest Põhja-Saksamaal Gorlebenis asuva tuumarajatiste lõppladustamise keskuse juures, 2008. aastal.


Demonstratsioon tuumakatsetuste vastu Lyonis, Prantsusmaal.


Olkiluoto 3 ehitamisel 2009. aastal. Tegemist on esimese EPR-konstruktsiooniga, kuid probleemid tööde teostamise ja järelevalvega on tekitanud kulukaid viivitusi, mis viisid Soome tuumaenergia reguleeriva asutuse STUKi uurimiseni. Detsembris 2012 hindas Areva, et reaktori ehitamise kogumaksumus on umbes 8,5 miljardit eurot ehk peaaegu kolm korda suurem kui esialgne tarnehind (3 miljardit eurot).

Küsimused ja vastused

K: Mis on tuumaenergiapoliitika?

K: Kuidas mõjutavad sõjalised püüdlused energiapoliitilisi otsuseid?

K: Kui paljud riigid kasutavad tuumaelektrijaamu?

K: Millised riigid sõltuvad kõige rohkem tuumaenergiast?

K: Kes on suurim tuumaenergia tootja?

K: Mis juhtus Saksamaal pärast Fukushima katastroofi 2011. aastal?

K: Millised riigid on keelanud uute reaktorite ehitamise ?

Otsing