Tuumaenergiapoliitika
Tuumaenergiapoliitika on riiklik ja rahvusvaheline poliitika, mis käsitleb tuumaenergia mõningaid või kõiki aspekte, näiteks tuumakütuse kaevandamist, tuumakütuse kaevandamist ja töötlemist maagist, elektrienergia tootmist tuumaenergia abil, kasutatud tuumakütuse rikastamist ja ladustamist ning tuumakütuse ümbertöötamist. Kuna tuumaenergia ja tuumarelvade tehnoloogia on tihedalt seotud, võivad sõjalised püüdlused olla energiapoliitiliste otsuste teguriks. Hirm tuumarelva leviku ees mõjutab mõnda rahvusvahelist tuumaenergiapoliitikat.
Tuumaenergia kasutamine piirdub suhteliselt vähestes riikides maailmas. 2007. aasta seisuga kasutas tuumaelektrijaama vaid 31 riiki ehk 16% 191 ÜRO liikmesriigist. Kõige rohkem sõltusid tuumaenergiast Prantsusmaa (kus 75% elektrienergiast toodetakse tuumaelektrijaamades), Leedu, Belgia, Bulgaaria, Slovakkia ja Rootsi, Ukraina ja Lõuna-Korea. Suurim tuumaenergia tootja oli USA, kus oli 28% kogu maailma võimsusest, järgnesid Prantsusmaa (18%) ja Jaapan (12%). 2000. aastal oli kogu maailmas 438 ärilist tuumaelektrijaama, mille koguvõimsus oli umbes 351 gigavatti.
Pärast 2011. aasta märtsis toimunud Fukushima tuumakatastroofi sulges Saksamaa lõplikult kaheksa oma 17 reaktorist.]] Itaalia hääletas selle poolt, et nende riik ei kasuta tuumaenergiat. Šveits ja Hispaania on keelanud uute reaktorite ehitamise. 2013. aasta seisuga on sellised riigid nagu Austraalia, Austria, Taani, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Läti, Liechtenstein, Luksemburg, Malta, Portugal, Iisrael, Malaisia, Uus-Meremaa ja Norra endiselt tuumaenergia vastu. Saksamaa ja Šveits on tuumaenergiast järk-järgult loobumas. Kogu maailmas on viimastel aastatel suletud rohkem tuumareaktoreid kui avatud.
Tšernobõli tuumaelektrijaama reaktor nr 4, seda ümbritsev sarkofaag ja mälestusmärk, 2009. aastal.
Kaheksa Saksamaa tuumareaktorit (Biblis A ja B, Brunsbuettel, Isar 1, Kruemmel, Neckarwestheim 1, Philippsburg 1 ja Unterweser) suleti lõplikult 6. augustil 2011 pärast Jaapani Fukushima tuumakatastroofi.
Tuumaenergiapoliitika riikide kaupa
Ülevaade
Pärast 2011. aastal Fukushima Daiichi tuumaelektrijaamas toimunud õnnetust vaatavad Hiina, Saksamaa, Šveits, Iisrael, Malaisia, Tai, Ühendkuningriik ja Filipiinid oma tuumaenergiaprogramme läbi. Indoneesia ja Vietnam plaanivad endiselt tuumaelektrijaamade ehitamist. Sellised riigid nagu Austraalia, Austria, Taani, Kreeka, Iirimaa, Luksemburg, Portugal, Iisrael, Malaisia, Uus-Meremaa, Põhja-Korea ja Norra on endiselt tuumaenergia vastu.
Austraalia
Austraalia ei tooda tuumaenergiat. Pärast seda, kui 2007. aastal valiti peaministriks Kevin Rudd, kes oli selle vastu, loobuti plaanist vaadata läbi, kas riik peaks tuumaenergiat arendama.
Soome
Alates 2006. aastast on Soome tuumaenergiaprogrammis neli tuumareaktorit. Esimene neist võeti kasutusele 1977. aastal. Praegu annavad need 27% Soome elektrienergiast.
Kolmas Olkiluoto reaktor saab olema uus Euroopa survereaktor. Selle võimsus on 1600 MWe ja see peaks käivituma 2011. aastal.
Olkiluoto 3 ehitus algas 2005. aasta augustis. Kaks ja pool aastat hiljem on projekt "üle kahe aasta ajakavast maha jäänud ja vähemalt 50% üle eelarve, kusjuures teenusepakkuja kahjumiks hinnatakse 1,5 miljardit eurot".
Prantsusmaa
Pärast 1970. aastate alguse naftakriisi otsustas Prantsusmaa valitsus 1974. aastal liikuda elektrienergia tootmise sõltumatuse suunas, peamiselt tuumaelektrijaamade ehitamise kaudu. Tänapäeval toodab Prantsusmaa umbes 78,1% oma elektrienergiast tuumaenergia abil. Kuna Prantsusmaa toodab elektrienergia ülejääki, ekspordib ta tuumaenergiat. Osa sellest läheb riikidesse, mis on näiliselt tuumaenergia kasutamise vastu, näiteks Saksamaale. Electricité de France'i (Électricité de France ehk EDF) juhatus on heaks kiitnud 1630 MWe võimsusega Euroopa survereaktori ehk EPR ehitamise Flamanville'is, Normandias. Ehitus peaks algama 2007. aasta lõpus ja valmima 2012. aastal.
1970. aastatel tekkis Prantsusmaal tuumavastane liikumine, mis koosnes kodanike rühmadest ja poliitilistest tegevuskomisjonidest. Toimus palju suuri tuumavastaseid proteste ja meeleavaldusi. Viimasel ajal on korraldatud sihipäraseid kampaaniaid, peamiselt Greenpeace'i poolt, ning Sortir du nucléaire (Prantsusmaa) on nõudnud Areva rajatiste ametlikku ohutuskontrolli.
Saksamaa
2000. aastal teatas Saksamaa valitsus, mis koosnes koalitsioonist, kuhu kuulus ka Roheline partei Allianss '90 / Rohelised, ametlikult oma kavatsusest lõpetada tuumaenergia kasutamine Saksamaal järk-järgult. Keskkonna-, looduskaitse- ja tuumaohutuse minister Jürgen Trittin saavutas energiaettevõtetega kokkuleppe riigi 19 tuumaelektrijaama järkjärgulise sulgemise ja tuumaenergia tsiviilotstarbelise kasutamise lõpetamise kohta 2020. aastaks. Seadusandlusena võeti vastu tuumaelektrijaamadest väljumise seadus. Stade'i ja Obrigheimi elektrijaamad lülitati välja vastavalt 14. novembril 2003 ja 11. mail 2005. Jaamade demonteerimine peaks algama 2007. aastal. Kuid tuumaelektrijaamade väljumise seadus ei keelanud rikastusjaamu - üks neist Gronaus on saanud loa tegevuse pikendamiseks. Väljaastumise ohutuse pärast on olnud muresid, eriti seoses tuumajäätmete transpordiga. 2005. aastal võitis Angela Merkel Saksamaa föderaalvalimised 2005. aastal CDU parteiga. Seejärel teatas ta, et peab energiaettevõtetega uuesti läbirääkimisi tuumaelektrijaamade sulgemise tähtaja üle. Kuid osana tema pakti SPD-ga, kellega CDU moodustab koalitsiooni, on järkjärgulise lõpetamise poliitika esialgu säilitatud.
2008. aasta novembris jõudis Saksamaa tuumajaamade radioaktiivsete jäätmete saadetis Gorlebeni lähedal asuvasse ladustamispaika pärast seda, kui tuumaaktivistide ulatuslikud protestid olid seda edasi lükanud. Protestides osales üle 15 000 inimese, kes blokeerisid veoautod istumisdemonstratsioonidega ja blokeerisid traktoritega marsruudi. Meeleavaldused olid osaliselt vastus konservatiivide üleskutsetele vaadata üle tuumaelektrijaamade kavandatud järkjärguline sulgemine.
Jaapan
Jaapanis on töös 55 reaktorit koguvõimsusega 47 577 MWe (49 580 MWe bruto), 2 reaktorit (2285 MWe) on ehitamisel ja 12 reaktorit (16 045 MWe) on plaanis. Tuumaenergia moodustab umbes 30% Jaapani kogu elektritoodangust, mille netovõimsus on 47,5 GWe. Seda on kavas suurendada 2009. aastaks 37%-ni ja 2014. aastaks 41%-ni.
16. juulil 2007 tabas tugev maavärin piirkonda, kus asub Tokyo Electricu Kashiwazaki-Kariwa tuumaelektrijaam. Seitsme plokiga jaam on maailma suurim üksik tuumaelektrijaam. Kõik reaktorid suleti ja jäävad eeldatavasti vähemalt üheks aastaks kahjustuste kontrollimiseks ja remondiks suletud.
Fukushima tuumakatastroofi ajal, 11. märtsil 2011, tekkis Jaapanis asuvas FukushimaDaiichi tuumaelektrijaamas jahutussüsteemide rike ja kuulutati välja tuumaenergiaalane hädaolukord. See oli esimene kord, kui Jaapanis kuulutati välja tuumaavarii ja 140 000 elanikku 20 km raadiuses jaamast viidi välja. Plahvatuste ja tulekahju tagajärjel tekkis ohtlik kiirgus, mis tõi kaasa aktsiaturu kokkuvarisemise ja paanikaostud supermarketites.
Ameerika Ühendriigid
Shippingporti elektrijaam oli esimene kommertslik tuumaelektrijaam, mis ehitati Ameerika Ühendriikides 1958. aastal. Pärast tuumaenergia kasvu 1960. aastatel prognoosis aatomienergia komisjon, et 2000. aastaks töötab Ameerika Ühendriikides üle 1000 reaktori. Kuid 1970ndate lõpuks sai selgeks, et tuumaenergia ei kasva kaugeltki nii järsult ja rohkem kui 120 reaktoritellimust tühistati lõpuks.
2007. aasta seisuga on Ameerika Ühendriikides 104 (69 surveveereaktorit ja 35 keeva veega reaktorit) ärilist tuumaelektrijaama, millel on tegevusluba ja mis toodavad kokku 97 400 megavatti (elektrienergiat), mis moodustab ligikaudu 20% riigi elektrienergia kogutarbimisest. Ameerika Ühendriigid on maailma suurim kommertskasutuseks kasutatava tuumaenergia tarnija.
Three Mile Islandi õnnetus oli kõige tõsisem õnnetus, mida USA tuumatööstus on kogenud. Muud õnnetused hõlmavad ka Davis-Besse tuumaelektrijaamas toimunud õnnetusi, mis on alates 1979. aastast olnud tuumaregulatsioonikomisjoni andmetel USA viie kõige ohtlikuma tuumaavarii hulgas kaks.
Mitmed USA tuumaelektrijaamad suleti tunduvalt enne nende kavandatud kasutusiga, sealhulgas Rancho Seco 1989. aastal Californias, San Onofre 1. plokk 1992. aastal Californias (2. ja 3. plokk töötavad endiselt), Zioni tuumaelektrijaam 1998. aastal Illinoisi osariigis ja Trojani tuumaelektrijaam 1992. aastal Oregoni osariigis. Humboldt Bay tuumaelektrijaam Californias suleti 1976. aastal, 13 aastat pärast seda, kui geoloogid avastasid, et see oli ehitatud vea (Little Salmon Fault) peale. Shorehami tuumaelektrijaam ei töötanud kunagi äriliselt, kuna pärast Three Mile Islandi ja Tšernobõli õnnetusi valitsenud poliitilise kliima tõttu ei suudetud kokku leppida lubatud hädaolukorra evakuatsiooniplaanis.
Paljude jaamade kasutusiga on hiljuti pikendatud 20 aastaks.
Tuumarajatiste vastane protest Põhja-Saksamaal Gorlebenis asuva tuumarajatiste lõppladustamise keskuse juures, 2008. aastal.
Demonstratsioon tuumakatsetuste vastu Lyonis, Prantsusmaal.
Olkiluoto 3 ehitamisel 2009. aastal. Tegemist on esimese EPR-konstruktsiooniga, kuid probleemid tööde teostamise ja järelevalvega on tekitanud kulukaid viivitusi, mis viisid Soome tuumaenergia reguleeriva asutuse STUKi uurimiseni. Detsembris 2012 hindas Areva, et reaktori ehitamise kogumaksumus on umbes 8,5 miljardit eurot ehk peaaegu kolm korda suurem kui esialgne tarnehind (3 miljardit eurot).
Küsimused ja vastused
K: Mis on tuumaenergiapoliitika?
V: Tuumaenergiapoliitika on riiklik ja rahvusvaheline poliitika, mis käsitleb tuumaenergia mõningaid või kõiki aspekte, näiteks tuumakütuse kaevandamist, tuumakütuse kaevandamist ja töötlemist maagist, elektrienergia tootmist tuumaenergia abil, kasutatud tuumakütuse rikastamist ja ladustamist ning tuumakütuse ümbertöötamist.
K: Kuidas mõjutavad sõjalised püüdlused energiapoliitilisi otsuseid?
V: Kuna tuumaenergia ja tuumarelvade tehnoloogia on tihedalt seotud, võivad sõjalised püüdlused mõjutada energiapoliitilisi otsuseid. Hirm tuumarelva leviku ees mõjutab mõnda rahvusvahelist tuumaenergiapoliitikat.
K: Kui paljud riigid kasutavad tuumaelektrijaamu?
V: 2007. aasta seisuga kasutas tuumaelektrijaama ainult 31 riiki ehk 16% 191 ÜRO liikmesriigist.
K: Millised riigid sõltuvad kõige rohkem tuumaenergiast?
V: Kõige rohkem kasutavad tuumaenergiat Prantsusmaa (75% elektrienergiast toodetakse tuumaelektrijaamades), Leedu, Belgia, Bulgaaria, Slovakkia ja Rootsi, Ukraina ja Lõuna-Korea.
K: Kes on suurim tuumaenergia tootja?
V: Suurim tuumaenergia tootja oli USA, kelle tootmisvõimsus moodustas 28% kogu maailma tootmisvõimsusest, millele järgnesid Prantsusmaa (18%) ja Jaapan (12%).
K: Mis juhtus Saksamaal pärast Fukushima katastroofi 2011. aastal?
V: Pärast 2011. aasta märtsis Jaapanis toimunud Fukushima katastroofi sulges Saksamaa lõplikult kaheksa oma 17 reaktorist.
K: Millised riigid on keelanud uute reaktorite ehitamise ?
V: Šveits ja Hispaania on keelanud uute reaktorite ehitamise.
