Benedict Arnold

Varajane elu

Benedict sündis Benedict Arnold III (1683-1761) ja Hannah Waterman Kingi kuuest lapsest teise lapsena 14. jaanuaril 1741 Norwichis, Connecticutis. Ta sai nime oma vanaisa Benedict Arnoldi, Rhode Islandi koloonia varase kuberneri ja tema venna Benedict IV järgi, kes suri imikueas. Ainult Benedict ja tema õde Hannah jäid täiskasvanuks; teised vennad ja õed surid lapsepõlves kollapalavikku. Oma emapoolse vanaema kaudu oli Arnold vähemalt nelja USA presidendi esivanema John Lothroppi järeltulija.

Arnoldi isa oli edukas ärimees ja perekond liikus Norwichi ühiskonna kõrgemates ringkondades. Kui ta oli kümneaastane, saadeti Arnold Canterbury lähedal asuvasse erakooli, kus teda oodati Yale'i ülikooli. Tema õdede-vendade surm kaks aastat hiljem võis aga kaasa aidata perekonna varanduse langusele, sest isa hakkas jooma. Selleks ajaks, kui ta oli neljateistkümneaastane, polnud raha erahariduse omandamiseks. Isa alkoholism ja halb tervis takistasid tal Arnoldi koolitamist pereettevõttes, kuid ema perekondlikud sidemed kindlustasid Arnoldile praktikakoha kahe tema nõbu, vendade Daniel ja Joshua Lathropi juures, kes pidasid Norwichis edukat apteekri- ja üldkaubandust. Tema praktika Lathropide juures kestis seitse aastat.

1755. aastal üritas Arnold, keda meelitas trummari heli, astuda provintsi miilitsasse, et võidelda Prantsuse ja India sõjas, kuid tema ema keeldus seda lubamast. Aastal 1757, kui ta oli kuusteist, astus ta siiski miilitsasse, mis marssis Albany ja George'i järve suunas. Prantslased olid piiranud Fort William Henry'd ja nende indiaanlaste liitlased olid pärast oma võitu toime pannud hirmutegusid. Kuuldus piiramise katastroofilisest tulemusest sundis kompaniid ümber pöörduma; Arnold teenis 13 päeva. Mõned väidavad, et Arnold deserteeris 1758. aastal, kuid tõendeid selle kohta ei ole.

Arnoldi ema, kellele ta oli väga lähedane, suri 1759. aastal. Tema isa alkoholism süvenes pärast naise surma ning noormees võttis endale vastutuse isa ja noorema õe ülalpidamise eest. Tema isa arreteeriti mitmel korral avaliku joomise eest, tema kirik keeldus talle osadust andmast ja lõpuks suri 1761. aastal.

Ärimees

Lathropside abiga asutas Arnold 1762. aastal New Havenis, Connecticutis, apteekri ja raamatukaupmehe ametit. Arnold oli töökas ja edukas ning suutis oma äri laiendada. Aastal 1763 maksis ta Lathropsilt laenatud raha tagasi, ostis tagasi perekonna kodutalu, mille tema isa oli müünud, kui ta oli sügavalt võlgades, ja müüs selle aasta hiljem märkimisväärse kasumi eest edasi. 1764. aastal moodustas ta partnerluse Adam Babcockiga, teise noore New Haveni kaupmehega. Oma kodutalu müügist saadud kasumit kasutades ostsid nad kolm kaubalaeva ja alustasid kauplemist Lääne-India riikidega. Selle aja jooksul tõi ta New Havenisse oma õe Hannah, kes tema äraolekul juhtis apteekriäri. Ta reisis palju oma äritegevuse jaoks, läbi kogu Uus-Inglismaa ja Quebecist Lääne-Indiasse, sageli ühe oma laeva juhtimisel. Ühel oma reisil pidas Arnold Hondurases duelli ühe Briti merekapteniga, kes oli teda nimetanud "neetud jenkiks, kellel puuduvad head kombed ja härrasmehe kombed". Kapten sai pärast esimest laskevahetust haavata ja vabandas pärast seda, kui Arnold ähvardas teisel laskevahetusel tappa.

1764. aasta suhkruseadus ja 1765. aasta tempelmarkide seadus piirasid kaubandust kolooniates. Viimane seadus ajendas Arnoldi ühinema nende maksude vastuseisuga ning viis teda ka liituma Sons of Liberty'ga, salajase organisatsiooniga, mis ei kartnud kasutada vägivalda nende ja teiste ebapopulaarsete parlamendimeetmete vastu. Esialgu ei osalenud Arnold üheski avalikus meeleavalduses, vaid jätkas, nagu paljud kaupmehed, kauplemist, nagu poleks tempelmarkide seadust olemaski. See tähendas, et ta oli seadust eirates salakaubavedaja. Arnoldi ootas ees ka rahaline häving. Ta oli võlgu 16 000 naelsterlingit ja mõned võlausaldajad levitasid kuulujutte, et ta on pankrotis. Ta astus nende vastu kohtusse. Ööl vastu 28. jaanuari 1767. aastat peksid Arnold ja tema meeskonnaliikmed, keda jälgis sonirahvas, meest, keda kahtlustati selles, et ta üritas ametiasutusi Arnoldi salakaubaveost teavitada. Arnold mõisteti süüdi korrarikkumise eest ja talle määrati suhteliselt väike rahatrahv 50 šillingit; juhtumi avalikustamine ja laialdane poolehoid tema seisukohale aitasid tõenäoliselt kaasa kergele karistusele.

22. veebruaril 1767 abiellus ta Margaret Mansfieldiga, New Haveni šeriffi Samuel Mansfieldi tütrega, kellega ta võis tutvuda tänu Mansfieldi ja Arnoldi kuulumisele kohalikku vabamüürlaste loosi. Järgmisel aastal sündis nende esimene poeg Benedict VI, kellele järgnesid 1769. aastal vennad Richard ja 1772. aastal Henry. Margaret suri revolutsiooni alguses, 19. juunil 1775, kui Arnold oli veel Fort Ticonderogas. Majapidamises domineeris juba tema eluajal Arnoldi õde Hannah. Arnoldile tuli kasuks tema suhe Mansfieldiga, kes sai tema äripartneriks ja kasutas oma šerifipositsiooni, et kaitsta Arnoldi võlausaldajate eest.

Arnold viibis Lääne-Indias, kui 5. märtsil 1770 toimus Bostoni veresaun. Ta kirjutas, et oli "väga šokeeritud" ja imestas: "Hea jumal, kas ameeriklased kõik magavad ja loovutavad oma vabadusi taltsalt või on nad kõik muutunud filosoofideks, et nad ei võta kohe kättemaksu selliste kurjategijate vastu".

Poliitiline karikatuur 1766. aasta Stamp Act'i tühistamise kohta

Varane revolutsiooniline sõda

Arnold alustas sõda, kui ta valiti märtsis 1775 Connecticuti miilitsa kapteniks. Pärast lahingute algust Lexingtonis ja Concordis järgmisel kuul marssis tema kompanii kirde poole, et aidata Bostoni piiramisel, mis järgnes. Arnold teatas Massachusettsi julgeolekukomiteele oma ideest vallutada New Yorgis asuv Fort Ticonderoga, mida ta teadis, et see oli halvasti kaitstud. Nad nimetasid ta 3. mail 1775 koloneliks ja ta ratsutas kohe läände, jõudes õigeaegselt Castletonisse New Hampshire'i (tänapäeva Vermont) vaidlusalustes Grantides, et ühineda koos Ethan Alleni ja tema meestega Ticonderoga kindluse vallutamisel. Sellele aktsioonile järgnes julge rünnak Fort Saint-Jeani vastu Richelieu'i jõel Champlain'i järvest põhja pool asuvas Richelieu'i jões. Kui juunis saabus Ticonderogasse Connecticuti miilitsavägi, tekkis tal selle komandöriga vaidlus linnuse kontrolli üle ja ta astus tagasi oma Massachusettsi ametist. Ta oli teel Ticonderogast koju, kui sai teada, et tema naine oli juunis varem surnud.

Kui teine kontinentaalne kongress andis osaliselt Arnoldi tungival soovil loa Quebeci vallutamiseks, jäeti ta ekspeditsiooni juhtimiseks kõrvale. Seejärel läks Arnold Massachusettsis asuvasse Cambridge'i ja tegi George Washingtonile ettepaneku korraldada teine ekspeditsioon Quebec City ründamiseks läbi praeguse Maine'i põlismaa marsruudi. See ekspeditsioon, mille eest Arnold sai mandriarmee koloneli auastme, lahkus Cambridge'ist 1775. aasta septembris 1100 mehega. Pärast rasket teekonda, mille käigus 300 meest pöördus tagasi ja veel 200 suri teel, jõudis Arnold novembris Quebec City ette. Ta ühines Richard Montgomery väikese armeega ja osales 31. detsembril Quebec Cityl toimunud rünnakus, milles Montgomery sai surma ja Arnoldi jalg purunes. Rev. Samuel Spring, tema kaplan, kandis ta Hotel Dieu's asuvasse ajutisse haiglasse. Arnold, kes edutati brigaadikindraliks oma rolli eest Quebecini jõudmisel, hoidis linna piiramist ebaefektiivsena, kuni teda asendas 1776. aasta aprillis kindralmajor David Wooster.

Seejärel sõitis Arnold Montreali, kus ta teenis linna sõjaväeülemana, kuni mais Quebecisse saabunud Briti armee sundis teda taganema. Ta juhtis kontinentaalarmee tagalaarmee taganemise ajal Saint-Jeanist. James Wilkinson ütles, et Arnold oli viimane, kes lahkus enne brittide saabumist. Seejärel juhtis ta Champlain'i järve kaitseks laevastiku ehitamist, mis sai 1776. aasta oktoobris Valcouri saare lahingus lüüa. Tema tegevus Saint-Jeanil ja Valcouri saarel mängis märkimisväärset rolli brittide edasitungi edasilükkamisel Ticonderoga vastu kuni 1777. aastani.

Nende tegevuste käigus sai Arnold endale hulga sõpru ja suurema hulga vaenlasi sõjaväe võimustruktuuris ja kongressis. Ta oli loonud korralikud suhted nii armee ülemjuhataja George Washingtoni kui ka Philip Schuyleri ja Horatio Gatesiga, kes mõlemad juhtisid 1775. ja 1776. aastal armee põhjapoolset osakonda. Kuid tüli 2. Kanada rügemendi komandöri Moses Hazeniga kandus 1776. aasta suvel Ticonderogas Hazeni üle sõjakohtusse. Ainult Gatesi, tema tollase Ticonderoga ülemuse tegevus takistas tema enda vahistamist Hazeni esitatud vastukaaluks. Tal olid ka erimeelsused John Browni ja James Eastoniga, kahe madalama tasandi ohvitseriga, kellel olid poliitilised sidemed, mille tulemuseks olid pidevad vihjed tema poolt toime pandud rikkumistele. Brown oli eriti pahatahtlik, avaldades lendlehe, milles väitis Arnoldi kohta: "Raha on selle mehe jumal ja et seda piisavalt saada, ohverdaks ta oma riigi".

Quebeci kuberner Guy Carleton, 1. parun Dorchester astus Arnoldi vastu Quebecis ja Valcouri saarel.

Saratoga ja Philadelphia

Kindral Washington saatis Arnoldi Rhode Islandi kaitsma pärast seda, kui britid olid 1776. aasta detsembris Newporti vallutanud, kus miilits oli liiga halvasti varustatud, et isegi kaaluda rünnakut brittide vastu. Arnold oli oma kodu lähedal, nii et ta kasutas võimalust oma lapsi külastada, ning veetis suure osa talvest seltskondlikult Bostonis, kus ta edutult kurameeris noore kaunitariga Betsy Deblois'ga. Veebruaris 1777 sai ta teada, et kongress oli teda kindralmajoriks edutamiseks kõrvale jätnud. Washington keeldus oma tagasiastumise pakkumisest ja kirjutas kongressi liikmetele, püüdes seda parandada, märkides, et "kaks või kolm teist väga head ohvitseri" võivad kaduda, kui nad jätkavad poliitiliselt motiveeritud edutamist. Arnold oli teel Philadelphiasse, et arutada oma tulevikku, kui ta sai teate, et Briti vägi marsib varustusdepoo suunas Danburys, Connecticutis. Koos David Woosteri ja Connecticuti miilitsakindral Gold Selleck Sillimaniga korraldas ta miilitsavastuse. Ridgefieldi lahingus juhtis ta väikest miilitsakontingenti, mis püüdis peatada või aeglustada brittide tagasipöördumist rannikule, ning sai taas haavata vasakusse jalga. Arnold läks edasi Philadelphiasse, kus ta kohtus kongressi liikmetega oma auastme kohta. Tema tegevus Ridgefieldis koos Woosteri surmaga, mis oli tingitud selles tegevuses saadud haavadest, tõi kaasa Arnoldi edutamise kindralmajoriks, kuigi tema auastet ei taastatud võrreldes enne teda edutatud isikutega. Selle küsimuse üle peetud läbirääkimiste käigus kirjutas Arnold 11. juulil, samal päeval, kui Philadelphiasse saabus teade, et Fort Ticonderoga oli langenud brittide kätte. Washington keeldus tema tagasiastumisest ja käskis tal põhja poole minna, et aidata seal kaitsmisel.

Arnold saabus 24. juulil Schuyleri laagrisse New Yorgis asuvas Fort Edwardis. 13. augustil saatis Schuyler ta 900-liikmelise väega Fort Stanwixi piiramise vabastamiseks, kus ta kasutas piiramise lõpetamiseks trikki. Arnold laskis saata Briti brigaadikindral Barry St. Legeri laagrisse indiaanlaste käskjalg teate, et lähenev vägi on palju suurem ja lähemal, kui ta tegelikult oli; see veenis St. Legeri indiaanlaste toetust hülgama, sundides teda loobuma jõupingutustest.

Seejärel pöördus Arnold tagasi Hudsonile, kus kindral Gates oli võtnud üle Ameerika armee juhtimise, mis oli selleks ajaks taganenud Stillwaterist lõuna pool asuvasse laagrisse. Seejärel paistis ta silma mõlemas Saratoga lahingus, ehkki kindral Gates eemaldas ta pärast esimesest lahingust väljakujunevaid erimeelsusi ja vaidlusi, mis kulmineerusid karjumisega, väejuhatusest. Teise lahingu ajal läks Arnold Gatesi käsu vastaselt lahinguväljale ja juhtis rünnakuid brittide kaitsele. Ta sai taas lahingute lõpus raskelt vasakusse jalga haavata. Arnold ise ütles, et parem oleks olnud, kui see oleks olnud rindkere, mitte jalg. Burgoyne alistus kümme päeva pärast teist lahingut, 17. oktoobril 1777. Vastuseks Arnoldi vaprusele Saratogas taastas kongress tema komandopealiku auastme. Arnold tõlgendas seda, kuidas nad seda tegid, siiski kui kaastundeavaldust tema haavade pärast, mitte kui vabandust või tunnustust, et nad parandasid ebaõiglust.

Arnold veetis mitu kuud oma vigastustest taastudes. Selle asemel, et amputeerida tema purustatud vasak jalg, lasi ta selle jämedalt kinni panna, jättes selle 5,1 cm (2 tolli) võrra lühemaks kui parema jala. Ta naasis 1778. aasta mais Valley Forge'isse armeesse nende meeste aplausi saatel, kes olid tema alluvuses Saratogas teeninud. Seal võttis ta koos paljude teiste sõduritega osa esimesest dokumenteeritud truudusevandest, mis oli märk lojaalsusest Ameerika Ühendriikidele.

, Philadelphia. Arnold tegi Masters-Penni mõisa, nagu seda siis nimetati, oma peakorteriks, kui ta oli Philadelphia sõjaväeülem. Hiljem oli see George Washingtoni ja John Adamsi presidendipalee (1790-1800).

Pärast seda, kui britid 1778. aasta juunis Philadelphiast tagasi tõmbusid, määras Washington Arnoldi linna sõjaväeülemaks. Juba enne seda, kui ameeriklased hõivasid Philadelphia uuesti, hakkas Arnold kavandama sealse võimu muutumisest rahalist kasu lõigata, tehes mitmesuguseid äritehinguid, mille eesmärk oli saada kasu sõjaga seotud varustuse liikumisest ja saada kasu oma võimu kaitsest. Neid plaane nurjasid mõnikord võimsad kohalikud poliitikud, kes kogusid lõpuks piisavalt tõendeid, et avalikult süüdistusi esitada. Arnold nõudis süüdistuste selgitamiseks sõjatribunali, kirjutades 1779. aasta mais Washingtonile: "Olles oma riigi teenistuses muutunud rammeks, ei oodanud ma eriti [sellist] tänamatut vastukaja".

Arnold elas Philadelphias ekstravagantselt ja oli silmapaistev ühiskonnategelane. 1778. aasta suvel kohtus Arnold Peggy Shippeniga, kohtunik Edward Shippeni 18-aastase tütrega, kes oli lojaalide poolehoidja, kes oli teinud brittidega äri, kui nad linna okupeerisid. Briti major John André oli Peggyle Philadelphia briti okupatsiooni ajal kurameerinud. Peggy ja Arnold abiellusid 8. aprillil 1779. Peggy ja tema sõpruskond olid leidnud meetodeid, kuidas hoida kontakti armukestega üle lahinguliinide, hoolimata sõjaväelaste keelustamisest vaenlasega suhelda. Osa sellest suhtlusest toimus Philadelphia kaupmehe Joseph Stansbury vahendusel.

Kindral Horatio Gates juhtis vägesid Saratogas (Gilbert Stuarti portree, 1793-94).


Arnoldi truudusevanne, 30. mai 1778


Presidendi maja

Joonestamine külgede vahetamiseks

Millalgi 1779. aasta mai alguses kohtus Arnold Stansburyga. Stansbury, kelle ütlused Briti komisjoni ees paigutasid selle kuupäeva ilmselt ekslikult juunisse, ütles, et pärast kohtumist Arnoldiga "läksin salaja New Yorki, et pakkuda Sir Henry Clintonile [Arnoldi] teenuseid". Eirates Arnoldi juhiseid mitte kaasata kedagi teist vandenõusse, ületas Stansbury Briti piire ja läks New Yorki Jonathan Odelli juurde. Odell oli lojaalne, kes töötas koos William Frankliniga, New Jersey viimase koloniaalkuberneri ja Benjamin Franklini pojaga. 9. mail tutvustas Franklin Stansbury't major Andrele, kes oli just nimetatud Briti spioonijuhiks. Sellest algas Arnoldi ja André vaheline salajane kirjavahetus, milles mõnikord kasutati Arnoldi abikaasat Peggyd kui vabatahtlikku vahendajat ja mis kulmineerus enam kui aasta hiljem Arnoldi pooltevahetusega.

Salajane side

André rääkis kindral Clintoniga, kes andis talle laialdased volitused Arnoldi pakkumise elluviimiseks. Seejärel koostas André juhised Stansburyle ja Arnoldile. See esimene kiri avas arutelu selle üle, millist abi ja luureandmeid Arnold võiks pakkuda, ning sisaldas juhiseid, kuidas edaspidi suhelda. Kirjad edastatakse läbi naisringi, kuhu Peggy Arnold kuulus, kuid ainult Peggy on teadlik, et mõned kirjad sisaldavad nii koodiga kui ka nähtamatul tindil kirjutatud juhiseid, mis tuleb edastada André'le, kasutades Stansbury'd kullerina.

1779. aasta juuliks edastas Arnold brittidele vägede asukohad ja tugevused, samuti varustusladude asukohad, pidades samal ajal läbirääkimisi kompensatsiooni üle. Algul palus ta hüvitist oma kaotuste eest ja 10 000 naelsterlingit, summa, mille kontinentaalne kongress oli andnud Charles Lee'le tema teenete eest kontinentaalarmees. Kindral Clinton, kes jätkas kampaaniat Hudsoni jõe oru kontrolli alla saamiseks, oli huvitatud West Pointi ja teiste Hudsoni jõe äärsete kaitserajatiste plaanidest ja teabest. Samuti hakkas ta nõudma isiklikku kohtumist ja soovitas Arnoldile, et ta taotleks veel üht kõrgetasemelist käsku. Oktoobriks 1779 olid läbirääkimised peatunud. Lisaks sellele otsisid patriootide rahvamassid Philadelphias lojaalseid ning Arnoldi ja Shippeni perekonda ähvardati. Kongress ja kohalikud ametivõimud lükkasid Arnoldi taotlused enda ja tema sugulaste julgeolekuabinõude kohta tagasi.

Sõjakohus

Arnoldi vastu esitatud süüdistusi arutav sõjakohus hakkas kokku tulema 1. juunil 1779, kuid see lükkus edasi kuni detsembrini 1779, kuna kindral Clinton vallutas Stony Pointi, New Yorki osariigis, mis pani armee reageerima. Hoolimata sellest, et mitmed kohtunike kogu liikmed olid Arnoldi suhtes varasemate sõja aegsete tegude ja vaidluste tõttu halvasti meelestatud mehed, vabastati Arnold 26. jaanuaril 1780. aastal kõigist süüdistustest peale kahe väiksema süüdistuse. Arnold töötas järgmiste kuude jooksul selle asjaolu avalikustamiseks; aprilli alguses, vaid nädal pärast seda, kui Washington oli õnnitlenud Arnoldi 19. mail sündinud poja Edward Shippen Arnoldi puhul, avaldas Washington siiski ametliku noomituse Arnoldi käitumise kohta.

Ülemjuhataja oleks olnud palju õnnelikum, kui ta oleks saanud anda tunnustusi ohvitserile, kes on osutanud oma riigile nii silmapaistvaid teeneid kui kindralmajor Arnold; kuid käesoleval juhul kohustavad kohusetunne ja ausus teda teatama, et ta peab tema käitumist [süüdimõistetud tegevuses] ettevaatamatuks ja ebakorrektseks.

- George Washingtoni avaldatud teade, 6. aprill 1780

Varsti pärast Washingtoni noomitust jõudis kongressi uurimine tema kulutuste kohta järeldusele, et Arnold ei olnud suutnud täielikult aru anda oma Quebec'i sissetungi ajal tehtud kulutuste kohta ja et ta oli kongressile võlgu umbes 1000 naelsterlingit, peamiselt seetõttu, et ta ei suutnud neid dokumenteerida. Suur osa neist dokumentidest läks Quebecist taganemise ajal kaduma; vihane ja pettunud Arnold loobus aprilli lõpus Philadelphia sõjaväejuhatusest.

Pakkumine West Pointi loovutamiseks

Aprilli alguses oli Philip Schuyler pöördunud Arnoldi poole võimalusega anda talle West Pointi komando. Schuyleri ja Washingtoni vahelised arutelud sel teemal ei olnud juuni alguseks vilja kandnud. Arnold avas uuesti salajased kanalid brittidega, teavitades neid Schuyleri ettepanekutest ja lisades Schuyleri hinnangu tingimuste ja West Pointi kohta. Samuti andis ta teavet kavandatava Prantsuse-Ameerika sissetungi kohta Quebecisse, mis pidi minema ülespoole Connecticuti jõge. (Arnold ei teadnud, et see kavandatav sissetung oli pettus, mille eesmärk oli Briti ressursside kõrvalejuhtimine). 16. juunil inspekteeris Arnold West Pointi, kui ta oli teel koju Connecticutisse isiklikke asju ajama, ja saatis salajase kanali kaudu väga üksikasjaliku aruande. Kui ta jõudis Connecticutisse, korraldas Arnold oma sealse kodu müümise ja hakkas New Yorgis asuvate vahendajate kaudu vara Londonisse üle kandma. Juuli alguseks oli ta tagasi Philadelphias, kus ta 7. juulil kirjutas Clintonile veel ühe salajase sõnumi, milles andis mõista, et tema nimetamine West Point'i oli kindel ja et ta võib isegi pakkuda "tööde joonistust ... mille abil te võite [West Point'i] ilma kaotusteta võtta".

Kindral Clinton ja major André, kes naasid 18. juunil Charlestoni piiramiselt võidukalt tagasi, said sellest uudisest kohe osa. Clinton, kes oli mures, et Washingtoni armee ja Prantsuse laevastik ühinevad Rhode Islandil, seadis taas eesmärgiks West Pointi kui strateegilise punkti vallutamise. André, kelle luurajad ja informaatorid jälgisid Arnoldi tegevust, kontrollis tema liikumist. Väljavaadetest vaimustatuna teavitas Clinton oma ülemusi oma luurepöördumistest, kuid ei vastanud Arnoldi 7. juuli kirjale.

Järgnevalt kirjutas Arnold Clintonile terve rea kirju, isegi enne, kui ta võis oodata vastust 7. juuli kirjale. Oma 11. juuli kirjas kurtis ta, et britid ei näi teda usaldavat, ja ähvardas läbirääkimised katkestada, kui ei saavutata edu. 12. juulil kirjutas ta uuesti, tehes selgesõnalise pakkumise West Pointi loovutamiseks, kuigi tema hind (lisaks oma kahjude hüvitamisele) tõusis 20 000 naelsterlingini, kusjuures 1000 naelsterlingi ettemaksu pidi andma koos vastusega. Need kirjad toimetas kätte mitte Stansbury, vaid Samuel Wallis, teine Philadelphia ärimees, kes luuras brittide heaks.

West Pointi väejuhatus

3. augustil 1780 sai Arnold West Pointi ülemaks. 15. augustil sai ta Andrelt kodeeritud kirja, milles oli Clintoni viimane pakkumine: 20 000 naelsterlingit ja mitte mingit hüvitist tema kaotuste eest. Kuna sõnumite edastamisel üle liinide oli raskusi, ei teadnud kumbki pool veel mõne päeva jooksul, et teine pool oli selle pakkumisega nõus. Arnoldi kirjades esitati jätkuvalt üksikasjalikke andmeid Washingtoni vägede liikumise kohta ja anti teavet organiseeritavate Prantsuse tugevduste kohta. 25. augustil edastas Peggy talle lõpuks Clintoni nõusoleku tingimustega.

Andes Arnoldile West Pointi komandot, andis Washington talle ka volitused kogu Ameerika Ühendriikide kontrolli all oleva Hudsoni jõe üle Albanyst kuni Briti liinideni New Yorgi linnast väljaspool. Teel West Pointisse uuendas Arnold tutvust Joshua Hett Smithiga, kellest Arnold teadis, et ta oli teinud luuretööd mõlemale poolele ja kellele kuulus maja Hudsoni läänekalda lähedal West Pointist lõuna pool.

Kui ta oli West Pointis end sisse seadnud, hakkas Arnold süstemaatiliselt nõrgestama selle kaitsevõimet ja sõjalist jõudu. Vajalikku remonti üle Hudsoni ahelas ei tellitud kunagi. Väed jagati Arnoldi juhtimispiirkonnas heldelt laiali (kuid West Pointis endas ainult minimaalselt) või varustati Washingtoni nõudmisel. Samuti saatis ta Washingtonile kaebusi varustuse puudumise kohta, kirjutades: "Kõigest on puudu". Samal ajal püüdis ta West Pointi varusid tühjendada, et piiramine oleks tõenäolisemalt edukas. Tema alluvad, kellest mõned olid kauaaegsed kaastöötajad, nurisesid varustuse ebavajaliku jaotamise üle ja jõudsid lõpuks järeldusele, et Arnold müüs osa varudest musta turu kaudu isikliku kasu saamiseks.

30. augustil 30 saatis Arnold kirja, milles ta nõustus Clintoni tingimustega ja tegi André'le ettepaneku kohtumiseks veel ühe vahendaja kaudu: William Heroni, Connecticuti assamblee liikme, keda ta arvas, et võib usaldada. Heron läks New Yorki, teadmata kirja tähendust, ja pakkus oma teenuseid brittidele spioonina. Seejärel viis ta kirja tagasi Connecticutisse, kus ta Arnoldi tegevust kahtlustades andis selle üle Connecticuti miilitsaülemale. Kindral Parsons, nähes, et kiri on kirjutatud kui kodeeritud ärivestlus, pani selle kõrvale. Neli päeva hiljem saatis Arnold sõjavangi naise vahendusel New Yorki sarnase sisuga kodeeritud kirja. Lõpuks määrati kohtumine 11. septembriks Dobb's Ferry lähedal. See kohtumine nurjus, kui jõel olevad Briti suurtükiväelased, keda ei olnud teavitatud tema eelseisvast saabumisest, tulistasid tema paati.

Paljastatud krunt

Arnold ja André kohtusid lõpuks 21. septembril Joshua Hett Smithi majas. 22. septembri hommikul tulistas James Livingston, Verplanck's Pointis asuva eelposti ülem kolonel, HMS Vulture'i, laeva, mis pidi André tagasi New Yorki viima. See aktsioon kahjustas laeva ja see pidi taganema allavoolu, sundides André'd naasma New Yorki maismaad mööda. Arnold kirjutas André jaoks välja passid, et ta saaks liinidest läbi sõita, ja andis talle ka West Pointi plaanid. Laupäeval, 23. septembril tabasid André Tarrytowni lähedal kolm Westchesteri patriooti nimega John Paulding, Isaac Van Wart ja David Williams; dokumendid, mis paljastasid West Pointi vallutamise plaani, leiti ja saadeti Washingtoni ning Arnoldi reetmine tuli päevavalgele pärast seda, kui Washington neid uuris. Vahepeal veenis André pahaaimamatut komandöri, kellele ta üle anti, kolonel John Jamesoni, et ta saadaks ta tagasi Arnoldi juurde West Pointisse. Major Benjamin Tallmadge, Washingtoni salateenistuse liige, nõudis aga, et Jameson annaks käsu vangi kinni pidada ja tagasi tuua. Jameson kutsus vastumeelselt tagasi André'd Arnoldi kätte toimetanud leitnandi, kuid saatis seejärel sama leitnandi käskjalana Arnoldile André vahistamisest teatama.

Arnold sai André vangistamisest teada järgmisel hommikul, 24. septembril, kui ta sai Jamesonilt teate, et André on tema vahi all ja et André kaasas olevad dokumendid on saadetud kindral Washingtonile. Arnold sai Jamesoni kirja Washingtonit oodates, kellega ta kavatses koos hommikusööki süüa. Ta kiirustas kaldale ja käskis praamimeestel sõuda teda jõge mööda alla, kus oli ankrus laev Vulture, mis viis ta seejärel New Yorki. Laevalt kirjutas Arnold Washingtonile kirja, milles palus, et Peggyle antaks turvaline teekond tema perekonna juurde Philadelphiasse, mille Washington rahuldas. Kui talle esitati tõendid Arnoldi reetmise kohta, oli Washington väidetavalt rahulik. Ta uuris siiski reetmise ulatust ja tegi kindral Clintoniga peetud läbirääkimistel major André saatuse üle ettepaneku, et ta oleks nõus André Arnoldi vastu välja vahetama. Sellest ettepanekust Clinton keeldus; pärast sõjaväetribunali hukati André 2. oktoobril Tappanis, New Yorgis. Washington sulatas New Yorki ka mehi, et üritada Arnoldi röövida; see plaan, mis peaaegu õnnestus, ebaõnnestus, kui Arnold vahetas enne detsembris Virginiasse sõitmist elamispinda.

Arnold püüdis oma tegevust õigustada 1780. aasta oktoobris ajalehtedes avaldatud avalikus kirjas "Ameerika elanikele". Kirjas Washingtonile, milles ta palus Peggyle turvalist läbipääsu, kirjutas ta, et "armastus oma riigi vastu ajendab minu praegust käitumist, ükskõik kui see ka ei tunduks maailmale, kes väga harva otsustab ühegi mehe tegude üle õigesti, vastuolulisena".

Prantsuse kaart West Pointist 1780. aastal


Kolonel Beverley Robinsoni maja, Arnoldi peakorter West Pointis


Major John André, Briti kindral Henry Clintoni spioonijuht, võeti kinni ja poodi oma rolli eest vandenõus üles.


Üks Arnoldi kodeeritud kirjadest.

Pärast külgede vahetamist

Briti armee teenistus

Britid andsid Arnoldile brigaadikindrali ametikoha, mille aastane sissetulek oli mitusada naela, kuid maksid talle ainult 6315 naela pluss 360 naela suurust aastapensioni, sest tema krunt ebaõnnestus. Detsembris 1780 juhtis Arnold Clintoni käsul 1600-liikmelise väe Virginiasse, kus ta vallutas Richmondi üllatuslikult ja alustas seejärel rüüsteretke läbi Virginia, hävitades varustuskodasid, valukodasid ja veskeid. See tegevus tõi Virginia miilitsa välja ja Arnold taganes lõpuks Portsmouthi, kus teda kas evakueeriti või tugevdati. Ameeriklaste jälitajate hulka kuulus ka markii de Lafayette, kellel oli Washingtoni käsk Arnoldi vangistamise korral lühidalt üles riputada. Märtsi lõpus saabus William Phillipsi (kes teenis Burgoyne'i alluvuses Saratogas) juhitud tugevdus ja Phillips juhtis edasisi rünnakuid üle Virginia, sealhulgas parun von Steubeni lüüasaamist Peterburis, kuni ta suri 12. mail 1781 palavikku. Arnold juhtis armeed ainult kuni 20. maini, mil lord Cornwallis saabus koos lõunapoolse armeega ja võttis üle. Üks kolonel kirjutas Clintonile Arnoldi kohta, et "paljud ohvitserid peavad soovima, et mõni teine kindral juhiks". Cornwallis ignoreeris Arnoldi pakutud nõuandeid, et leida rannikust eemal asuv alaline baas, mis oleks võinud ära hoida tema hilisema kapituleerumise Yorktownis.

Juunis New Yorki naastes tegi Arnold mitmesuguseid ettepanekuid, kuidas jätkata peamiselt majanduslike sihtmärkide ründamist, et sundida ameeriklasi sõda lõpetama. Clinton ei olnud siiski enamiku Arnoldi agressiivsete ideede vastu huvitatud, kuid lõpuks andis järele ja lubas Arnoldil rünnata New Londoni sadamat Connecticutis. 4. septembril, mitte kaua pärast tema ja Peggy teise poja sündi, ründas ja põletas Arnoldi üle 1700 mehe suurune vägi New Londoni ja vallutas Fort Griswoldi, tekitades kahju hinnanguliselt 500 000 dollarit. Briti kaotused olid suured - peaaegu veerand väeosast sai surma või haavata -, ja Clinton väitis, et ta ei saa endale rohkem selliseid võite lubada.

Juba enne Cornwallis'i kapituleerumist oktoobris oli Arnold palunud Clintonilt luba minna Inglismaale, et isiklikult Lord Germainile oma mõtteid sõja kohta esitada. Kui teade kapituleerumisest jõudis New Yorki, uuendas Arnold oma taotlust, mille Clinton seejärel rahuldas. 8. detsembril 1781 lahkus Arnold koos perega New Yorgist Inglismaale. Londonis ühines ta tooridega, nõustades Germainit ja kuningas George III-d, et ta peaks taas alustama võitlust ameeriklaste vastu. Edmund Burke väljendas alamkojas lootust, et valitsus ei pane Arnoldi "Briti armee ühe osa eesotsas", et "tõelise au tunded, mida iga Briti ohvitser [peab] kallimaks kui elu, ei saaks kannatada". Arnoldi kahjuks olid sõjavastased whigid saanud parlamendis ülekaalu ja Germain oli sunnitud tagasi astuma, kusjuures lord Northi valitsus langes varsti pärast seda.

Seejärel taotles Arnold, et ta saaks saata kindral Carletoni, kes oli minemas New Yorki, et asendada Clintonit ülemjuhatajana; see taotlus ei läinud kuhugi. Järgmiste aastate jooksul ebaõnnestusid ka teised katsed saada valitsuses või Briti Ida-India kompaniis ametikohti ning ta oli sunnitud elama sõjavälise teenistuse vähendatud palgaga. Samuti sattus tema maine Briti ajakirjanduses kriitika alla, eriti kui teda võrreldi major André'ga, keda tähistati tema patriotismi eest. Üks eriti karm kriitik ütles, et ta oli "alatu palgasõdur, kes, kes on võtnud asja omaks rüüstamise pärast, lahkub sellest, kui teda selles süüdi mõistetakse". George Johnstone kirjutas talle Ida-India kompanii ametikohale kandideerimise tagasilükkamisel: "Kuigi ma olen rahul teie käitumise puhtusega, ei ole üldsus seda meelt. Niikaua kui see nii on, ei saa ükski võim selles riigis teid äkki panna sellesse olukorda, mida te Ida-India Kompanii all taotlete."

Uued ärivõimalused

1785. aastal kolisid Arnold ja tema poeg Richard Saint Johnisse, New Brunswicki osariiki, kus nad spekuleerisid maaga ja asutasid äri, mis tegeles kaubavahetusega Lääne-India riikidega. Arnold ostis Maugerville'i piirkonnas suuri maatükke ning omandas linnaosasid Saint Johnis ja Frederictonis. Tema esimese laeva, Lord Sheffieldi, üleandmisega kaasnesid ehitaja süüdistused, et Arnold oli teda petnud; Arnold väitis, et ta lihtsalt arvas maha lepingus kokkulepitud summa, kui laev anti üle hilinemisega. Pärast esimest reisi naasis Arnold 1786. aastal Londonisse, et tuua oma pere Saint Johnisse. Seal olles lahutas ta end kohtuprotsessist tasumata võla üle, millega Peggy oli tema äraolekul võidelnud, makstes 900 naelsterlingit, et tasuda 12 000 naelsterlingi suurune laen, mille ta oli võtnud Philadelphias elades. Perekond kolis 1787. aastal Saint Johnisse, kus Arnold tekitas segadust mitmete halbade äritehingute ja tühiste kohtuprotsessidega. Pärast kõige tõsisemat, laimukäsitlust, mille ta võitis endise äripartneri vastu, põletasid linnarahvas ta maja ees, kui Peggy ja lapsed seda vaatasid. Perekond lahkus Saint Johnist, et naasta 1791. aasta detsembris Londonisse.

Juulis 1792 pidas ta vereta duelli James Maitlandiga, 8. Lauderdale'i krahviga pärast seda, kui krahv oli Lordide kojas tema au solvanud. Prantsuse revolutsiooni puhkemisega varustas Arnold erapurjeka, jätkates samal ajal Lääne-Indias äritegevust, kuigi vaenulikkus suurendas riski. Prantsuse ametivõimud vangistasid ta Guadeloupe'il süüdistatuna spionaažis brittide heaks ning pääses napilt hukkamisest, põgenedes pärast valvurite altkäemaksu andmist blokeeriva Briti laevastiku juurde. Ta aitas korraldada Briti valduses olevatel saartel miilitsavägesid, saades maaomanikelt kiitust oma jõupingutuste eest nende nimel. See töö, mille eest ta lootis saada laiemat austust ja uue käsu, tõi talle ja tema poegadele hoopis 15 000 aakri (6100 ha) suuruse maa-apteegi Ülem-Kanadas, praeguse Renfrew' lähedal Ontarios.

Arnoldi duellist, Lauderdale'i krahv, Thomas Gainsborough' portree


Kindral Sir Henry Clinton

Surm

Jaanuaris 1801 hakkas Arnoldi tervis halvenema. Podagra, mille all ta oli kannatanud alates 1775. aastast, ründas tema vigastamata jalga, nii et ta ei saanud merele minna; teine jalg valutas pidevalt ja ta kõndis ainult kepiga. Arstid diagnoosisid tal vesipaisu ja külaskäik maale parandas tema seisundit vaid ajutiselt. Ta suri pärast nelja päeva kestnud deliiriumi 14. juunil 1801, 60-aastaselt. Legend räägib, et surivoodil olles ütles ta: "Las ma suren selles vanas vormis, milles ma oma lahinguid pidasin. Jumal andestagu mulle, et ma kunagi teise riietasin", kuid see võib olla apokrüüfiline. Arnold maeti Londonis, Inglismaal Batterseas asuvasse St Mary's Church'i kirikusse. Kirikuraamatus tehtud kirikuvea tõttu viidi tema säilmed sajand hiljem kiriku renoveerimise käigus tähistamata massihauda. Tema matusetseremoonial oli "seitse leinavankrit ja neli riigivankrit"; matused toimusid ilma sõjaväeliste autasudeta.

Ta jättis väikese pärandvara, mille suurust vähendasid tema võlad, mille Peggy kohustus kustutama. Tema pärandvara hulgas olid märkimisväärsed kingitused ühele John Sage'ile, kes osutus New Brunswickis viibimise ajal sündinud ebaseaduslikuks pojaks.

Demoniseerimine

Arnoldi panus Ameerika iseseisvuse saavutamisse on popkultuuris suuresti alaesindatud, samal ajal kui tema nimi muutus 19. sajandil sünonüümiks reeturile. Arnoldi demoniseerimine algas kohe pärast tema reetmise avalikuks saamist. Sageli viidati piibellikele teemadele; Benjamin Franklin kirjutas, et "Juudas Iskariot müüs ainult ühe mehe, Arnold aga kolm miljonit", ja Alexander Scammel kirjeldas Arnoldi tegusid kui "musti nagu põrgu".

Varajased biograafid püüdsid kirjeldada Arnoldi kogu elu reeturliku või moraalselt küsitava käitumisega. Esimene suurem Arnoldi elulooraamat "The Life and Treason of Benedict Arnold", mille avaldas 1832. aastal ajaloolane Jared Sparks, oli eriti karm, näidates, kuidas Arnoldi reeturlik iseloom oli väidetavalt kujunenud lapsepõlvekogemustest. George Canning Hill, kes kirjutas 19. sajandi keskpaigas mitmeid moralistlikke elulooraamatuid, alustas oma 1865. aasta Arnoldi elulooraamatut "Benedict, reetur, sündis ...". Sotsiaalajaloolane Brian Carso märgib, et 19. sajandi edenedes omandas Arnoldi reetmise lugu peaaegu müütilised mõõtmed kui osa rahvuslikust loomisloost ning sellele tugineti taas, kui Ameerika kodusõja eelnenud sektsioonikonfliktid sagenesid. Washington Irving kasutas seda 1857. aasta teoses "George Washingtoni elu" osana argumendist liidu tükeldamise vastu, juhtides tähelepanu sellele, et ainult Uus-Inglismaa ja lõunapoolsete osariikide ühtsus, mis viis iseseisvumiseni, sai võimalikuks osaliselt tänu West Pointi pidamisele. Jefferson Davist ja teisi lõunapoolsete separatistide juhte võrreldi ebasoodsalt Arnoldiga, samastades kaudselt ja selgesõnaliselt eraldumise ideed riigireetmisega. Harper's Weekly avaldas 1861. aastal artikli, milles kirjeldati konföderatsiooni juhte kui "paari meest, kes juhivad seda kolossaalset riigireetmist, kelle kõrval Benedict Arnold paistab valgena kui pühak".

Arnoldi nime fiktiivsed nimetused kandsid samuti tugevalt negatiivset varjundit. Moralistlik lastemuinasjutt pealkirjaga "Julm poiss" oli 19. sajandil laialt levinud. Selles kirjeldati poissi, kes varastas linnupesadest mune, tõmbas putukatelt tiivad maha ja tegeles muu tahtmatu julmusega, ning kellest kasvas üles oma riigi reetur. Poiss ei ole identifitseeritud enne loo lõppu, kui tema sünnikohaks on märgitud Norwich, Connecticut, ja tema nimeks Benedict Arnold. Siiski ei olnud kõik Arnoldi kirjeldused tugevalt negatiivsed. Mõned 19. sajandi teatritekstid uurisid tema kahepalgelisust, püüdes seda pigem mõista kui demoniseerida.

Seos Arnoldi ja reetmise vahel jätkus ka 20. ja 21. sajandil. Sarja "The Brady Bunch" episoodis "Everyone Can't Be George Washington" vihkavad teda kõik pärast seda, kui Peterile on määratud Arnoldi roll kooli näitemängus. 1965. aasta Broadway-muusikalis The Roar of the Greasepaint - The Smell of the Crowd on koomiliselt ebausaldusväärse tegelase Sir repliik, kes sageli deklareerib oma ausust viitega täiesti ebausaldusväärsetele isikutele, mida tema foolium Cocky ei mõista, deklareerib: "Jumal teab, et ma ei ole täiuslik, Cocky, kuid Benedict Arnoldi vankumatu lojaalsuse järgi usun ma siiski, et sõber võib andestada."^[] Hiljuti viitas Dan Gilbert, National Basketball Associationi Cleveland Cavaliersi omanik, 2010. aastal peenelt Arnoldile. Ärritunud selle üle, kuidas LeBron James teatas oma lahkumisest meeskonnast, alandas Gilberti ettevõte Jamesi kujutisega plakatite hinda 17,41 dollarini, viidates Arnoldi sünniaastale.

Ameerika revolutsioonilise sõja romaaniraamatutes on Arnold mõnikord tegelaskujuks. Tema Juudas-roll rahva kujutluses on aga nii kinnistunud, et isegi selline ikooniline romaanijärjekord nagu Gore Vidali "Narratives of Empire" ei sea seda kahtluse alla. ^{[allikas? ]} Kuid üks märkimisväärne käsitlus, mis kujutab Arnoldi väga positiivses valguses, on Kenneth Robertsi Arundeli romaanid, mis hõlmavad paljusid kampaaniaid, milles ta osales:

• Arundel (1929) - Ameerika revolutsioon läbi Quebeci lahingu
• Rabble in Arms (1933) - Ameerika revolutsioon läbi Saratoga lahingute
• Oliver Wiswell (1940) - Ameerika revolutsioon lojaalisti vaatenurgast

1865. aasta poliitiline karikatuur, mis kujutab Jefferson Davist ja Benedict Arnoldi põrgus.

Perekond

Abielus Margaret Mansfieldiga oli Arnoldil järgmised lapsed:

Benedict Arnold VI (1768-1795) (Briti armee kapten, tapeti lahingus)

Richard Arnold (1769-1847)

Henry Arnold (1772-1826)

ja koos Peggy Shippeniga kasvatas ta pere, kes oli aktiivselt Briti sõjaväeteenistuses:

Edward Shippen Arnold (1780-1813) (leitnant)

James Robertson Arnold (1781-1854) (kindralleitnant)

George Arnold (1787-1828) (kolonelleitnant)

Sophia Matilda Arnold (1785-1828)

William Fitch Arnold (1794-1846) (kapten)

Peggy Shippen Arnold ja tütar, Sir Thomas Lawrence'i poolt

Tribute

Saratoga lahinguväljal, mida praegu säilitatakse Saratoga riiklikus ajaloolises pargis, on Arnoldi mälestusmärk, kuid tema nime ei ole graveeringul mainitud. Kodusõja kindral John Watts DePeysteri annetatud saapamonumendi kiri on järgmine: "Mandriarmee kõige säravama sõduri mälestuseks, kes sai siinkohal raskelt haavata, võites oma kaasmaalastele Ameerika revolutsiooni otsustava lahingu ja endale kindralmajori auastme." Saratoga võidumonumendil on neli nišši, millest kolm on hõivatud kindralite Gatesi, Schuyleri ja Morgani kujudega. Neljas nišš on tühi.

West Pointi Ameerika Ühendriikide sõjaväeakadeemia territooriumil on mälestustahvlid kõigi revolutsioonis teeninud kindralite mälestuseks. Ühel tahvlil on ainult auaste "kindralmajor" ja kuupäev "sündinud 1740", kuid mitte nimi.

Gloucester Place'i 62 asuv maja, kus Arnold elas Londoni kesklinnas, on endiselt alles ja sellel on tahvel, mis kirjeldab Arnoldi kui "Ameerika patrioodi". Kirikus, kuhu Arnold maeti, St Mary's Church, Battersea, Inglismaa, on mälestusaken, mis lisati aastatel 1976-1982. New Brunswicki Ülikooli (Fredericton) teadusklubis on Benedict Arnoldi tuba, mille seintel ripuvad raamitud Arnoldi kirjutatud originaalkirjad.

Saratoga saapamonument

Seotud leheküljed

• Jane Teurs
• John Champe (sõdur)