Benedict Arnold (14. jaanuar 1741 [O.S. 3. jaanuar 1740] - 14. juuni 1801) oli Ameerika Vabadussõja aegne kindral, kes alustas sõda kontinentaalarmees, kuid läks hiljem üle Briti armeesse. Ameerika poolel olles sai temast New Yorgis asuva West Pointi kindluse ülem ja kavandas selle üleandmist Briti vägedele. Pärast seda, kui vandenõu 1780. aasta septembris paljastati, määrati ta Briti armee brigaadikindraliks.

Arnold sündis Connecticutis ja oli 1775. aastal, kui sõda puhkes, kaupmees, kes tegutses laevanduses Atlandi ookeanil. Pärast liitumist kasvava armeega väljaspool Bostonit paistis ta silma kavaluse, otsustusvõime ja isikliku julgusega. Tema oluliste tegude hulka kuulusid:

  1. 1775: Ticonderoga kindluse vallutamine – koos teistes kolonistidega kavandas ja aitas läbiviia üllatusrünnaku Fort Ticonderoga vastu.
  2. 1776: lahingud Lake Champlainil, sealhulgas osalemine Valcour saare (Valcour Island) lahingus, kus ta kasutas kaitse- ja viivitustaktikat, mis aitas aeglustada britide edasiliikumist.
  3. Ridgefieldi lahing Connecticutis, kus tema juhtimine aitas peatada britide kergemat edasiliikumist.
  4. Fort Stanwixi piiramise murdmine ning varasemad ekspeditsioonid, mis näitasid tema võimet korraldada ja juhtida vägesid keerulistes tingimustes.
  5. 1777: Saratoga kampaania – Arnold mängis Saratoga lahingutes otsustavat rolli; tema juhtimisel ja rünnakutel oli suur tähendus, kuid ta sai jalavigastuse, mis sundis teda sõjatööst mõneks ajaks kõrvale jääma.

Hoolimata tema sõjalisest teenistusest ja julgetest tegudest jäi Arnold sageli rahulolematuks ja kokkupõrked sõjaväe- ning poliitiliste ringkondadega olid sagedased. Mandri Kongress ei andnud talle alati oodatud tunnustust ega edutusi, samal ajal kui teised ohvitserid pälvisid avalikku kiitust. Sellest ja tema isiklikest rahalistest raskustest tekkisid pinged: talle esitati süüdistusi korruptsioonis ja väärkäitumises, ent suurem osa ametlikest uurimistest tühistas need süüdistused või leidis olukorra keeruliseks. Kongressi uurimised näitasid, et Arnold oli sõjategevuseks kaotanud palju oma raha ja tal oli võlgu, mida ta kartis, ning ta oli pahatihti sunnitud kaitsma enda mainet.

Pettumusest, isiklikust kibestumisest ja osaliselt ka abikaasa Margaret "Peggy" Shippeni (kes oli tuntud oma lojaalistest seostest brittidega) mõjust otsustas Arnold 1779. aastal kontaktid luua Briti poolega. Ta alustas salajasi läbirääkimisi ja 1780. aasta juulis palus ning sai West Pointi juhtimise — positsiooni, mille abil ta kavandas kindluse üleandmist Briti vägedele. Tema plaan paljastus, kui Ameerika väed võtsid kinni Briti major John André, kellelt leiti dokumendid, mis sidusid André ja Arnoldi vandenõu. André arreteeriti ja tal avastatud kirjad ning kaardid paljastasid kavandatud reeturliku üleandmise. Kui André tabamisest teada saadi, põgenes Arnold Hudsoni jõge mööda Briti laevale HMS Vulture, pääsedes enamasti Briti vägede juurde. Major André arreteeriti ja ta mõisteti sõjaväekohtus süüdi luuretegudes ja hiljem hukati; see sündmus tekitas suure meelepaha mõlemal pool.

Pärast põgenemist liitus Arnold ametlikult Briti vägedega. Ta sai brigaadikindrali auastme Briti teenistuses, talle maksti 360 naelsterlingi suurune aastapension ja talle lubati suurem ühekordne tasu. Briti lippu kandes juhtis ta rünnakuid ja eskapade Virginias ning 1781. aastal New Londonis ja Grotonis, Connecticuti lähistel, kus tema tegevus tekitas tugevat vastuseisu Ameerika poolel. Kuigi ta teenis Briti huve, ei leidnud ta osalist ega täielikku aktsepteerimist koloniaalühiskonnas ning tema reputatsioon jäi vastuoluline.

1782. aasta talvel kolis Arnold koos teise naise Margaret "Peggy" Shippen Arnoldiga Londonisse. Kuningas George III ja mõned ülemused võtsid teda vastu, kuid Briti poliitikas ja ühiskonnas oli tema kohalolek vastuoluline ning paljud whigid ja ameerika-sõbralikud rühmad teda ei tunnustanud. 1787. aastal alustas ta koos poegade Richard ja Henryga kaubandustegevust Saint Johnis, New Brunswickis, kuid äritegevus ei läinud oodatult ja 1791. aastal ta asus tagasi Londonisse. Seal püüdis ta erinevate ettevõtmistega majanduslikult toime tulla, kuid tal oli raskusi ning ta suri Londonis 14. juunil 1801.

Benedict Arnoldi nimi on Ameerika kultuuris muutunud sünonüümiks sõnas "riigireetur" — tema nimi kõlab sageli häbiplegina ja seda kasutatakse reeturlikkuse tähistamiseks. Tema pärand on siiski keeruline: enne üleastumist Briti poole oli ta kapten, ohvitser ja vahel määratult edukas väejuht, kelle panus Vabadussõja alguses oli märkimisväärne. Samas tema hilisem otsus, salajased läbirääkimised ja West Pointi üleandmise kavand tekitasid püsiva viha ja mõtiskluse. Mõned tema mälestusmärgid Ameerikas ja mujal on mitmetähenduslikud või vastuolulised, peegeldades seda jagatud ja keerukat pärandit.